Mis on feminism?

Paar nädalat tagasi sattusin koosviibimisele, kus muuhulgas tuli teemaks ka feminism. Arutelu käigus kõlas küsimus: "Kas sa võtaksid tööle feministi?" Arutelu kujunes suhteliselt pikaks, eelkõige feminismi mõiste osas. See pole ka üllatav, sest feminism omab palju erinevaid tähendusi. Siiski on minu arvates levinuim ja põhiline tähendus sooline võrdõiguslikkus. See tähendab, et isik (sh mina), kes identifitseerib end feministina, leiab, et inimestele peaksid osaks saama võrdsed võimalused, õigused ja kohustused, olenemata nende soost. 

Mõned näited võimalustest, kuidas soolist võrdõiguslikkust arendada:

1. Selmet öelda poistele, et nad ei tohi lüüa tüdrukuid, tuleks kõigile õpetada, et vägivald pole lahendus ja on õigustatav vaid enesekaitsena. 
2. Selmet õpetada tüdrukutele, mida kanda, et vältida ebameeldivat tähelepanu, tuleks õpetada kõiki austama teiste isikute privaatsust, isiklikku ruumi ja seksuaalseid valikuid. 
3. Tööle võtmisel ja palga määramisel tuleks arvestada isiku oskustega, mitte soo või võimaliku sünnitamisega (seda enam, et laste kasvatamine ei peaks olema vaid naiste kohustus). 

Läbimurre

Teate, ma lõpuks sain aru, miks kooseluseadus nii palju poleemikat tekitas ja kõik sellel teemal sõna võtsid. Nimelt seetõttu, et see kontseptsioon oli tehtud väga lihtsaks - pooldad samasooliste kooselu või mitte, kuigi seadus ise oli tunduvalt keerulisem. Kui mõelda mingitele teistele seadustele (nt maksud), mis tegelikult meid palju igapäevasemal puututavad kui see, kes kellega koos elab, siis need on lihtsalt liiga keerulised, et igaüks suudaks/saaks/julgeks sellel teemal sõna võtta ja arvamust avaldada. Näiteks praeguse töövõimereformi problemaatika on minu jaoks siiani segane, kuigi olen üritanud otsida infot, mis praeguses versioonis valesti on, et sihtrühma esindajad selle vastu protestivad.

Aga jah, pikad juhtmed on mul, aga lõpuks sain aru, yay. Yes, I want candy now.

Kust tulevad teadmised?

Ma tahan kirjutada väga paljudest asjadest, aga valin neist mõned.

Kõige pealt on mul isiklikult pärast neljateist aastat väsimus sellest akadeemilisest haridusest, mida mulle pakutakse. Pidevalt mingi uinamuina definitsioonide ja teooriate üle. Minu erialal on tegelikult ka päris palju praktilisi näiteid, aga millegi pärast on ideoloogiline lähenemine, et praktika peab üldistama mingite teooriate alla ja kui see on tehtud, siis peab ja võib praktikat tuletada ainult teooriatest. Ei või lihtsalt pakkuda lahendusi, vaid enne peab mõtlema, millisest teooriast lähtuda ja kelle oma see teooria on ja mis on selle tugevuse-nõrkused jne. Minu jaoks on see lihtsalt väsitav. Ma mõnes mõttes saan aru, et teoreetiline alus on vajalik, aga minu ideaalis ma jätaksin igast teooriast endale sobiva meelde ja lähtuksin sellest. Mitte ei õpiks pähe mingite teooriate loojaid ja nende täpseid piire. Seda enam, et tavaliselt ei suudeta neid teooriaid konkreetselt eristada, vaid need ikka sulavad kokku. Aga eks mu enda viga, et nii kaua siin haridussüsteemis olen olnud ja pidevalt ainult Eestis. Seega saan tüdimuses süüdistada ainult ennast. Aga võiks mõelda sellele, miks Eesti haridussüsteem tekitab sellist tüdimust? Ja seda igas kooliastmes - algklassidest kuni doktorikraadini välja võib haridussüsteemis seesolijate käest kuulda, kuidas mõni asi ei huvita ja õpitu ei ole reaalsusega üldse seotud. Selle kohta oli hiljuti ka arvamusartikkel, aga enam ma seda üles ei leia. Igaljuhul, kirjutas üks noormees, kuidas koolis hakkama saamine pole kuidagi seotud elus hakkama saamisega. Ma küll ei nõustu täielikult tema arvamusega, kuid mõnes mõttes on tal õigus. Eesti haridussüsteem ei valmista noori eluks ette. Loomulikult paraneb meie mõtlemisvõime, organiseerimisvõime ja paljud muud oskused, aga ma arvan, et seda saaks teha paremini. Näiteks selmet teha matemaatikas lihtsalt numbritega arvutusi, võiks need siduda reaalse eluga, näiteks maksusüsteemi vms. Seda tekstülesannete põhjal tehakse praegu , aga võiks rohkem.

Selline akadeemilisus on ka ühiskonnas üldiselt valitsev ja tihti toob rohkem kahju kui head. Igasugused seadused järjest rohkem reguleerivad meie igapäevaelu. Et saada väikest toetust, peab läbima nii suure bürokraatia protsessi, et lõpuks see toetus ei tasu end ära. Viimane ideaalne näide sellest on vajaduspõhine peretoetus, mille jaoks peab pere esitama ülipalju dokumente ja saab lõpuks ühe lapse kohta umbes 10 eurot. Minul on küll tunne, et süsteemi ülalpidamiseks kulub väga palju rohkem raha, kui lõpuks abivajajateni jõuab. Kergem oleks jätta inimestele rohkem raha kätte (näiteks tõsta tulumaksuvaba miinimumi) kui kõige pealt inimestelt raha ära võtta keerulise süsteemiga ja siis see veel keerulisemaga tagasi jagada. Süsteem peaks olema võimalikult lihtne, siis on ka ülalpidamiskulud väikesed ja raha läheb abivajajatele.

Lisaks olen viimasel ajal väga segaduses, millist infot uskuda ja millist mitte. Kas saame öelda, et Postimees on usaldusväärsem allikas kui Telegram? Vist ikka saame, aga samas tuleks kriitiline mõtlemine mõlema puhul alles hoida. Kui Eesti asjadest on võimalik veel aru saada, sest ka endal pidevalt kokkupuuted, siis rahvusvaheliste probleemide puhul on reaalse info saamine palju-palju keerulisem. Kes ikkagi on Süüria kriisis halb - valitsus või mässulised? Mida peaks teised riigid tegema? Kas USA  valitsus tõesti tahab kaitsta tsiviilelanikke või on eesmärgiks saada kontrolli teise riigi ja selle naftavarude üle? Mina usun üha enam seda, et USA valitsusel ei ole kuigi õilsad eesmärgid. Seetõttu on Venemaa valitsus minu arust rahvusvahelise suhtluse poole pealt viimasel ajal õilsamalt käitunud kui USA oma. Venemaa valitsus ei poolda kohest ründamist, vaid keemiarelvade hävitamist, mis tõesti võib aidata tsiviilelanike surmade vähendamist. Kuidas peaks aga USA algne plaan teha 3-päevane kiirrünnak Süüriasse kaitsma tsiviilelanikke? Minu mõistus ütleb, et see ainult tapab veel rohkemgi tsiviilelanikke ja hävitab nende infrastruktuuri jms.

Veel mõned asjad, millest ma aru ei saa:

• Miks on endiselt valimisreklaamid sisutu lööklause pluss kellegi näopilt?
• Miks on lubatud valimiste telereklaam samal ajal, kui ei ole lubatud välireklaam?
• Miks tehakse ja avalikustatakse endiselt gümnaasiumi riigieksamite põhjal edetabeleid, kui kõik spetsialistid teavad, et need ei näita midagi?

Igaljuhul, palju huvitavaid teemasid, millele tahaksin vastuseid leida, aga ei oska. Võiksin seda siis ometi ülikoolis õppida, aga ei, siin arutame teooriaid, mis loodi 50 aastat tagasi, või arutame seda, miks tõlkija on eesti keelde definitsiooni just selliste sõnadega tõlkinud, mitte teistega. Olgu, nagu eespool juba ütlesin, siis on ka huvitavaid ja reaalsust käsitlevaid arutelusid, aga neid võiks veelgi rohkem olla, et inimesed loengus tukkuma ei jääks. 

Aga üldiselt on elu ilus. Tarmo juures kohanen juba täitsa kenasti, teen süüa retseptide järgi ja tuleb täitsa nämm-nämm. Sügis on ka siiani päris ilus ja päikseline olnud. Eile käisin zumbas, andis hästi mõnusa olemise. Eelmine nädal käisin Vastseliina linnuses, mis on üliilus ja huvitav koht. Seega kui Sa ei ole veel käinud, siis mine kindlasti. Linnas näen pidevalt tuttavaid, kellega tahaks veel pikemalt rääkida, aga pidevalt tuleb kiirustada töö-kodu-kooli vahelt, aga need mõnedki vahetatud laused ja kallistused muudavad päeva palju ilusamaks. 

"Väike nunnu tüdruk kirvega"

Ed Sheeran on minu arust väga hea muusik - veidi liiga masendav, aga ilus ja hea häälega. Konkreetne laul meenutab mulle midagi/kedagi ja ma kaua mõtlesin, mida/keda täpsemalt. Lõpuks mõtlesin välja ja see tegi mind kurvaks. Mõnikord tuleb aga elus edasi liikuda, isegi, kui see algul on väga valus. Tänu edasi liikumisele tunnen end nüüd kaitstu ja armastatuna. Ma isegi ei suuda kirjeldada, kui suurepärane see on.

Eile oli Poska improturniir. Ma olin veidi närvis, sest viimati puutusin väitlusega kokku kunagi novembris. Esimene väitlus oli aga juba nii vahva, et sain aru, miks ma naudin väitlust. Noored, kellele meeldib esineda ja kellel on võimalus veel väga kaugele areneda, ning mina saan sellele kaasa aidata. Eriti tore oli näha sama tiimi uuesti kolmandas voorus, kus nad olid mu soovitusi kuulda võtnud ja seetõttu olid nende väited ka juba argumenteeritud.

Pärast läksin oma lastega kakaod jooma ning maast-ilmast rääkima. Veidi kurb oli näha, kui kurnatud nad on, sest neil on ka lihtsalt tohutult kohustusi. Samas oli nendega rääkimine ülitore ja pakkus meile kõigile puhkust. Vahepeal olen ma väga üllatunud, kui arukad lapsed-noored tegelikult on. Olgu, minu väitluslapsed on minust ainult kolm aastat nooremad, aga see on ka ikka vahe ja mõnikord teavad nad küll minust rohkem.  Samuti on mul vahepeal tunne, et nemad toetavad mind rohkemgi kui mina neid. Pealkiri on Siimu tsitaat minu kohta. Päris tabav tegelikult, eriti arvestades, et ta ütles seda pärast minu mõtteavaldust, et mõnikord oleks surmanuhtlus õige lahendus. Tegelikult ma ei ole viimases kindel. Tahaksin hea meelega uskuda, et kõiki kurjategijaid on võimalik ravida ja rehabiliteerida, aga üha enam tundub mulle, et see tegelikult ei ole võimalik.

Kuigi pikk talv on meid kõiki ära väsitanud, siis kevadine päike ikka vaikselt piilub ja üksteisest hoolides peame ilusti vastu.

Vägivald...

 Viimasel ajal olen sattunud eriti palju mingitele julmadele artiklitele. Siis mõtlesin, et olen ka veidi aktiivne ühiskonmnaliige ja tegin Rahvakogusse sellise ettepaneku:

Minu arust vajab Eesti õigussüsteem tõsisemaid muutusi. Kolm põhilist probleemi on järgnevad:
1) Mõttetud karistused - enamik pedofiile, mõrvareid, roolijoodikuid, vägistajaid jne saavad heal juhul umbes viieaastase vanglakaristuse, millest samuti on pool tingimisi.

2) Alaealiste karistamatus - alla 14-aastastele pole õigusorganitel võimalik peaaegu midagi teha. Samal ajal kasvavad üha enam just noorte poolt toime pandud julmused ja kuriteod.

3) Koduvägivald - koduvägivalla puhul jääb õigusorganitel pahatihti puudu võimalustest ja mõnikord ka tahtmisest sekkuda. Väga palju on peresid, kus teised pereliikmed kannatavad ühe terrori all. Arvatavasti sama palju on peresid, kus laste eest ei hoolitseta, sest alkohol või narkootikumid on tähtsamad.

Nende proobleemide lahendmiseks on minu arust mitmeid võimalusi. Esiteks tuleks karmistada ja mitmekesisemaks muuta määratavaid karistusi. Kõigile kurjategijatele peaks olema kohustuslik psühholoogiline nõustamine. Seksuaalkurjategijate puhul tuleks rakendada keemilist kastreerimist. Alaealiste puhul tuleks samuti mõelda võimalusi, kuidas karistusi muuta tõhusamaks ning suurendada sekkumist koolis, vajadusel palgata juurde koolidesse psühholooge. Koduvägivalla puhul peaks andma õigusorganitele rohkem õigusi ning vahendeid laste ära võtmiseks probleemsetest peredest. Samuti riigi poolt toetada vägivallaohvrite aitamist.

Mina ei taha enam elada ühiskonnas, kus julmus on igapäevane ja normaalne nähtus ning kurjategijad jäävad karistamata.


Kusjuures Rahvakogus on päris palju asjalikke ettepanekuid. Kui ikka aega saate, siis visake ka pilk peale. Kui ei ürita, siis ei saagi midagi paremaks muuta.

Täna lõpetasin 2013. aasta ühiskonnaõpetuse eksamimaterjali muutmise ka. Hämmastav, kui palju on aastaga maailmas muutunud. 

Muusika on tervendav

Unustasin vahepeal jälle ära, kui oluline on lõõgastuda ja kuidas seda teha. Aga õnneks tuli meelde - muusika on üks parimaid vahendeid. Lihtsalt kuulata või laulda kaasa või tantsida, oleneb, kuidas parasjagu tuju on. Igaljuhul, alati tekitab kergema ja elusolevama tunde.

Selline kurvem laul:
Avenged Sevenfold - So Far Away 
 Natuke kurb on, et sarnase nimega laule on väga palju (Nickelback - Far away on ka päris hea), siis on raske leida just seda laul, mida parasjagu kuulata tahaks. Endiselt peaks millalgi mõnda animed vaatama. Need tunduvad jube huvitavad ja teistsugused.

Praegu väga populaarne laul:
Põhja-Tallinn - Meil on aega veel
See pole midagi suurepärast (ma ei ole eriline räpifänn ka), aga hea ja nauditav küll. Lastekoori kasutamine on väga hea mõte. Sõnum on ka tore, kuigi samas lõputult ei saa asju edasi lükata. Seetõttu teen seekordki lühikese postituse ja hakkan matemaatikat õppima (oh, the joy!).

Homme on isadepäev!

Pidage siis ikka oma isasid-vanaisasid meeles!


I hope you're happy out there...
Good Charlotte- Emotionless

Cause I have to get myself together...

Ma saan ainult ise ennast aidata ja mul endal on kõige rohkem vaja, et ma hakkama saaksin. Seega ma pean uskuma, et "I have got a hero living inside of me..." (Skillet - Hero)



You can only wish me luck in this fight. Thanks!

"I go back to black..."

Tegelikult üritan seekord vastupidi pealkirjale toimida. Ma vihkan inimeste kaotamist, aga elus tuleb seda nii või teisi ette. Seega on mul viimane aeg sellega kohaneda. Suutsin leida midagi positiivset ka kaotamises. Nimelt vana tarkus, et kui kellegi kaotad, siis hakkad teisi enda ümber seda  võrra rohkem hindama.

Ma tahangi nüüd aitäh öelda teile kõigile, kes te minu jaoks olemas olete. Kallistus või naeratus või hea sõna sõbralt mõjub nii tohutult hästi. Ma ei tea, kuidas te teate, et ma neid vajan, aga aitäh!

Varje!! Sa oled alati olemas olnud mu kõrval!

Tarmo! Sa oled toeks just siis, kui ma seda vajan!

Mu väikesed nunnud väitluslapsed! Te olete lihtsalt nii lahedad ja tublid, et teete tuju heaks!

Mu pere - inimesed, kellele ma saan loota!

Sotsioloogid - mõttekaaslased, selle sõna parimas tähenduses!

Tšikid!! :D Nalja saab, oi, kui palju saab nalja.

Ja kõik teie teised, kes te olemas olete! Aitäh!

Maailm on põnev!

Ma olen viimasel ajal jälle aru saanud, kui palju huvitavat maailmas on. Kui palju erinevaid vaatenurki, lähenemisviise, mõtteid ja käitumisi. Praegu loen õigusfilosoofiat ja see on taas hoopis teistsugune lähenemine probleemidele. Meie sissejuhatavates loengutes ja ainetes küsitakse väga tihti, mis on erinevus filosoofia, sotsioloogia, majanduse, psühholoogia jne vahel - kõik nad on ju ühed sotsiaalteadused ja tegelevad sama asjaga. Ma enamasti suudan vastata õiged märksõnad, aga ma ei hooma seda erinevust kunagi lõplikult. 

Praegu aga mõistan, et ma ei saagi aru saada, kui erinevad lähenemised on, kui ma tean neist nii vähe. Kui ma tean ainult stereotüüpseid märksõnu, mis mingit valdkonda iseloomustavad. Aga süüvides sotsioloogiasse, filosoofiasse või kas või matemaatikasse, hakkan ma aru saama, kuidas ühe valdkonna inimesed mõtlevad hoopis teistmoodi. Probleemid, mida üritatakse lahendada, on tihti samad ja isegi lahendused, milleni jõutakse, on enamasti väga sarnased, aga see, kuidas nendeni jõutakse on tohutult erinev. 

Ma tahaksin tuua nüüd mõne hea näite, aga ma praegusel hetkel ei oska ehk kunagi tulevikus täiustan. Seega jätkame teoreetilise poolega. Nimelt tegelen praegu hoolega matemaatika õppimisega ja meil on selline tore aine nagu Sissejuhatus erialasse, kus kiidetakse, kui tore ja lahe ikka matemaatiline statistika on. Hiljuti väitis üks loengupidaja, et kuna tema on õppinud matemaatikat, siis ta suudab leida probleemile, isegi kui see on tema jaoks täitsa võõrast valdkonnast (põllumajandus konkreetse statistiku puhul), kiiremini lahenduse kui selle valdkonna enda esindaja. Ma julgen selles väites aga kahelda. Mina ei oleks üldse nii kindel, et mõni lähenemine on parem kui teine. 

Näiteks tahan siinkohal tuua ülesande, mille lasteaialapsed suudavad väitetavalt lahendada viie minutiga, aga mille lahendmiseks kulus minul umbes pool tundi ja ühel matemaatikul oma kaks tundi ja siis ka koos vihjetega. Ülesanne ise on järgmine: 

Kirjuta järgmine rida eelmise põhjal.
1
11
21
1211
111221
..............


Selline näide tõestab, et ei saa öelda, et mõni lähenemine teistest parem oleks. Mõnikord piisab väga lihtsatest teadmistest, et lahendada teiste jaoks väga keeruline ülesanne. Lisaks näitab see ülesanne, kuidas pahatihti tohutult õppides unustame me ära kõige lihtsamad tõed või lihtsalt ei suuda neid enam näha. See on midagi, mida ma tahaksin vältida. Samal ajal aga tahaksin juurde õppida uusi mõtlemisviise. Ma usun, et kõige parem on erinevate lähenemiste kombinatsioon. Seetõttu ma pingutangi praegu, et mõista lisaks sotsioloogia lähenemisele sügavamalt ka matemaatilist lähenemist. Samal ajal loodan, et mul ei unune algkoolitõed.

Hea meelega tahaksin mõista kõiki erinevaid lähenemisi ja mõttemaailmu, aga see on arvatavasti võimatu eesmärk. Isegi praegu on mul tihti tunne, et olen liiga suure eesmärgi seadnud, kui tahan hoomata kahte täiesti erinevat lähenemist. Ma aga pingutan nii palju, kui ma vähegi suudan. Ma tahan ja see on kõige olulisem. Kui ma olen motiveeritud, siis ma usun endasse, ja suudan väga palju korda saata. 

Seega väike soovitus Sulle ka, armas lugeja: 

Armasta kõike, mida Sa elus teed ja koged. Õpi tundma maailma enda ümber - inimesi, kellelt on tohutult palju õppida; raamatuid, kust on lõpmatult teadmisi võimalik hankida; tegevusi, mis võimaldavad ennast arendada jne. Kui Sa tunned mingil hetkel, et ei taha enam ja pead end sundima, siis tegele millegi muuga, küll siis tahtmine tagasi tuleb, kui tegu on õige eesmärgiga ja kui ei tule, siis oligi viimane aeg aru saada, et on seatud vale eesmärk. Ja ma tean, et plaanide ja otsuste muutmine on mõnes mõttes halb ja raiskav, aga minu arust on hullem jätkata vale plaaniga.

Seega nautigem maailma - inimesi, tegevusi, teadmisi ja kõike muud, mida elul pakkuda on!

Õnn ja rahulolu ja elu mõte

Mulle tegelikult ei meeldi väga filosofeerida, sest nende mõistete puhul ei saa minu arust niikuinii õige vastuseni jõuda. Samas on oluline endale mingil moel selgeks teha, kuhu ma oma elus jõuda tahan, mis mind õnnelikuks teeb jne.

Praegu ma arvan, et elus on kõige olulisem ise olla õnnelik. Teiste õnn on ka oluline, aga seda ei ole võimalik minul saavutada. Ma saan kaasa aidata, aga iga inimene saab ainult ise ennast lõplikult õnnelikuks mõelda. Seetõttu olen nüüd viimasel ajal teinud ka otsuseid selle põhjal, mis mulle endale parim on. Seda enam, et olen avastanud, kui inimesed mu ümber on õnnelikud, siis olen ma ka ise õnnelik. Seega usun, et kui ma ise olen õnnelik, siis on ka inimesed mu ümber õnnelikud.

Praegu ma olen õnnelik. Ma ei ole kogu aeg rõõmus, ma vahepeal olen väga kurb või väga vihane, aga ma olen õnnelik. Mul on piisavalt (tegelikult veidi liiga palju) väljakutseid, mul on inimesed, kes minust hoolivad ja kellest mina hoolin, mul on kindlustunne, et kuhugi ma ikka elus jõuan, sest ma olen piisavalt noor, et asjad mitu korda tuksi keerata ja otsast alustada. Ma teen täpselt neid asju, mida ma tahan (väikeste eranditega, aga enamvähem).

Kõige raskem ongi mu praeguse "elu filosoofia" (appi, kui fancy sõna) juures aru saada sellest, mida ma ise tahan, mis mu õnnelikuks teeb. Praegu mulle vähemalt tundub, et teen neid asju, mida ma tahan ja mis mu nii lühikeses kui pikas plaanis õnnelikuks teevad, aga eks paistab.

Igaljuhul, mina elan nüüdsest kõigepealt endale, sest alles siis ma saan teisi õnnelikuks teha.

Üks tohutult ilus ja rahustav laul, mida Tarmo mulle reisi ajal tutvustas:
Emmy Rossum - Slow Me Down

Mingil hetkel ma tundsin end täpselt nagu need laulusõnad on. Praegu ma tunnen, et somebody came and slowed me down. Ja ma ei suuda teda selle eest kunagi piisavalt ära tänada.

Rääkimine hõbe, vaikimine kuld?

Ma olen päris jutukas inimene, mitte alati ja kõigiga, aga enamasti. Samas hoian päris palju asju endale. Tegelikult olen pärast ülikooli minekut muutunud palju avatumaks. Ma julgen ka kurbi sündmusi jagada ja nõu küsida. Varem oli mul pidevalt "Keep smiling. Everything is fine. They wont understand anyway." Ma ei tahtnud teisi oma muredega piinata, sest meil kõigil on raske. 

Samas olen avastanud, kui oluline on rääkida nii headest kui halbadest sündmustest. "Jagatud mure on pool muret" kehtib tõesti. Lihtsalt hakkab kergem, aga väga tihti suudavad sõbrad isegi lahendusi pakkuda ja probleem väheneb märgatavalt. 

On asju, mida ma kogesin oma kolm aastat tagasi. Sündmused, mis jätsid minusse väga sügava jälje ja mõjutasid mind palju. Nüüd tagantjärele saan alles aru, kui palju tegelikult. Ma olen neist siiani ikka veel rääkinud vähestele, aga olen juba rääkinud. Nüüd on kergem, need ei tee enam haiget. Aga esimest korda rääkisin mõnele kõrvalisele isikule neist alles paar aastat pärast sündmuste toimumist ja kahjuks polnud see rääkimine kõige meeldivam kogemus. Mul oli väga raske rääkida ja valisin vale inimese - ta ei mõistnud, kuigi seda ongi palju palutud. Seega sulgusin uuesti. 

Nüüd paar päeva tagasi tulid need sündmused pikemalt arutlusele kahe inimesega korraga ja nemad mõistsid ja hakkas parem. Olen õnnelik, et olen endale leidnud sellised sõbrad. Mul on alati olnud Varje, kes mõistab, aga ühest inimesest jääb vahel väheks. 

Seega palun jagage lisaks oma rõõmudele ka oma muresid. Mina võib-olla ei oska nõu anda, aga ma kuulan ja toetan. Kui oma muresid mitte jagada, siis need kuhjuvad ja lõpuks viivad väga halbade mõteteni. 

* * *
Väike luulenurk ka lõppu:

Mõnikord tahaksin ka nutta,

aga enam ei tohi,

olen ju juba suur tüdruk.

Mina pean teadma,

oskama, lohutama.

Ma tahaksin, ausalt,

aga ei oska.

Ka suured tüdrukud nutavad vahel.

* * *

ma ei ole see, kes ma olin eile

      rakud on surnd ja sündind

ma ei ole see, kes ma olin eile

      inimesed on tulnd ja läind

ma ei ole see, kes ma olin eile

      asjad on pakitud ja lahti võetud

ma ei ole see, kes ma olin eile

      mõte on tekkind ja kadund

ma ei ole see, kes ma olin eile

     kondoom on avatud ja kasutatud

ma ei ole see, kes ma olin eile

     ma olen täna ja mitte kauaks

Öised mõtted ei lase uinuda

Täiendasin hommikul oma youtubei playlisti. Nüüd on seal viie tunni jagu muusikat. Selle käigus avastasin taas, kui suhteline maailm on. Mõni laul muudab mind iga kord tohutult kurvaks, samal ajal, kui mõni teine laul, mis on vähemalt sama kurb, ei mõju mulle eriti. See oleneb täiesti sellest, millal ma  laulu olen kuulnud, kas see meloodia läheb minu hetketujuga kokku, kas need sõnad ühilduvad sellega, mis minu elus toimub jne. Seega ei loe laulu puhul ainult tema reaalne headus, vaid ka hetked, mil ma olen neid kuulnud, ning inimesed, kellega mulle need laulud seonduvad.

Muusikast veel nii palju, et on päris hämmastav, kui erinevat muusikat ma kuulan ja naudin. Muusika on üldse mu jaoks tohutult oluline. Ma armastan ise ka laulda ja tantsida. Kahjuks ei tee ma kumbagi eriti hästi, sest mingil põhjusel on elevant mulle kõrva peale astunud ning rütmitaju on ka kuidagi puudulik. Aga vaba aja veetmise mõttes ikka võib. Samas öeldi mulle täna: "Mulle meeldib sinu laulmine rohkem kui oma õe oma, kuigi tema peab viisi. Sul on hea hääl." Sellised komplimendid mõjuvad nii tohutult hästi. Sama inimene ütles mulle kunagi veebruaris: "Mulle meeldib Su maailmavaade." Aitäh, et Sa nii armas oled! Rääkides komplimentidest, siis tuleb üks teine inimene ka ära mainida, kes on mulle teinud kaks ülivahvat, kuigi palju pinnapealsemat komplimenti. Nimelt: "Su juuksed lõhnavad nii hästi." "Sul on nii siledad jalad." Aitäh, et Sa nii vahetu oled!

Lisaks mõtlesin täna stabiilsuse ja uuendusvajaduse üle. Mul on vaja pidevalt midagi uut, mõnda väljakutset. Muidu mul hakkab igav ja ma olen tüdinenud ning kurb. Sellistel hetkedel ma ei naudi midagi. Samas on mulle vaja mingil määral stabiilsust. Muidu tundub, et ma ei saa kõige sellega hakkama ning kardan ja muretsen pidevalt. Näiteks olen ma õnnelik, et elan  siiani oma lapsepõlvekodus, aga samal ajal on siin toimunud mitmed muutused ning eriti mu enda roll on väga muutunud. Ma ei ole siiani veel suutnud ideaalset tasakaalu leida, aga loodame, et see õnnestub järjest enam.

Lõpuks kirjutan veel veidi eksamimaterjali koostamisest. Nimelt koostasin sügisel ühiskonnaõpetuse eksamimaterjali. See pole küll ametlik, vaid lihtsalt eraettevõte, aga uhke tunne ikkagi. Lisaks oli sellise materjali koostamine iseenesest tohutult nauditav protsess minu jaoks. Täna sain selle aasta kokkuvõtte ning see tegi samuti tuju heaks: "Materjali müüdud kogused kokku: 444. Ühiskonna materjali osteti eranditult kõige rohkem ja tagasiside oli hea! /.../Tagasisidest kahjuks midagi konkreetset välja tuua pole, sest üldjuhul saame vaid kriitilist tagasisidet. Sinu materjali osas me seda ei saanud. Pigem paar õpilast kirjutasid, et tänud materjali eest, see on väga hea vms."

Praegu aga mu pea valutab, mis ei ole üldse meeldiv. Üritan nüüd magama minna. Loodame, et jään, muidu tuleb tablette sööma hakata.