Viimasel ajal olen sattunud täitsa huvitavate filmitükkide peale.
Kõige pealt tooks välja ühest teisest blogist leitud väidetavalt Põhja-Korea poolt toodetud propagandavideo. Saab vaadata youtubeist täispikkuses. Propaganda (2012) on minu arust täitsa põnev vaatamine. Paneb mõtlema sellele, kas see, mida meile tõese ajaloona näidatakse on ikka päris või kehtib vana tõde, et võitjad kirjutavad ajaloo oma äranägemise järgi. Millal viimati mõtlesite sellele, et USA on ainuke riik maailmas, kes on kunagi kasutanud tuumarelva? Kui palju sõdu on aga USA algatanud just selle ettekäändega, et hoida ära tuumasõda? Muidugi ei ole mõtet filmis näidatut võtta täie tõena, aga eriti filmi lõpu osa, mis räägib sellest, kuidas inimesed muretsevad eelkõige oma välimuse, omatud asjade ja kuulsustele sarnanemise pärast, on midagi, mis paneb meie ühiskonna toimimise üle tõsiselt mõtlema. Õnneks Eestis ei ole asjad veel päris nii kaugel kui USAs, vähemalt minu hinnangul. Kahjuks aga tuuakse tihti eeskujuks just USAd ja eesmärgiks liikumise lääneliku tarbimisühiskonna poole.
Nüüd aga midagi lõbusamat. Nimelt Chipmunks! Jah, mina avastasin nad alles nüüd, aga nad on nii vahvad. Olgu, ma vist olengi lihtsalt väga lapsik ja mulle lähevad kõik animakomöödiad peale - alates Wall-Est kuni Jääajani. Sisukas ka see film väga polnud, aga nad laulsid ja olid nunnud. Seega väga hea meelelahutus minu arust.
Minu õe hoidja (2009) oli väga põneva stsenaariumiga. Peategelaseks oli tüdruk, kelle vanemad lõid arsti abiga, et oma teise tütre haigust ravida. Peredraama, mis ei rääkinud armukestest ega rahaprobleemidest ega koolimuredest, vaid lihtsalt armastavast perest, kelle elu muutis keeruliseks nende tütre haigus. Ainuke tegelane, kes polnud minu arust eriti hästi välja arendatud, oli haige tüdruk - midagi jäi justkui puudu. Samas olid kõik tegelased väga huvitavalt ja loogiliselt üles ehitatud ja välja mängitud. Julgen soovitada.
Veel olen vaadanud filme, mida tegelikult enda närvide heaolu nimel ei tohiks vaadata. Lapsena sain õudukaid suhteliselt rahulikult vaadata, aga nüüd tekitavad veidigi hirmsad filmid minus sellist kõhedust, et pimedas liikudes vaatan mitu korda selja taha, et ega seal kedagi pole. Samas pakuvad need filmid nii palju närvikõdi, et kahju on mitte vaadata. Silmad (2008) ja Must luik (2010) rääkisid mõlemad hullusest - kuidas inimene hakkab nägema asju, mis ei ole tõelised. Lisaks sellele, et see tekitab isikliku hirmu, kuidas ma tean, et see, mida kogen on tõeline, tekitab see ka üldise küsimuse - kas reaalsus, mida kogeme, on ikkagi reaalsus?
Igaljuhul, julgen kõiki neid filme soovitada, sest nad pakuvad palju emotsioone ja mõtteainet.
