Mis on feminism?

Paar nädalat tagasi sattusin koosviibimisele, kus muuhulgas tuli teemaks ka feminism. Arutelu käigus kõlas küsimus: "Kas sa võtaksid tööle feministi?" Arutelu kujunes suhteliselt pikaks, eelkõige feminismi mõiste osas. See pole ka üllatav, sest feminism omab palju erinevaid tähendusi. Siiski on minu arvates levinuim ja põhiline tähendus sooline võrdõiguslikkus. See tähendab, et isik (sh mina), kes identifitseerib end feministina, leiab, et inimestele peaksid osaks saama võrdsed võimalused, õigused ja kohustused, olenemata nende soost. 

Mõned näited võimalustest, kuidas soolist võrdõiguslikkust arendada:

1. Selmet öelda poistele, et nad ei tohi lüüa tüdrukuid, tuleks kõigile õpetada, et vägivald pole lahendus ja on õigustatav vaid enesekaitsena. 
2. Selmet õpetada tüdrukutele, mida kanda, et vältida ebameeldivat tähelepanu, tuleks õpetada kõiki austama teiste isikute privaatsust, isiklikku ruumi ja seksuaalseid valikuid. 
3. Tööle võtmisel ja palga määramisel tuleks arvestada isiku oskustega, mitte soo või võimaliku sünnitamisega (seda enam, et laste kasvatamine ei peaks olema vaid naiste kohustus). 

Hamburg ja mõned Saksamaa omapärad

Semester algas nüüd kaks nädalat tagasi, aga alles sellel nädalal tuli loengutesse ka rohkem sakslastest üliõpilasi. Ma ei tea, kas sattusin lihtsalt kummalistesse loengutesse või ongi siin norm alles teisest nädalast õppetööle kohale tulla. Esimesel nädalal olid loengutes igaljuhul valitsevalt erasmuslased, aga teisel nädalal saksa üliõpilased. Võtan siin nelja sotsioloogia ainet. Kahes seminaris käib väga vähe inimesi, umbes 6 inimest tavaliselt. Loengutes on aga rohkem inimesi (ühes 20, teises 50). Õppesüsteem on TÜ omaga päris sarnane: materjalid lähevad StudIPsse (kohalik ÕIS) ülesse ja wifi nimi on samuti eduroam, aga sellega ühendamine on tunduvalt keerulisem kui Eestis. Üldse on Saksamaal interneti kasutamine igatpidi keerulisem - tasuta wifist võib ainult unistada, aga näiteks ka youtubeis on rohkem ja pikemad reklaamid. Arvatavasti on põhjuseks asjaolu, et andmekaitseseadused on Saksamaal tunduvalt rangemad ja rohkem rakendatud kui Eestis. 

Siiani tundub mulle, et kohalikud Bremenis on tunduvalt avatumad kui Eestis. Näiteks kui hommikul bussi peale jookseme, siis seisab keegi alati ukse vahel, et buss ilma meieta ära ei saaks sõita. Samuti suheldakse bussis omavahel rohkem ja kui midagi maha pillad, siis annab keegi kiiresti selle sulle kätte. Muidugi mulle valmistab selline avatus ka veidi raskusi, sest tihti tahavad kohalikud minuga saksa keeles rääkida, aga siis pean end vabandama, sest ei saa endiselt piisavalt hästi aru, et saksa keeles nendega suhelda. Üldiselt aga osatakse siin inglise keelt päris hästi, aga nad on väga kriitilised oma inglise keele osas ja alati vabandavad, et oi, mu inglise keel ikka ei ole hea, kuigi tegelikult räägivad täiesti arusaadaval tasemel. Ülikoolis on tore komme, et iga loengu lõpus koputavad üliõpilased lauale, et õppejõudu tänada. 

Reedel käisime Dominikaga väiksel Hamburgi reisil. Koha peal olime neli tundi, aga suutsime päris palju näha; ilus vanalinn ja sadama rajoon. Samuti käisime kahte kirikut seest poolt vaatamas ja ühes olid eriti uhked orelid. Kahjuks keegi neid parasjagu ei mänginud. Kevadeti resimine on aga paras nuhtlus, sest kui hommikul startisime, siis oli ilm päris jahe, aga päeva peale läks ülipalavaks ja lõpuks oli liiga lämmi, et kõndida, seega pidime bussi kasuks otsustama ning saime veidi vähem ilusat linnapilti nautida. 

Hamburgi raekoda

Elba jõgi koos luikedega

Eriti uhke orel

Laevad Elba jõel

Sadama piirkonnas lõunatamiseks sobivat kohta otsides avastasime, et sakslaste jaoks on täiesti normaalne lõuna kukkel heeringaga. Lõpuks selle kasuks ei otsustanud, aga üldiselt on siin kõige tavalisem "võileib" kukliga või saksa keeles Brötchen. 

Kas pole mitte isuäratav?

Kui juba jutt toidu peale läks, siis portsjonid on siin minu harjumuse jaoks liiga suured. Samuti on nende jaoks väga tavaline lisand praele külm kartulisalat, mis on siis ainult hapukoor ja suured keedukartuli tükid, mis pole ka just minu maitse järgi. Seega olen nüüd enamasti kodus lõunatanud, mis nõuab aga ka suurt pingutust, sest ainult endale kokkamiseks motivatsiooni leida on päris keeruline. Õnneks on mul toredad majakaaslased, kes mulle ka tihti süüa pakuvad või kellele saan oma toiduga rõõmu valmistada. Selles suhtes vedas mul ikka majutusega väga, et jagan maja nelja väga vahva üliõpilasneiuga ja saame koos sarju vaadata, tantsida ja kõike muud toredat. Tagasi toidu juurde tulles on Bremenis väga palju Türgi toidukohtasid, kus saab mõnusalt vürtsikat toitu. 

Läbimurre

Teate, ma lõpuks sain aru, miks kooseluseadus nii palju poleemikat tekitas ja kõik sellel teemal sõna võtsid. Nimelt seetõttu, et see kontseptsioon oli tehtud väga lihtsaks - pooldad samasooliste kooselu või mitte, kuigi seadus ise oli tunduvalt keerulisem. Kui mõelda mingitele teistele seadustele (nt maksud), mis tegelikult meid palju igapäevasemal puututavad kui see, kes kellega koos elab, siis need on lihtsalt liiga keerulised, et igaüks suudaks/saaks/julgeks sellel teemal sõna võtta ja arvamust avaldada. Näiteks praeguse töövõimereformi problemaatika on minu jaoks siiani segane, kuigi olen üritanud otsida infot, mis praeguses versioonis valesti on, et sihtrühma esindajad selle vastu protestivad.

Aga jah, pikad juhtmed on mul, aga lõpuks sain aru, yay. Yes, I want candy now.

Kust tulevad teadmised?

Ma tahan kirjutada väga paljudest asjadest, aga valin neist mõned.

Kõige pealt on mul isiklikult pärast neljateist aastat väsimus sellest akadeemilisest haridusest, mida mulle pakutakse. Pidevalt mingi uinamuina definitsioonide ja teooriate üle. Minu erialal on tegelikult ka päris palju praktilisi näiteid, aga millegi pärast on ideoloogiline lähenemine, et praktika peab üldistama mingite teooriate alla ja kui see on tehtud, siis peab ja võib praktikat tuletada ainult teooriatest. Ei või lihtsalt pakkuda lahendusi, vaid enne peab mõtlema, millisest teooriast lähtuda ja kelle oma see teooria on ja mis on selle tugevuse-nõrkused jne. Minu jaoks on see lihtsalt väsitav. Ma mõnes mõttes saan aru, et teoreetiline alus on vajalik, aga minu ideaalis ma jätaksin igast teooriast endale sobiva meelde ja lähtuksin sellest. Mitte ei õpiks pähe mingite teooriate loojaid ja nende täpseid piire. Seda enam, et tavaliselt ei suudeta neid teooriaid konkreetselt eristada, vaid need ikka sulavad kokku. Aga eks mu enda viga, et nii kaua siin haridussüsteemis olen olnud ja pidevalt ainult Eestis. Seega saan tüdimuses süüdistada ainult ennast. Aga võiks mõelda sellele, miks Eesti haridussüsteem tekitab sellist tüdimust? Ja seda igas kooliastmes - algklassidest kuni doktorikraadini välja võib haridussüsteemis seesolijate käest kuulda, kuidas mõni asi ei huvita ja õpitu ei ole reaalsusega üldse seotud. Selle kohta oli hiljuti ka arvamusartikkel, aga enam ma seda üles ei leia. Igaljuhul, kirjutas üks noormees, kuidas koolis hakkama saamine pole kuidagi seotud elus hakkama saamisega. Ma küll ei nõustu täielikult tema arvamusega, kuid mõnes mõttes on tal õigus. Eesti haridussüsteem ei valmista noori eluks ette. Loomulikult paraneb meie mõtlemisvõime, organiseerimisvõime ja paljud muud oskused, aga ma arvan, et seda saaks teha paremini. Näiteks selmet teha matemaatikas lihtsalt numbritega arvutusi, võiks need siduda reaalse eluga, näiteks maksusüsteemi vms. Seda tekstülesannete põhjal tehakse praegu , aga võiks rohkem.

Selline akadeemilisus on ka ühiskonnas üldiselt valitsev ja tihti toob rohkem kahju kui head. Igasugused seadused järjest rohkem reguleerivad meie igapäevaelu. Et saada väikest toetust, peab läbima nii suure bürokraatia protsessi, et lõpuks see toetus ei tasu end ära. Viimane ideaalne näide sellest on vajaduspõhine peretoetus, mille jaoks peab pere esitama ülipalju dokumente ja saab lõpuks ühe lapse kohta umbes 10 eurot. Minul on küll tunne, et süsteemi ülalpidamiseks kulub väga palju rohkem raha, kui lõpuks abivajajateni jõuab. Kergem oleks jätta inimestele rohkem raha kätte (näiteks tõsta tulumaksuvaba miinimumi) kui kõige pealt inimestelt raha ära võtta keerulise süsteemiga ja siis see veel keerulisemaga tagasi jagada. Süsteem peaks olema võimalikult lihtne, siis on ka ülalpidamiskulud väikesed ja raha läheb abivajajatele.

Lisaks olen viimasel ajal väga segaduses, millist infot uskuda ja millist mitte. Kas saame öelda, et Postimees on usaldusväärsem allikas kui Telegram? Vist ikka saame, aga samas tuleks kriitiline mõtlemine mõlema puhul alles hoida. Kui Eesti asjadest on võimalik veel aru saada, sest ka endal pidevalt kokkupuuted, siis rahvusvaheliste probleemide puhul on reaalse info saamine palju-palju keerulisem. Kes ikkagi on Süüria kriisis halb - valitsus või mässulised? Mida peaks teised riigid tegema? Kas USA  valitsus tõesti tahab kaitsta tsiviilelanikke või on eesmärgiks saada kontrolli teise riigi ja selle naftavarude üle? Mina usun üha enam seda, et USA valitsusel ei ole kuigi õilsad eesmärgid. Seetõttu on Venemaa valitsus minu arust rahvusvahelise suhtluse poole pealt viimasel ajal õilsamalt käitunud kui USA oma. Venemaa valitsus ei poolda kohest ründamist, vaid keemiarelvade hävitamist, mis tõesti võib aidata tsiviilelanike surmade vähendamist. Kuidas peaks aga USA algne plaan teha 3-päevane kiirrünnak Süüriasse kaitsma tsiviilelanikke? Minu mõistus ütleb, et see ainult tapab veel rohkemgi tsiviilelanikke ja hävitab nende infrastruktuuri jms.

Veel mõned asjad, millest ma aru ei saa:

• Miks on endiselt valimisreklaamid sisutu lööklause pluss kellegi näopilt?
• Miks on lubatud valimiste telereklaam samal ajal, kui ei ole lubatud välireklaam?
• Miks tehakse ja avalikustatakse endiselt gümnaasiumi riigieksamite põhjal edetabeleid, kui kõik spetsialistid teavad, et need ei näita midagi?

Igaljuhul, palju huvitavaid teemasid, millele tahaksin vastuseid leida, aga ei oska. Võiksin seda siis ometi ülikoolis õppida, aga ei, siin arutame teooriaid, mis loodi 50 aastat tagasi, või arutame seda, miks tõlkija on eesti keelde definitsiooni just selliste sõnadega tõlkinud, mitte teistega. Olgu, nagu eespool juba ütlesin, siis on ka huvitavaid ja reaalsust käsitlevaid arutelusid, aga neid võiks veelgi rohkem olla, et inimesed loengus tukkuma ei jääks. 

Aga üldiselt on elu ilus. Tarmo juures kohanen juba täitsa kenasti, teen süüa retseptide järgi ja tuleb täitsa nämm-nämm. Sügis on ka siiani päris ilus ja päikseline olnud. Eile käisin zumbas, andis hästi mõnusa olemise. Eelmine nädal käisin Vastseliina linnuses, mis on üliilus ja huvitav koht. Seega kui Sa ei ole veel käinud, siis mine kindlasti. Linnas näen pidevalt tuttavaid, kellega tahaks veel pikemalt rääkida, aga pidevalt tuleb kiirustada töö-kodu-kooli vahelt, aga need mõnedki vahetatud laused ja kallistused muudavad päeva palju ilusamaks. 

Jalgrattaga liikumisest

Alates varakevadest hilissügiseni kerkib ikka meedias esile probleeme, mida teha nende neetud jalgratturitega, kes aktsiisi ei maksa ja autokiirusel ei sõida ka?
Mina olen päris suur rattafänn, talvel ei sõida, aga muidu küll. Jagan ka oma mõtteid nüüd, kuidas on Tartus võimalik rattaga liikuda ja mis võiks olla paremini.

Kus rattaga sõita?
Kõige pealt mõned väljavõtted liikluseeskirjast:
 §234. Jalgratta ja mopeediga peab sõitma jalgrattateel, selle puudumisel sõidutee äärmisel parempoolsel rajal, välja arvatud käesoleva määruse § 97 kohase manöövri ajal. Jalgrattaga võib sõita ka teepeenral, kui see on selleks kõlblik, ohustamata jalakäijat.

• 97. Enne pööret peab juht aegsasti suunduma sõidutee pärisuunavööndi vastava ääre lähedale. Nõue ei kehti sõitmisel ringliiklusega ristmikule ja pöörde korral, mida vastav liikluskorraldusvahend lubab teha ka mujalt.

Jalgrattatee. Liikuda tohib ainult jalgratta või mopeediga. Kui märgiga tähistatud tee või teeosa kulgeb sõidutee või teepeenra kõrval, tohivad jalgrattur ja mopeedijuht kasutada ainult seda teed või teeosa.
Jalgratta- ja jalgtee. Liikuda tohib ainult jalgrattaga või jalgsi. Märkide 433 ja 434 korral liigub jalgrattur sellel teel vastavalt näidatule ühel, jalakäija aga teisel pool; märgi 435 korral aga kasutavad nad teed ühiselt. Viimasel juhul ei tohi jalgrattur ohustada ega takistada jalakäijat ning jalakäija ei tohi tahtlikult takistada jalgratturi sõitu. Kui märkidega 433–435 tähistatud tee või teeosa kulgeb sõidutee või teepeenra kõrval, tohivad nimetatud liiklejad kasutada ainult seda teed või teeosa.

Seega viimasel ajal eelkõige ratturite kommentaarides väljendunud mõte, et sõidutee on kõigile ja keegi ei keela seal liiklemist, ei pea päris paika. Liikluseeskirja järgi on ratturil kohustus kasutada rattateed teatud juhtudel ehk teisisõnu on keelatud sõiduteel sõitmine, kui selle kõrval kulgeb rattatee. See on üks neid punkte, mille vastu ka mina tihti eksin. Miks? Sest paljud rattateed on korraks märgitud ja siis saavad jälle otsa. Minu jaoks on palju mugavam ja ka turvalisem liikuda pidevalt sõiduteel kui pooleks kilomeetriks põigata kergliiklusteele ja selle lõppemisel end jälle autode kõrvale suruda. Samuti meeldib mulle autojuhina rohkem, kui rattur on pidevalt mu kõrval sõiduteel kui see, et ta põikab mulle järsku ette, sest kergliiklustee asendus ainult jalakäijatele mõeldud teega.  Seda enam, et paljud kergliiklustee märke kandvad teed on tegelikult jalakäijateed, kuhu lihtsalt on rattamärk juurde pandud ilma, et teed oleks ratturitele sobivaks tehtud. Mitu korda on mul asjad korvist välja kukkunud, sest nö kergliiklusteel on kõrged äärekivid, mida isegi lapsevankriga on raske ületada, rääkimata jalgratast. 

Ma tõesti loodan, et liikluskorraldajad ikka mõtlevad edaspidi rattateid luues ka sellele, et need viiks alguspunktist sihtpunkti, mitte ei lõppeks suvalises kohas ära. Samuti võiks ratastele mõeldud teed ikkagi olla sujuvate üleminekutega (mitte kõrgeid hüppeid võimaldavate äärekividega). Siis sõidaksin ka mina hea meelega pidevalt õiges kohas, seni aga jään mõnel puhul endale kindlaks ja eelistan sõiduteed, kuigi teoorias seda teha ei tohiks. 

Kellel on eesõigus?

Alustame taas väljavõtetega liiklusseadusest:

§92. Juht peab andma teed järgmiselt:
1) parklast, puhkekohast, teega külgnevalt alalt, õuealalt või nende juurdesõiduteelt või pinnasteelt teele sõites – igale teel liiklejale;
2) sõiduteelt ära sõites – jalakäijale ja jalgratturile kõnniteel või teepeenral ning jalgratturile ja mopeedijuhile jalgrattateel või teepeenral.

§155. Pööret lõpetades peab juht andma teed jalakäijale, kes ületab sõiduteed, millele juht pöörab, ning jalgratturile ja mopeedijuhile, kes ületab seda mööda jalgrattateed.

§235. Kui teel on omaette jalgrattatee ja tee reguleerimata ristumiskoht, peavad jalgrattur ja mopeedijuht andma teed teel liiklejale, kui teeandmise kohustus pole liikluskorraldusvahenditega seatud teisiti.

912. Lai pidevjoon. Märgis:
3) eraldab eri raja (jalgrattarada, ühissõidukirada jt) sõidutee muudest radadest (joonis 8). Märgist ületada ei tohi.

99) ülekäigukoht on sõidutee, jalgrattatee või trammitee ületamiseks jalakäijale ettenähtud, arusaadavalt rajatud ja asjakohaselt tähistatud teeosa, kus jalakäijal ei ole sõidukijuhi suhtes eesõigust, välja arvatud juhul, kui jalakäija ületab ülekäigukohal sõiduteed, millele sõidukijuht pöörab. Ülekäigukohal võib sõidutee ületada jalgrattaga või tasakaaluliikuriga sõites, kuid jalgratturil ega tasakaaluliikuri juhil ei ole sõidukijuhi suhtes eesõigust, välja arvatud juhul, kui jalgrattur või tasakaaluliikurijuht ületab ülekäigukohal sõiduteed, millele sõidukijuht pöörab. Ülekäigukohal sõiduteed ületades ei tohi jalgrattur ega tasakaaluliikuri juht ohustada sõiduteed ületavat jalakäijat;

100) ülekäigurada on jalakäijale sõidutee, jalgrattatee või trammitee ületamiseks ettenähtud asjakohaste liiklusmärkide või teekattemärgisega tähistatud sõidutee, jalgrattatee või trammitee osa, kus juht on kohustatud andma jalakäijale teed. Ülekäigurada on reguleeritav, kui liiklejate liikumise järjekorra määravad foorituled või reguleerija märguanded. Muul juhul on ülekäigurada reguleerimata. Ülekäigurajal võib sõidutee ületada jalgrattaga või tasakaaluliikuriga sõites, kuid sel juhul ei ole reguleerimata ülekäigurajal jalgratturil ega tasakaaluliikuri juhil sõidukijuhi suhtes eesõigust, välja arvatud juhul, kui jalgrattur või tasakaaluliikuri juht ületab ülekäigurajal sõiduteed, millele sõidukijuht pöörab. Ülekäigurajal sõiduteed ületades ei tohi jalgrattur ega tasakaaluliikuri juht ohustada sõiduteed ületavat jalakäijat;

Esiteks tunnen end tublina, et suutsin need tekstid läbi lugeda mitu korda ja lõpuks enamvähem mõttest aru saada ka. Teiseks olen endiselt kurb, et seadused tehakse võimalikult keerulised ja reguleeritakse võimalikult palju üle. 

Igaljuhul on see viimati tehtud seadusemuudatus seoses ülekäiguradadega tekitanud palju segadust. Jalgratturid tohivad ületada sõiduteed ülekäigurajal, aga neil ei ole eesõigust. Seda võib põmst ju tõlgendada ka nii, et kui jalgrattur on ülekäigurajal, siis võib talle otsa sõita, sest eesõigust tal ju pole. Mina võtan enne ülekäigurada alati hoogu maha ja enamasti tulen ka ratta seljast maha, sest mul on hirm, et autojuht ei märka või siis leiab, et tal on minu suhtes eesõigus. Tegelikult on aga palju toredaid autojuhte, kes laseksid mu ilusti üle, aga nüüd peavad kauem ootama, kuni ma ratta seljast maha saan ja üle julgen minna. Saan aru, et see reegel on vajalik, sest kuskil 30km/h sõitvat ratturit on autojuhil tõesti raske märgata ja tema sõiduteele tulekule reageerida. Samas, kas ei saaks seda sõnastada niimoodi, et "jalgrattur peab teed ületama jalakäija kiirusel" või autojuhtide poole pealt, et nad peavad enne ülekäigurada kiirust maha võtma. 

Aga aitab ka nüüd sellest pikast jutust. Kõige kergem on arvestada teiste liiklejatega ja mõelda, kuidas kõigil reaalsetes olukordades ohutu ja mugav liikuda on. Teooriaga niikuinii kõiki olukordi katta ei jõua. 

Kriitika-kriitika

Sain Mihkel Raua "Musta pori näkku" läbi. Kuskil keskel oli isegi täitsa lubav - kirjeldused, kuidas muusikute elu käis ja kus ning kuidas kontserte anti, olid päris põnevad. Samuti meeldisid mulle teksti vahele pikitud luuletused ning laulude sõnad. Eriti Eno Raua "Sõidulaul", mis sisaldas ka raamatu pealkirja:

/.../

Tõlla ees meil tormab neli Tori täkku, 

tagumiku alt meil läbi lendab maa. 

:,: Kabjad löövad meile musta pori näkku, 

aga tee ei lõpe, otsa sõit ei saa. :,:

Minu jaoks vajus raamat aga täielikult ära kohas, kus umbes 7 lehekülge järjest kirjeldati Singer Vingeri plaadi kaanel olevaid inimesi. Selline asi ei ole lihtsalt üldse minu teema. Mulle meeldib, kui on mingi kindel lugu, mis läheb pidevalt edasi. Pärast seda kirjeldust läks aga jutt eriti segaseks ning lõpuks ei saanudki ma enam midagi aru. Samas ei olnud see ka nii huvitav, et tahaksin uuesti lugeda, et aru saada. Paar kuud tagasi lugesin Raua "Sinine on sinu taevas" ka läbi. Eesti krimka kohta tegelikult isegi enamvähem, aga minu jaoks liiga rõve. Kui hakkasin musta pori lugema, siis mitmed inimesed hoiatasid mind, et see pidi veel rõvedam olema. Aga minu arust oli küll Raua krimka mitmeid kordi rõvedam ja hirmsam. Kahe raamatu puhul ühendas Mihkel Raua stiili soov hüpata erinevate aegade ja inimeste vahel. Samuti mängida sellega, kas see, mida lugejale pakutakse, tahab olla reaalsus või kellegi luulu. Iseenesest tegi see lugemise põnevaks, aga mulle oleks rohkem meeldinud, kui lõpuks oleks autor andnud endapoolse vastuse, kas tema arust oli tegu luulu või tegelikkusega. "Musta pori näkku" soovitan neile, keda huvitab Eesti kultuurilugu 70ndtael-80ndatel, mina ei tea, kui palju raamatus toodu vastas küll tegelikkusele, aga osa kindlasti. Teost "Sinine on sinu taevas" ei oska ma aga kellelegi soovitada.

Lisaks vaatasin ära filmi "Pitch Perfect" (2012), mille IMDb hinne on 7,2. Mulle meeldivad  igasugused noortekomöödiad täitsa, eriti, kui seal lauldakse. Isegi Gleed olen ühe hooaja jagu vaadanud. Seega olin täitsa elevil. Ma pettusin aga täielikult juba esimeste kaadrite jooksul ja mu pettumus aina süvenes filmi jooksul. Kõik tegelased tahtsid olla tohutult erilised, aga tegelikult jäid väga magedaks. Samuti ei arendatud ühtegi tegelast filmi jooksul tõsiselt edasi. Isegi peategelane, kes tahtis olla vinge eraklik raske lapsepõlvega mässaja, oli tegelikult lihtsalt veidi tumedama silmameigiga ärahellitatud printsess. Lisaks tuli filmi jooksul kolm korda kuulata sama igavat ja nõmedat kava. Tunnistan, et filmis oli ka paar head hetke ning paar mõnusat laulu, kuid üldiselt oli väga-väga igav ja mõttetu. Isegi "The house bunny" (2008), mida juhtusin TV6st üks õhtu vaatama oli tunduvalt parem. Sealsed tegelased olid vähemalt tõsiselt omapärased ning lugu liikus edasi. Jah, seal ei lauldud, aga soundtrack oli täitsa nauditav.

Muidu on aga elu ilus. Käisin väitluslaagris, kust sain küll paar vigastust, aga jään ellu. Üldiselt oli laager väga vahva. Tundsin, et arenesin ise edasi ja sain teistele ka teadmisi ning oskusi juurde anda.  Lisaks olen saanud täitsa palju grillida, mis on üks mu lemmikosa suve juures. Sügis tuleb küll jälle liiga kiiresti, aga on asju, mida ma sügise juures ka täitsa ootan, seega sellepärast ei vingu.

Pink on endiselt üks mu lemmiklauljaid. Praegu olen enim armunud ta loosse "Just give me a reason".
" We're not broken just bent.."

Info üleküllus

Viimane nädal või isegi rohkem olen kuidagi eriti palju huvitavat infot saanud. Nüüd tahaksin kuskile minna ja seda kõike seedida, aga ei saa, sest kool ja töö ja väitlus nõuavad kõik oma aja.

Igaljuhul, kõige pealt uudised. Eriti palju jubedaid juhtumeid on viimasel ajal olnud: Tamsalu mõrv, kahe hooldekodu vastutusel olnud inimese hukkumine. Veel kaugemast ajast: väikelapse surm lastekodus ja järgmisel nädalal väikelapse surm alkohoolikutest vanemate kodus. Väga raske on nende juhtumite osas seisukohta võtta, aga üks on kindel: midagi on väga valesti ühiskonnas. Juba eelmine aasta, kui käisin sotsiaaltöö aine raames hooldekodusid vaatamas, tekkis tunne, et need olud ei ole mõistlikud: hooldajaid on liiga vähe selle kohta, kui raske puudega isikud seal viibivad. Hooldajatele makstakse tohutult vähe palka, võrreldes sellega, kui raske nende töö on. Lisaks on see elamispind nende inimeste jaoks veidi liiga väike ja privaatsust on vähe. Mina ei tea, kust piisavalt raha leida. Samas üks võimalus minu arust oleks siiski vähendada kõrgemate riigiametnikke palkasid. Võib-olla on viga selles, et ma tõesti ei saa aru, kui raske on erinevate ametnike ja riigikogulaste ja ministrite töö. Samas on mul väga raske uskuda, et see on raskem kui korraga 15 puudega inimese eest vastutada ja nende eest hoolitseda.

Lisaks ärritavad mind tohutult otsused, mida kõrgemal tasandil viimasel ajal tehakse. Ma olen sellest siin juba korduvalt rääkinud, aga iga päev lisandub neid otsuseid. Näiteks on nüüd uus eelnõu, millega soovitakse kriminaalmenetluse seadustikku muuta. Mikk Salu kirjutas sellel teemal hea arvamusloo. Eile käis meile loengut pidamas noorsoopolitseinik, kes rääkis pedofiiliast. Ta tõi ka paar näidet, kus politseinik läks hoopis midagi muud uurima, kuid tähelepaneliku jälgimise põhjal suutis tuvastada laste väärkohtlemise. Nagu aru saan, siis uue seadusega see enam võimalik poleks. Minu arust on Eestis vastupidi politseli liiga vähe võimalusi ja kindlasti ei saa rääkida politseiriigist. Lisaks tahaksin mainida veel, et pärast eilset loengut tekkis küll tunne, et pedofiilia osas tuleks väga tõsiselt mõelda karmidele seadusmuudatustele, näiteks tõi noorsoopolitsenik välja ühe noormehe, kes on juba neli korda istunud vanglas pedofiilia tõttu ja intervjuu ajal ütles politseinikule: "Praegu pean siinolevatega leppima, aga kui välja saan, siis lähen uuesti noorematele üle." Mina ei tea, mis on meie õigussüsteemi aluseks, aga mulle tundub, et pigem karistamine, aga mitte kuritegevuse vähendamine. Karistusega ähvardamine võib mõjuda ennetavalt, aga pikas plaanis ei ole see minu arust eriti efektiivne, eriti korduva kuritegevuse puhul. Mis siis oleks? Mulle tundub parim lahendus vanglas istumise ajal kohustuda vange läbima psühhiaatrilist ravi - niimoodi saame parema arusaamise, mis kurjategija peas toimub, lisaks on osa kuritegevust põhjustatud otseselt vaimsetest häiretest, mis on ravitavad. Loengut pidanud noorsoopolitseinik tõi välja, et isegi keemiline kastreerimine ei ole eriline lahendus, sest kuigi inimesel enam ei tõuse, jääb tal ikkagi iha, mida saab rahuldada ka teistmoodi - käperdamine jne. Noorsoopolitseinku arust oleks samuti parim lahendus psühhiaatriline ravi. Mulle aga tundub, et seadusetegijad ei pöördu eriti praktikute poole, vaid vaatavad asju oma mätta otsast ja otsustavad selle põhjal, mis on nende kogemused ja teadmised.

Eelmise jutu põhjal tunduvad mulle suured arutelud geikooselude ja Veerpalu dopingu osas veidi tühised. Samas on gei-kooselude temaatika mulle suhteliselt südamelähendane. Mitte niivõrd õiguse pärast, vaid sellepärast, kuidas põhjendavad end inimesed, kelle arust neil seda õigust olla ei tohiks. Nende põhjendused kahjuks põhinevad väga palju grupi halvustamisel, mis võib viia ka väga traagiliste tagajärgedeni. Näiteks Suurbritannias sooritas üks transvestiidist õpetaja hiljuti enesetapu, sest üks ajakirjanik leidis, et on tema õigus ja asi avaldada info selle õpetaja soovahetuse kohta ja sügavalt hukka mõista, et "selline" õpetab koolis lapsi. Mis siis saab, kui surub veel oma väärtused peale ja kõik lapsed hakkavad oma sugu vahetama?! Ma olen nii väsinud sellest vihkamisest, mis meie ühiskonnas leidub.

Mul oleks tegelikult veel nii palju asju, mille kohta tahaksin arvamust avaldada ja teiste arvamust kuulda. Samas ei ole mõned neist päris sobilikud internetiavarustesse. Igaljuhul, ma tahaksin nii väga, et inimestel oleks Eestis (ja üldiselt maailmas) turvaline ja mõnus olla, aga ma ei tea, kuidas seda saavutada. Aga ma loodan kunagi teada saada. Jah, olen sinisilmne maailmaparandaja :D

Filmid

Viimasel ajal olen sattunud täitsa huvitavate filmitükkide peale.

Kõige pealt tooks välja ühest teisest blogist leitud väidetavalt Põhja-Korea poolt toodetud propagandavideo. Saab vaadata youtubeist täispikkuses. Propaganda (2012) on minu arust täitsa põnev vaatamine. Paneb mõtlema sellele, kas see, mida meile tõese ajaloona näidatakse on ikka päris või kehtib vana tõde, et võitjad kirjutavad ajaloo oma äranägemise järgi. Millal viimati mõtlesite sellele, et USA on ainuke riik maailmas, kes on kunagi kasutanud tuumarelva? Kui palju sõdu on aga USA algatanud just selle ettekäändega, et hoida ära tuumasõda? Muidugi ei ole mõtet filmis näidatut võtta täie tõena, aga eriti filmi lõpu osa, mis räägib sellest, kuidas inimesed muretsevad eelkõige oma välimuse, omatud asjade ja kuulsustele sarnanemise pärast, on midagi, mis paneb meie ühiskonna toimimise üle tõsiselt mõtlema. Õnneks Eestis ei ole asjad veel päris nii kaugel kui USAs, vähemalt minu hinnangul. Kahjuks aga tuuakse tihti eeskujuks just USAd ja eesmärgiks liikumise lääneliku tarbimisühiskonna poole.

Nüüd aga midagi lõbusamat. Nimelt Chipmunks! Jah, mina avastasin nad alles nüüd, aga nad on nii vahvad. Olgu, ma vist olengi lihtsalt väga lapsik ja mulle lähevad kõik animakomöödiad peale - alates Wall-Est kuni Jääajani. Sisukas ka see film väga polnud, aga nad laulsid ja olid nunnud. Seega väga hea meelelahutus minu arust.

Minu õe hoidja (2009) oli väga põneva stsenaariumiga. Peategelaseks oli tüdruk, kelle vanemad lõid arsti abiga, et oma teise tütre haigust ravida. Peredraama, mis ei rääkinud armukestest ega rahaprobleemidest ega koolimuredest, vaid lihtsalt armastavast perest, kelle elu muutis keeruliseks nende tütre haigus. Ainuke tegelane, kes polnud minu arust eriti hästi välja arendatud, oli haige tüdruk - midagi jäi justkui puudu. Samas olid kõik tegelased väga huvitavalt ja loogiliselt üles ehitatud ja välja mängitud. Julgen soovitada.

Veel olen vaadanud filme, mida tegelikult enda närvide heaolu nimel ei tohiks vaadata. Lapsena sain õudukaid suhteliselt rahulikult vaadata, aga nüüd tekitavad veidigi hirmsad filmid minus sellist kõhedust, et pimedas liikudes vaatan mitu korda selja taha, et ega seal kedagi pole. Samas pakuvad need filmid nii palju närvikõdi, et kahju on mitte vaadata. Silmad (2008) ja Must luik (2010) rääkisid mõlemad hullusest - kuidas inimene hakkab nägema asju, mis ei ole tõelised. Lisaks sellele, et see tekitab isikliku hirmu, kuidas ma tean, et see, mida kogen on tõeline, tekitab see ka üldise küsimuse - kas reaalsus, mida kogeme, on ikkagi reaalsus?

Igaljuhul, julgen kõiki neid filme soovitada, sest nad pakuvad palju emotsioone ja mõtteainet.

Täna on alles teisipäev?!!!

Mingi väsimus ja jõuetus. Talv võiks läbi saada ja tervis taastuda ja Tarmo sõjaväest koju tulla. Kuna mul on hunnik mõtteid, aga aega ega jõudu blogimiseks pole, siis nüüd panen siia lihtsalt killukestena kirja need ja võib-olla kunagi kirjutan pikemalt. 
*
Mind võeti EVSi Peakohtunike kotta, yay, yay!
*
Päris tükk aega tagasi avaldati uuring, mille kohaselt saavad pehmete erialade lõpetajad Eestis rohkem palka kui reaalalade lõpetajad. Siin on näiteks üks uudis selle kohta. Kuigi ma väga tahaksin seda uskuda ja kiidan igati heaks uudise eesmärgi ka sotsiaalteadlasi vahelduseks tunnustada, siis uuring ise ei luba teha päris selliseid järeldusi, nagu on soovitud. Nimelt on sotsiaalteadusteks kokku pandud sotsiaalteadused, ärindus ja õigus. Üldse on erialad väga kummaliselt valdkondades seatud. Minu arust oleks igati loogiline kasutada erinevaid teaduskondi ehk siis majandus, õigus ja sotsiaalteadus peaksid kõik eraldi olema. Samuti on uuring ise pealkirjastatud «Why do social science graduates earn more than natural science graduates in Estonia?», mis ei ole aga päris sama nagu sotsiaalteadused vs reaalteadused. Kuidagi väga arusaamatu on see kõik minu jaoks. Ühelt poolt tahaks uskuda Eesti majandusteadlaste poolt tehtud uuringut, teisalt on aga seda väga raske teha. 
*
Inimesed on hästi toredad viimasel ajal. Näiteks täna oli mul pärast viimast loengut juba eriti väsinud olla ja siis vingusin ja siis Anneli tegi mulle kalli ja siis Kaisa ja Paula ühinesid. Tore oli. Lisaks käisin reedel inimestega suhtlemas ja laupäeval Manni sünnipäeval ja pühapäeval Võrus. Kohtasin neiut, kes isegi praeguste ilmadega hääletab. Minu jaoks veidi kõhedust tekitav, eriti pühapäevase tuisu puhul. Eile astusime neljakesi lahingusse SPSSi vastu, kuigi SPSS võitis, on minul meisse usku ja kindlasti pole sõda veel kaotatud. 
*
Meie auto läks remonti ja saime asendusauto, milleks on Citroen C1. Nii miniautot ikka annab leida. Parkida on muidugi mugav, aga praeguse lumega ja maal on ikka päris palju õudust ka. 

*
Pühapäeval Võrus käies sai Tarmo isegi kolmeks tunniks linnaloale. Tahtsime siis kuhugi sööma minna, aga kõik kohad olid teisi ajateenijaid täis. Lõpuks suutsin mina leida ühe väikese koha. See sarnanes Tartus asuvale Ümarlaua baarile - peale meie olid seal veel kaks väga elavalt arutlevat keskealist veidi vintis härrat ja sööki serveeriti plastnõudelt. Pannkoogid olid aga üllatavalt head. Selliste söögikohtade valikuga on mul üldse õnne. Suvel Varssavis käies suutsin  valida normaalsete turistidele mõeldud söögikohtade asemel ühe tüüpilise poola pubi. Teenindaja rääkis vaid poola keelt ja menüüs olnud "lunch meat" kujutas endast kuklit koos hapukurgi ja konservlihaga. Nämm! Aga õlu oli hea. 

*
Töö juures sai kuu ametlikult täis, täna sain oma esimese palga ka kätte. Eelmine nädal treenisin uut neiut välja. Kuna mul aga veel väga kogemusi ei ole, siis mõni asi läks kahe peale ikka päris vussi. Aga harjutamine teebki meistriks. 
*
Nüüd aga peaks koolitöödega mässama, nende hunnik aina kasvab ja kasvab. 

Sulle, kallis lugeja, aga päikest ja soojust ja naeru!

Muutust?

Olen varemgi tundnud, et Eesti poliitikas ei ole olukord hästi, aga viimasel ajal tundub mulle üha enam, et asjad on ikka päris halvasti. Probleeme on kahte laadi. Esimesed on seotud ühiskonnas toimuvaga, mida samuti saaks minu arust riigi tasandil veidi suunata. Näiteks elektrituru avanemisega kaasnev hinnatõus on ikka ulme. Ma ei ole küll spetsialist, aga kahjuks ei ole keegi suutnud ka ära seletada, millest nii suur hinnatõus siiski tingitud on. Järgnevalt igasugu Eesti Päevalehe artiklid, mis kujutavad ikka väga selgelt, et paljudel inimestel on Eestis peaaegu võimatu elada, kuid nad ikka veel jätkavad. Järjest suurem osa aga lihtsalt lahkub Eestist. Tegin hiljuti ühe seminari jaoks graafiku, mis võrdleb Eesti kuupalku 2012. aastal:

Kas keegi suudab mulle ära põhjendada, miks saab riigikogulane neli korda rohkem ja Estonian Airi juht 30 korda rohkem palka kui pedagoog? Kas nende töö on tõesti ühiskonnale nii palju vajalikum? Nii palju rohkem oskusi nõudev, keeruline ja vastutusrikas?

Üks asi on ebavõrdsus. Teine asi on aga võimalus ära elada ka miinimumpalgaga. Kui aga arvestada, et praegu on miinimumpalk 290 eurot ja minimaalne korteriüür on kuskil 150 euro ringis, lisaks eleketer ja toit, siis tekib küll küsimus, et kuidas need inimesed ära elavad. Eriti, kui arvestada, et mõnedel inimestel on ju ka veel lapsed, kelle eest on vaja hoolitseda. Ma saan aru, et inimesed peaks ise ka rohkem vaeva nägema, parema hariduse hankima jne, et hakkama saada, aga minu arust ei ole ikkagi see olukord mõistlik ega õiglane.

Jätkates veel palgateemaga, siis lugesin esimest korda kõrgemate riigiteenistujate palgaseadust ja see on vist meelega nii keeruliseks tehtud, et lihtne inimene sellest jumala eest aru ei saaks. Lisaks ei ole minu arust loogiline, et kõrgemate riigiteenistujate palk sõltub sotsiaalmaksust, aga minu teada näiteks õpetajate, tuletõrjutate ja miinimumpalk mitte.

Teine hunnik probleeme on aga seotud valitsejate ja inimeste vaheliste suhetega. Viimasel ajal ei saa rääkida küll võrdsest dialoogist, vaid pigem valitsejatepoolsest türanniast inimeste suhtes. Alustades Ansipi sihvkade söömise ja hõbemütsikeste jutukesega ja lõpetades Evelin Ilvese moraalitseva jutuga sellest, kuidas Kamboodža vaesed oskavad küll õnnelikud olla ja ei vingu nagu mingid nõmedad eestlased. Valitsejate ja valitsevate vahel on lihtsalt lõhe, mida on väga raske ületada ja kahjuks viimasel ajal valitsejad enam ei ürita ka eriti. Öeldakse lihtsalt, et probleemid on üle paisutatud, näiteks elektrihinnatõusuga läheb ju pere eelarvest vaid paar eurot rohkem välja ja tulumaksuvaba miinimumi pole mingit mõtet tõsta, kuigi paljud inimesed väljendasid seda soovi näiteks Rahvakogu ettepanekutes.

Lisaks on viimasel ajal eriti palju olnud ka korruptsioonisarnaseid juhtumeid: Reformierakonna rahastamisskandaal, IRLi elamislubade skandaal ja Keskerakonna kiriku ehitamiseks võetud annetus. Ka nende juhtumite puhul on valitsejad jäänud enamasti ülbeks, eitades juhtumit või õigustades seaduse rikkumist.

Probleeme on palju ja mina kõigele lahendusi isegi ei oska pakkuda. Mida ma aga tahan öelda, on see, et me vajame muutusi, aga enamikul meist ei ole jõudu ega aega, et tänavatel protestima minna, sest on vaja tööl või koolis käia, et kuidagi ellu jääda. Mina sooviksin, et sügisel tulevatel kohalikel omavalimistel saaksime valida endale ka uue riigikogu. Võib-olla peaks algatama selleks mingi allkirja kogumise? Võib-olla peaks ikka ka tänavatele minema? Võib-olla ma aga lihtsalt olen tüüpiline vinguv eestlane, kes näeb probleeme, mida pole, ja süüdistab valitsust asjades, millese nad kuidagi ei puutu?

Mis Sina arvad?

PS! Ma vaatasin hiljuti oma blogi lugemisstatistikat ka ja tean, et lugejaid on omajagu kogenud. Seega minu monoloogi lugemise asemel võiksite nüüd ka arvamust avaldada. Oleks väga tore. :)

Jätkame samal lainel...

Ehk siis unetusest tegin mõned plakatid:

 

Vägivald...

 Viimasel ajal olen sattunud eriti palju mingitele julmadele artiklitele. Siis mõtlesin, et olen ka veidi aktiivne ühiskonmnaliige ja tegin Rahvakogusse sellise ettepaneku:

Minu arust vajab Eesti õigussüsteem tõsisemaid muutusi. Kolm põhilist probleemi on järgnevad:
1) Mõttetud karistused - enamik pedofiile, mõrvareid, roolijoodikuid, vägistajaid jne saavad heal juhul umbes viieaastase vanglakaristuse, millest samuti on pool tingimisi.

2) Alaealiste karistamatus - alla 14-aastastele pole õigusorganitel võimalik peaaegu midagi teha. Samal ajal kasvavad üha enam just noorte poolt toime pandud julmused ja kuriteod.

3) Koduvägivald - koduvägivalla puhul jääb õigusorganitel pahatihti puudu võimalustest ja mõnikord ka tahtmisest sekkuda. Väga palju on peresid, kus teised pereliikmed kannatavad ühe terrori all. Arvatavasti sama palju on peresid, kus laste eest ei hoolitseta, sest alkohol või narkootikumid on tähtsamad.

Nende proobleemide lahendmiseks on minu arust mitmeid võimalusi. Esiteks tuleks karmistada ja mitmekesisemaks muuta määratavaid karistusi. Kõigile kurjategijatele peaks olema kohustuslik psühholoogiline nõustamine. Seksuaalkurjategijate puhul tuleks rakendada keemilist kastreerimist. Alaealiste puhul tuleks samuti mõelda võimalusi, kuidas karistusi muuta tõhusamaks ning suurendada sekkumist koolis, vajadusel palgata juurde koolidesse psühholooge. Koduvägivalla puhul peaks andma õigusorganitele rohkem õigusi ning vahendeid laste ära võtmiseks probleemsetest peredest. Samuti riigi poolt toetada vägivallaohvrite aitamist.

Mina ei taha enam elada ühiskonnas, kus julmus on igapäevane ja normaalne nähtus ning kurjategijad jäävad karistamata.


Kusjuures Rahvakogus on päris palju asjalikke ettepanekuid. Kui ikka aega saate, siis visake ka pilk peale. Kui ei ürita, siis ei saagi midagi paremaks muuta.

Täna lõpetasin 2013. aasta ühiskonnaõpetuse eksamimaterjali muutmise ka. Hämmastav, kui palju on aastaga maailmas muutunud. 

Kultuursus

Käisin eile päälinnas ja mitte niisama, vaid teatris ja puha. Enne teatrit oli meil paar tundi vaba aega ja kuna olin koos kunstiõpetajatega, siis käisime Tallinna Kunstihoones. Enne veel vaatasime Tallinna raekoja üle - põhjapõdrad olid päris vahvad ja ei tundunud väga kurvad ka, kuigi linn kogu oma müra-käraga ei ole minu arust metsloomadele kõige õigem koht.

Kunstihoones oli skulptor Jaan Soansi näitus. Teate ju küll, see mees, kes on näiteks Tartus teinud Hurda ja Petersoni kuju. Olgu-olgu, mina ka ei teadnud Aga päris head teosed olid. Pealkirjad andsid hästi palju juurde. Mõned näited:

Eesti metsa mälestuseks

Rahujõud

Näitusesaalist väljudes avastasin, et mu müts on kadunud. Selle ajaga, mis mul kulus mütsi otsimiseks, suutsid kunstiõpetajad ühe kunstnikuga tutvust sobitada. Tõnis Laanemaa kutsus meid siis oma ateljeesse ja jutustas oma elust ning loomingust. Armas, kui inimesed nii sõbralikud on. Lisaks kinkis ta igaühele meist ühe suurema ja ühe väiksema pildi. Mina valisin endale Rõuge maastiku graafika ja ühe neiu portree, mis nüüd ripub mu voodi kohal seina peal ja hirmutab Varjet.

Eks ta natuke kuri paista tõesti :D

Kusjuures 8. tõmmis 30st, seega päris fancy.

Lõpuks jõudsime siis teatrisse ka. Etendus oli samuti kunstiga seotud. "Punane" rääkis 20. sajandi keskpaiga kunstnikust Mark Rothkost ja ta elu ning loominu viimastest aastatest. Minu jaoks pakkus lavastus elamuse: mõlemad näitlejad (Ain Lutsepp ja Uku Uusberg)  suutsid publikuga suhestuda ja etendus ise oli varjundirikas ning mõtlemapanev. Samas mõjus Lutsepp vana torssis kunstnikuna mitu korda tõetruumalt kui Uusberg assistendina. Assistendi iseloom jäigi minu jaoks lõpuni välja arendamata. Lavastuse teine vaatus oli kõvasti pingelisem kui esimene ning lõpus tekkis mitmeid küsimusi, mille üle veel terve tee tagasi juurdlesin. Milleks inimestele kunsti on vaja? Kas uue saamegi ainult vana hävitades? Soovitaksin vaatama minna, aga kahjuks oli eile viimane etendus.

Viimasel ajal on kogu aeg hästi palju teha. Mõnes mõttes väsitav, aga ka hästi meeldiv. Jõuaksin vaid kõige sellega ka valmis, mida teha vaja on. Väike meenutus ka koolist:

Meie vaatlusplaan....

Poliitika

Kunagi aasta alguses kirjutasin Delfisse artikli. Kuigi sellest on pool aastat möödas, kehtib see minu arust ka praegu. Võib-olla isegi rohkem, kui ajal, mil see kirjutatud sai, sest nüüd on ka Reformierakond kimpus ebaseadusliku raha küsimisega, kõrgharidusreform võeti kõige kiuste vastu, DASAde loomisele on paljud ühendused vastu, kuid suure tõenäosusega ei muutu seal ka midagi jne. 

Samal ajal millegi pärast ei leia politioloogid, et Eesti poliitmaastikul muutusi tarvis oleks. Vähemalt ainus arvamus, mille mina olen neilt leidnud oli, et: "...Eestile ei ole uusi parteisid vaja." (Postimees, 21.05.2012) Õnneks on poliitikud ise veidi teisel arvamusel ning järgmistel valimistel on vähemalt natukene uut tuult oodata (Postimees, 26.05.2012). Kuigi rahvuslik-konservatiivne maailmavaade ei ole minu tassike teed, annab see siiski mingit lootust, et kõik ei ole veel kadunud. 

Nüüd aga aasta alguses kirjutatud artikli täistekst: 

Mulle meeldib Eestis elada, ausalt. Viimasel ajal on aga uudised mind aina kurvastanud. Eelkõige "tänu" meie armsatele poliitikutele.

Üheksa korda mõõda, üks kord lõika!
Reformid on head ja muutused on vajalikud, aga ainult juhul, kui neid teha rahulikult ja mõistusega. Praegu jääb mulje, et riigikogulased lihtsalt tahavad seadusi muuta, et oma palka kuidagi õigustada. Kiirustamise pärast on paanikas näiteks tänavused abituriendid ja nende õpetajad, kes ei saa aru, mida neilt täpselt eesti keele eksamil oodatakse. 
Teiseks näiteks sobib kõrgharidusreform, mis on jõudnud lühikese ajaga riigikogus läbida kaks lugemist ja üliõpilased on sunnitud isegi kiirest sessi ajast aega näpistama riigikogulaste tervitamise jaoks. Muidugi on probleeme mõlemas valdkonnas, aga kiirustatud reform, et lihtsalt linnukest valimislubaduse täitmise eest kirja saada, ei ole mingit moodi põhjendatud.

Teiseks häirib mind, et olles küll arenenud infoühiskond, on meie areng teadmusühiskonna poole jäänud toppama. Tundub, et poliitikud arvavad, et nad teavad kõigest kõike ja ei pea kuulama spetsialistide ega erinevate osapoolte arvamusi. See tuleb esile näiteks haigekassa ja töötukassa varade riigikassaga liitmise arutelu puhul, kuhu küll kutsuti ka töötukassa ja haigekassa esindajad, kuid nende arvamusi ei kuuulatud. Seetõttu pole mõtet imestada, miks viimased üldse arutelult lahkusid. Sama toimub juba eelpool mainitud haridusreformide puhul, kus tudengite, õpilaste ja õpetajate arvamusi enamasti lihtsalt eiratakse.
Veel tahaksin tähelepanu juhtida asjaolule, et järjepidevalt tegeletakse samade valdkondadega. Näiteks haridust reformitakse pidevalt, kuigi selle näitajad on ühed vähesed tänu millele võib Eesti kohta positiivset statistikat leida. Samas on tähelepanuta jäänud näiteks tervishoid, mis alandab meie inimarenguindeksit tunduvalt. Vahelduseks võiks ju proovida tegeleda valdkondadega, milles on tõepoolest probleeme.

Mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale
Tavaline inimene ei tohi korraks rajalt kõrvale kalduda, sest kohe on kohal mupo või tavaline politsei, kes määrab heldekäeliselt trahvi. Samas on poliitikutega teine lugu või vähemalt nad ise loodavad, et on. Mu usaldus poliitikute vastu on täielikult kadunud. Esimeseks näiteks sobib Edgar Savisaare Venemaalt raha küsimise skandaal, mis jäi peaaegu täielikult karistamata. Teiseks näiteks sobib praegune IRLi ja elamislubade skandaal, millega tegeletakse ja loodan, et asjaosalised saavad siiski karistada. Sel juhul säilib vähemalt mu usaldus Eesti kohtusüsteemi vastu.
Probleemide põhjusena näen poliitilist stagnatsiooni, näiteks polnud viimastel riigikogu valimistel ühtki uut tõsiselt võetavat erakonda ja valitsuse moodustasid samad erakonnad. Kui neil erakondadel tekib tunne, et neile pole tõsiseid vastaseid, saavad nad endale lubada inimeste lollitamist ja ignoreerimist.
Seetõttu on minu üleskutse kõigile intelligentsetele ja võimekatele inimestele luua uus erakond, mis järgmistel riigikogu valimistel pakuks meile tõsist alternatiivi praegusele seisakule. Ootan poliitilist jõudu, mis kasutaks ära praeguse aja võimalusi kuulata kõigi osapoolte ja spetsialistide arvamusi, ning ei kardaks tegeleda valdkondadega, mis on tõeliselt problemaatilised. Sel juhul usun, et Eestil on veel lootust.