How to get things done - quick video

Recently I saw this video about procrastination and even though I am usually skeptical about these kind of self-help tutorials, I actually have used several tips from here, so I wanted to share it:

My favorite idea was putting small goals aka "two crappy pages per day", because I usually do exactly the opposite - I sit down and want to get a thing done perfectly right away, but with a lot of things it is not possible and then I start to feel like I failed and start with all the negative thoughts which bring me to do nothing. But putting a small goal and praising myself if I have done this or even more, really makes me feel better and reminds that putting myself down doesn't help anyone. 

Also, the 20-minute focused work episodes and putting calendar meetings for tasks work well for me. 

Oh kooliaeg, oh kooliaeg...

...millal sina lähed? Mul on valmis juba päiksekreem ja rätik.

Ehk tahaks juba suve ja lamada päikese käes ja ujuda, kuigi ma tegelikult suvel arvatavasti teen palju tööd ja jõuan jälle vaid paar korda ujuma, aga unistada võib...

Praegu on aga lõputöö-eksamid-kodutööd. Lõputöö tuleb eelkaitsmisel esitada esmaspäevaks, selleks ajaks võiks töö enamvähem valmis olla, mina olen nii kaugel, et pärast uinakut saan hakata analüüsi osa puhtandisse kirjutama. Päris pikk tee veel minna, aga mu juhendaja usub minusse ja Tarmo usub ja Varje usub ja teised sossid usuvad ja eks ma pean siis ise ka uskuma ja pingutama. Hästi huvitav on, aga minu jaoks liiga palju valikuid. Teen temaatilist analüüsi ja siis suudan välja mõelda vähemalt kolm täiesti erinevat viisi, kuidas jagada koode kategooriatesse. Rääkimata sellest, et ma endiselt pidevalt mõtlen alternatiivseid uurimisprobleeme ja lähenemisi välja. Aga ma üritan endale sel puhul iga kord mõttes vastu näppe anda ja jätkata juba tehtud plaani järgi, muidu ma ei jõuagi kaalumisest kaugemale.

Kaks kõige kummalisemat saagat, mis said täna lõpplahenduse (loodetavasti):

1. Ühes aines oli meid semestri alguses 12 registreeritut ja siis pidime tegema kaks kuuest gruppi. Mina sattusin oma teema eelistuse tõttu gruppi, kus alguses oli kolm inimest. Siis ilmus üks inimene veel välja, kes kolme nädala pärast uuesti kadus ja andis teada, et ta ikka ei suuda seda ainet see semester läbida. Siis tegime kolmekesi oma grupitöid ja olime täitsa rahul, kuigi veits ebavõrdne oli, kui teises grupis on poole rohkem inimesi, aga mõnes mõttes on väiksemad grupid jälle toredad. Täna hommikul lähen FBi ja üks meie grupi liige on kirjutanud, et tuleb välja, et tal ikka ei ole seda ainet vaja ja ta lasi end maha registeerida. Nüüd on siis aines kaks gruppi: meie kahene grupp ja teine kuueliikmeline. Järgmiseks nädalaks tuleb esitada lõplik grupitöö. Gonna be fun!
2. Mu juhendaja soovitas mulle Douglas Ezzy (2002) raamatut kvalitatiivse analüüsi kohta. Otsisin siis estrist selle välja ja ütles, et asub geograafia osakonnas. Uurisin siis esmalt, kus geograafia osakond on ja mind juhatati Vanemuise 46. Seal leidsin üles zooloogia osakonna raamatukogu, mis oli aga kinni. Siis läksin valvurilt uurima, mis värk on. Ta oli väga abivalmis ja kaasas ühe möödamineva õppejõu ka. See õppejõud ütles, et tema arust sellist asja nagu geograafia osakonna raamatukogu enam ei ole ja need raamatud said teistesse raamatukogudesse. Siiski soovitas valvuril veel helistada mingile teisele õppejõule, kellele valvur siis helistas. Rääkisid natuke aega ja siis anti mulle telefon. Sain siis teada, et need raamatud jagati õppejõududele ja kaks võõra õppejõu nime, kelle käes see raamat võib-olla on. Läksin sealt hämmeldunult minema ja enne, kui võõrastele õppejõududele kirjutama hakkasin, tuli mul ette, et äkki on mu enda juhendajal ka see raamat olemas. Järgnevalt saingi viie minuti jooksul vastuse, et tal on see raamat olemas ja saan tema kabinetist selle kätte. Aga noh, kui oleksin kohe asjale niipidi lähenenud, siis oleksin toredast raamatu otsimise kogemusest ilma jäänud. 

Sellised lood siis. Et mina ka ei tea. Maailm tundub ikka kole kummaline ja keeruline paik vahepeal. 

Aga üks lauluke ka: Ungari eurolaul, mis läheb kokku mu lõputöö teemaga ja oli muidu ka tore. Tantsijad annavad hästi palju juurde. 

Libedus, libedus...

Minu jaoks on viimasel ajal tänavatel liikumine väga suur katsumus. Olen veidi kuri Tartu tänavate ja liikluskorralduse peale - väljaspool kesklinna on jalakäijana liikumine päris võimatu ja ega kesklinnaski need lood kõige paremad pole. Lisaks suutsid mu mõistlikud talvesaapad katki minna ja nüüd käin kapist leitud saabastega, millel on aga oma 5-6-sentimeetrine konts alla ja praeguse ilmaga pole see kuigi tore.

Igaljuhul, täna hommikul üritasin siis jõuada Riiamäe bussipeatusest sotsioloogide majja. Algus läks ilusti, aga siis tuli Toomemägi ja selmet treppidest minna, otsustasin veidi otsema kaldtee kasuks. Ei olnud väga geniaalne valik. Alla veeremise vältimiseks võtsin lõpuks käsipuust kinni ja liikusin teosammul ülespoole. Mingil hetkel läks üks meesterahvas minust suurema vaevata mööda. Mõtlesin ka siis, et ega ma kehvem pole ja lasin käsipuust lahti ja hakkasin ülespoole liikuma. Paari sammu pärast olin juba pooleldi käpuli maas. Täpselt sel hetkel vaatas enne möödunud mees tagasi ja otsustas mulle appi tulla. Nagu see oleks kõige loomulikum asi maailmas, võttis ta mu käevangu ja koos liikusime päris kiiresti üles. Kui teda poleks olnud, oleksin arvatavasti siiani kuskil poole mäe peal. Päris tore, kui selliseid abivalmeid inimesi ikka leidub.

Muidu mässan siin töö- ja koolirindel. Laupäeval oli naisteturniir, mille mängud kestsid poole kaheteistkümneni. Tarmo juurde minekuks võtsin siis takso ja sattusin jutuka, aga masenduses naispensionärist juhi peale. Kui algul rääkisime niisama tühjast-tähjast, siis mingil hetkel küsisin, kui kaua ta taksojuhina töötanud on. Seejärel jõudis ta mulle rääkida oma seitsmest lapsest, kellest viis töötab Soomes, haigest emast ning kuidas Eesti riik nõudis talt 32 tuhat krooni, kui ta FIEna tegevuse lõpetas ja kuidas ta selle jaoks pidi 7 kuud vahetpidamata Soomes töötama. Päris huvitav, kui palju saab teisest inimesest teada 7 kilomeetri jooksul.

Koolis on päris palju kodutöid see semester. Iga nädal pean lugema vähemalt 6 võõrkeelset teadusartiklit ja seejärel foorumis ja klassis arutelus osalema. Lisaks pean tegema vähemalt 2 grupitööd - üks kujutab endast osalusvaatlust, teise puhul tuleb asutusi kaardistada ning seejärel grupitöö sujuvust analüüsida. Veel on praeguseks teada kolme essee esitamise tähtajad. Rääkimata eksamitest ning sotsiaaltöö praktikast. Viimast pean küll arvatavasti suvel tegema, sest praegu on selleks aega väga raske leida.

Lisaks võitlen juba kolmandat nädalat päris kurjade pisikutega: nina pidevalt tilgub, köhahood tahavad vahepeal tappa, siis kaob jälle hääl ära või tekib selline peavalu, et tahaks lihtsalt pea otsast kruvida. Seega kogu vaba aeg möödub enamasti voodis lamades ja teed juues.

Loodan, et Sind ei ole veebruariilm ja libedus veel maha murdnud!

Nüüd olen küll surnud...

Nüüd on küll see semester läbi, vähemalt mina ei kavatse enam rohkem midagi teha. Kuues aines  eksamid, lisaks kahe puhul ka korduseksam. Kõiki tulemusi veel ei tea ja mat.analüüs jääbki arvatavasti minu puhul igavesest ajast igavesti mission impossibleiks, aga vähemalt sai proovitud. Lisaks jäi veel sügissemestrisse hunnikutes kirjatükke ja kodutöid. Seega praegu on küll tunne, et läheks kuhugi soojale maale ja jääks palmi alla lamama, aga päris nii hästi ei saa. Vähemalt tänase päeva kavatsen suuremas jaos voodis veeta, lugeda ja näksida midagi head ja veidigi pingeid endast välja juhtida.

Aga ega ma viimasel ajal tegelikult ei ole ainult õppimisele keskendunud. Ma lihtsalt ei suuda 9st kümneni raamatukogus konspekti taga istuda. Lisaks olid kallitel inimestel sünnipäevad ja kooli pärast neid üle lasta ka ei tahtnud.

Kolmapäeval käisin Kaisal külas. Kuna enamik sosse oli kuskil Hiiumaal, Saaremaal, Ukrainas, Keenias või mõnes muus maailma otsas, siis olime kolmekesi. Aga see oli ka lõbus: saime doominot mängida nii, et kõigile jagus ikka normaalses koguses juppe ja Yatzyt ja Eesti mälumängu jne. Pärast suundusime Kaisa ja tema Noarootsi sõpradega Retrole. Hämmastavalt head muusikat lasti ja hästi tore oli.

 Üritasime ehitada doominost, aga pidevalt kukkusid ümber...















Millegi pärast on viimasel ajal kõigil temaatilised sünnipäevad. Kadi ja Lomp pidasid viiekümnendate stiilis pidu. Muusika ja meeleolu pärast tundus küll, et tahaks ise ka parem viiekümnendatesse tagasi. Veidi fotomeenutusi:

Tibu tudub....

Kadi laulis ja Novellus esines :)

Neiud olid Lombi soengu pärast kadedad...

Pärast viiekümnendaid suundusin järgmine õhtu juba Jaapanisse ehk Peeter-Paulil oli Jaapani-teemaline sünnipäev. Tegime sushit - rullisin kohe 4 rulli 10st ja tulid täitsa ilusad. Peale riisi keetmise oli sushi tegemine isegi suhteliselt kerge ja lõbus. Mõned meenutused ka pühapäevast:

Fotograaf kiusas, aga jänku kaitses mind...

Sotsioloogide rünnak!!

Lisaks lubasin üht sõpra aidata ja siis olen ka nüüd väikest viisi meediastaar ehk Eesti Päevalehes ilmub väikseid nupukesi mu tööotsingutest. Sissejuhatav lugu on siin.  Veel käisin bridžiklubis, mis oli jälle täitsa tore, ning ajalooringis, sest seal oli tõeliselt huvitav teema. Mul on endiselt maailma kõige lahedam klassijuhataja - isegi paar aastat hiljem jätkub juttu kauemaks ja kallistame, kui kohtume.

Täna siis lebotan veel. Homsest aga lähen juba uut ametit proovima ehk Tähe Tantsu- ja Tennisekeskuses administraatori kohta. Hoidke mulle pöidlaid :)

Peeaegu oleksin unustanud, Kristjan suutis oma telefoni ikka nii palju moosida, et sai pildid kätte. Siin siis meenutusi ka üleeelmisest neljapäevast:

Varje sõitis pulliga...

PePa HAMMUSTAS mind, Varje on ka šokeeritud

Oskan nunnu ka olla...

...ja veidi kurjem

Nii, nüüd küll kõik ei saanud, aga midagi ikka jälle. 

Unetus

Kolmandat ööpäeva järjest neljatunnisel unerežiimil ja ei, see ei ole mingi eksperiment. Lihtsalt, kui olen neli tundi juba millalgi suutnud magada, siis enam magama ei jää. Arvatavasti närvid ja liiga palju, mida oodata.

Igaljuhul, suutsin ka esimese aine ülikoolis läbi kukkuda. Aga ega midagi ei lootnudki, kui neljatunniselt eksamilt 40 minuti pärast lahkusin. Olen väga uhke enda üle. Loodame, et järeleksam läheb paremini. Kuigi eriti tahtmist küll enam ei ole, aga eks tuleb kuskilt see motivatsioon välja pigistada.

Täna käisin üle pika aja HTG bridžiklubis, oli päris tore. Olime Helmiga üllatavalt edukad Angela ja Allani vastu. Lisaks oli lihtsalt tore neid näha, isegi, kui ma ise olin oma väsimuse, kohvilaksu ja üleni musta riietatult (Angela sõnul pole ta kunagi mind nii mustas näinud) päris masendav vaatepilt.

Kolmapäeval käisime tantsuklubis. Oli hästi lõbus, kuigi tantsud olid jälle täitsa ära ununenud. Neljapäeval käisime Püssis. Mina see kord rodeot ei sõitnud, aga Varje küll. Ja kohe nii edukalt, et tuli naiste arvestuses võitjaks. Jõime siis šampust ja olime uhked. Pärast käisime veel CTs ka, kuhu seekord sain Apotheka kliendikaardiga tasuta sisse, lõbusaid trikke mõeldakse ikka välja inimeste kohale meelitamiseks. Kristjan tegi palju pilte ja paar videot ka, aga tema telefon loobus meiega koostööst ja otsustas need kõik ära kustutada. Siiski väike lootus veel on neid millalgi näha.

Täna õhtul vaatasime õudukat "The Eye". Ma ei ole nii ammu ühtegi õudukat näinud, et karjusin ikka päris korralikult. Aga minu arust oli hea film. Polnud liiga palju panustanud verele ja ehmatamisefektile, vaid pigem sellisele sügavamale hirmutamisele. Lisaks oli eriti õnnelik ja armas lõpp.

Tarmo saab homme linnaloale. Olen nüüd viimastel päevadel pidevalt telefonis eriti kuri olnud, sest ma olen väsinud ja asjad ei ole hästi ja siis ta on lihtsalt kuskil kaugel kinni. Igaljuhul, siis tegin pärast õudukat talle koogi:

Kuigi praegu on asjad päris halvasti, olen ma vähemalt tuleviku suhtes optimistlik. Kuigi lähitulevikus tuleb teha mõned keerulised otsused, usun, et saan hakkama. See on kõigest elu ju, pole mõtet seda liiga tõsiselt ka võtta.

Maailm on põnev!

Ma olen viimasel ajal jälle aru saanud, kui palju huvitavat maailmas on. Kui palju erinevaid vaatenurki, lähenemisviise, mõtteid ja käitumisi. Praegu loen õigusfilosoofiat ja see on taas hoopis teistsugune lähenemine probleemidele. Meie sissejuhatavates loengutes ja ainetes küsitakse väga tihti, mis on erinevus filosoofia, sotsioloogia, majanduse, psühholoogia jne vahel - kõik nad on ju ühed sotsiaalteadused ja tegelevad sama asjaga. Ma enamasti suudan vastata õiged märksõnad, aga ma ei hooma seda erinevust kunagi lõplikult. 

Praegu aga mõistan, et ma ei saagi aru saada, kui erinevad lähenemised on, kui ma tean neist nii vähe. Kui ma tean ainult stereotüüpseid märksõnu, mis mingit valdkonda iseloomustavad. Aga süüvides sotsioloogiasse, filosoofiasse või kas või matemaatikasse, hakkan ma aru saama, kuidas ühe valdkonna inimesed mõtlevad hoopis teistmoodi. Probleemid, mida üritatakse lahendada, on tihti samad ja isegi lahendused, milleni jõutakse, on enamasti väga sarnased, aga see, kuidas nendeni jõutakse on tohutult erinev. 

Ma tahaksin tuua nüüd mõne hea näite, aga ma praegusel hetkel ei oska ehk kunagi tulevikus täiustan. Seega jätkame teoreetilise poolega. Nimelt tegelen praegu hoolega matemaatika õppimisega ja meil on selline tore aine nagu Sissejuhatus erialasse, kus kiidetakse, kui tore ja lahe ikka matemaatiline statistika on. Hiljuti väitis üks loengupidaja, et kuna tema on õppinud matemaatikat, siis ta suudab leida probleemile, isegi kui see on tema jaoks täitsa võõrast valdkonnast (põllumajandus konkreetse statistiku puhul), kiiremini lahenduse kui selle valdkonna enda esindaja. Ma julgen selles väites aga kahelda. Mina ei oleks üldse nii kindel, et mõni lähenemine on parem kui teine. 

Näiteks tahan siinkohal tuua ülesande, mille lasteaialapsed suudavad väitetavalt lahendada viie minutiga, aga mille lahendmiseks kulus minul umbes pool tundi ja ühel matemaatikul oma kaks tundi ja siis ka koos vihjetega. Ülesanne ise on järgmine: 

Kirjuta järgmine rida eelmise põhjal.
1
11
21
1211
111221
..............


Selline näide tõestab, et ei saa öelda, et mõni lähenemine teistest parem oleks. Mõnikord piisab väga lihtsatest teadmistest, et lahendada teiste jaoks väga keeruline ülesanne. Lisaks näitab see ülesanne, kuidas pahatihti tohutult õppides unustame me ära kõige lihtsamad tõed või lihtsalt ei suuda neid enam näha. See on midagi, mida ma tahaksin vältida. Samal ajal aga tahaksin juurde õppida uusi mõtlemisviise. Ma usun, et kõige parem on erinevate lähenemiste kombinatsioon. Seetõttu ma pingutangi praegu, et mõista lisaks sotsioloogia lähenemisele sügavamalt ka matemaatilist lähenemist. Samal ajal loodan, et mul ei unune algkoolitõed.

Hea meelega tahaksin mõista kõiki erinevaid lähenemisi ja mõttemaailmu, aga see on arvatavasti võimatu eesmärk. Isegi praegu on mul tihti tunne, et olen liiga suure eesmärgi seadnud, kui tahan hoomata kahte täiesti erinevat lähenemist. Ma aga pingutan nii palju, kui ma vähegi suudan. Ma tahan ja see on kõige olulisem. Kui ma olen motiveeritud, siis ma usun endasse, ja suudan väga palju korda saata. 

Seega väike soovitus Sulle ka, armas lugeja: 

Armasta kõike, mida Sa elus teed ja koged. Õpi tundma maailma enda ümber - inimesi, kellelt on tohutult palju õppida; raamatuid, kust on lõpmatult teadmisi võimalik hankida; tegevusi, mis võimaldavad ennast arendada jne. Kui Sa tunned mingil hetkel, et ei taha enam ja pead end sundima, siis tegele millegi muuga, küll siis tahtmine tagasi tuleb, kui tegu on õige eesmärgiga ja kui ei tule, siis oligi viimane aeg aru saada, et on seatud vale eesmärk. Ja ma tean, et plaanide ja otsuste muutmine on mõnes mõttes halb ja raiskav, aga minu arust on hullem jätkata vale plaaniga.

Seega nautigem maailma - inimesi, tegevusi, teadmisi ja kõike muud, mida elul pakkuda on!

Matemaatiline statistika

Otsustasin, et vähemalt proovin sügisel matemaatilise statistika aineid võtta. Kui feilin, siis feilin. Vahel tuleb riskida ja väljakutsed vastu võtta. Lisaks oli enamus selle poolt. Siinne küsitlus polnud küll eriti esinduslik, aga seegi juba näitab midagi. Lisaks olid õppejõudude vastused väga julgustavad. Allpool mõned väljavõtted: 

"Teie edasise elukäigu kohaselt on see kindlasti väga hea valik. Selline kombinatsioon on suure perspektiiviga./.../ Olen ise mitut puhku mõelnud, et küllap tuleb kord aeg ja keegi soovib teha vastupidises suunas käigu sellele, mida mina tegin, tulles Eesti riiki, saabudes sotsiaalteaduskonda. Nüüd on see aeg käes ja mul on Teie otsuse pärast väga hea meel. Siit sinna minnes ja tagasi tulles saab sotsioloogia lõppkokkuvõttes palju rohkem juurde kui sealt siia tulles."

"Selline soov ei ole tõesti tavaline, aga on meeldiv. Seni on matemaatilise statistka kõrvalaerialaks valinud mitmed bioloogid. Olen kindel, et sotsioloogiliste uuringute planeerimisel, läbiviimisel ja tulemuste analüüsimisel on matemaatilise statistika teadmised kindlasti kasuks."

Ma ei kujuta ette, mis sügisel saama hakkab. Mõtlen suvel ja panen endale juba kirja põhimõtteid, millest kindlasti kinni pidada, et jõuda ja ellu jääda:


1. Tee endale päevakava. (Hakkasin sel kevadel esimest korda kollasele märkmepaberile üles kirjutama, mida mul kindlal päeval teha vaja on. See süsteem on väga edukas.)

2. Söö korralikult ja tervislikult. (Mul oli kevadel vitamiinipuudus ja sellest tulenev väsimus, mis muutis kõige tegemise tohutult raskeks.)

3. Puhka - iga nädal vähemalt üks õhtu koolist ja muudest kohustustest vaba.

4. Tee loengutes intensiivselt kaasa, muidu on see lihtsalt kasuliku aja raiskamine.

Sügissemestriks on mul praegu 44 EAPd, mis polegi kõige hullem. Kahjuks ainete ajad ei klapi väga hästi. Nimelt on kaks sotsioloogia ja kaks statistika ainet täpselt samadel aegadel. Loodan siiski, et saan õppejõududega kuidagi kokkuleppele.

Mis Sina arvad, kas ma saan hakkama? Põhjenda ka oma vastust, sest arvamus ilma põhjenduseta pole midagi väärt. :)

Kõrvaleriala!?

Ilmselgelt jääb mul sessist aega üle, kui juba endale blogi tegema hakkan. Igaljuhul on mul plaanis siia kirjutada vähem oma igapäeva tegemistest ja rohkem kindlatel teemadel. Eks paistab, kuidas välja kukub. Loodan, et edaspidi leiab siit postitusi siltidega: aed, kool, köök, muusika, ühiskond ja võib-olla midagi veel.

Praegu on mul aga suur probleem. Nimelt kõrvaleriala. Varsti saab esimene aasta läbi ja mul ei ole veel üldse aimu, mida sotsioloogia kõrvale võtta. Tegelikult kahtlen kahe variandi vahel: sotsiaalpoliitika või matemaatiline statistika. 

Sotsiaalpoliitika oleks selline kerge valik, sest sel on sotsioloogiaga ühised eeldusained. Ma suudaksin kolme aastaga ilusti lõpetada ja sealt kõrvalt kõike muud ka teha. Samas tundub see kuidagi lahja. 

Matemaatiline statistika nõuaks palju rohkem pingutust. 21 EAPd rohkem ei olegi nii palju, aga need ained on minu jaoks tunduvalt keerulisemad. Seega peaksin arvatavasti tegema bakat neli aastat ja ülikooli kõrvalt muuks eriti aega ei jääks. 

Kas keegi tahab minu eest otsustada?