Kokkuvõte Erasmusest

Jah, nagu ikka, rauges mingil hetkel mu blogimise hoog ja seetõttu pole ka Erasmuse lõpust kuigi palju muljeid siia jõudnud. Nüüd üritan selle vea veidigi heastada.

Alustame statistikast:

• Vahetussemestri ülikool: Bremeni ülikool, Saksamaa
• Eriala: sotsioloogia
• Uusi facebooki kontakte: umbes 30
• Uusi lähedasi sõpru: 6
• Külastatud riike: 2
• Külastatud linnu: vähemalt 10
• Saksa keele areng: A1.2 -> A2.2.

Bremenis õppimine oli üldiselt väga sarnane Tartuga. Õppeinfosüsteem oli sarnane, vaid keel teine. Enamikes sotsioloogia ainetes eksameid polnud, vaid tuli kirjutada palju ja lugeda veel rohkem. Olemas oli ilus ja suur raamatukogu, kuid sinna sisenedes tuli oma asjad panna ostukorvi ja kottidega kedagi sisse ei lastud. Samuti olid printerid väga tujukad, kuid need lubati lähitulevikus välja vahetada. Ehk on nüüdseks juba vahetatud?

Jõudsin ka Berliini :)

Bremeni ülikooli tasub Erasmusega minna, kui soovid oma vahetussemestri jooksul palju ja soodsalt reisida. Semestripilet, mis tuleb kõigil üliõpilastel osta, võimaldab kasutada ühistransporti tasuta ja sõita ka lähematesse linnadesse (sh Hamburg, Frankfurt, Cuxhaven) rongiga tasuta. Lisaks lendab Bremenist Ryanair ja sõidab Flixbus ehk ka teised Euroopa riigid on väga soodsalt ja kergesti külastatavad. 

Ja Amsterdami!

Erasmus ise on üks tohutult vahva kogemus - võimalus tutvuda väga kiiresti paljude inimestega eri kultuuridest. Samuti tuleb arvatavasti jagada korterit teisest riigist pärit tudengitega ja see aitab väga oluliselt kaasa kohanemisoskustele. Minu majakaaslased olid õnneks väga toredad, kuigi söögi tegemise ruumi ja nõude leidmisega oli vahepeal raskusi. Muidu aga mängisime tihti koos lauamänge, sõime ühiselt õhtust ja kurtsime oma majaomaniku üle. Üks negatiivsemaid kogemusi kogu mu Erasmuse jooksul oligi oma majaomanikuga suhtlemine, nt pidime talle selgitama, et me ei saa talvel köögis päev otsa aknaid lahti hoida isegi, kui see tähendab, et kööki koguneb liiga palju niiskust. 

Muidugi on Erasmus tuntud oma sotsiaalsete ürituste poolest, mida oli ka Bremenis väga palju. Neid korraldas Erasmus Initative ja enamasti olid need väga toredad. Siiski oli reisimine suure hulga erinevate inimestega väga vaevarikas ja olen õnnelik, et lõpuks käisin suure Erasmuse grupiga vaid ühel reisil. Samas õhtused peod ja eriti kultuure tutvustavad üritused olid väga ägedad. Mulle aga meeldisid veelgi rohkem väiksemate seltskondadega korraldatud lauamänguõhtud ja lõunatamised. 

Kokkuvõttes kindlasti soovitan kasutada võimalust Erasmusega välismaale minna, Usun, et igaüks leiab endale midagi toredat ja mälestusväärset. 

Hamburg ja mõned Saksamaa omapärad

Semester algas nüüd kaks nädalat tagasi, aga alles sellel nädalal tuli loengutesse ka rohkem sakslastest üliõpilasi. Ma ei tea, kas sattusin lihtsalt kummalistesse loengutesse või ongi siin norm alles teisest nädalast õppetööle kohale tulla. Esimesel nädalal olid loengutes igaljuhul valitsevalt erasmuslased, aga teisel nädalal saksa üliõpilased. Võtan siin nelja sotsioloogia ainet. Kahes seminaris käib väga vähe inimesi, umbes 6 inimest tavaliselt. Loengutes on aga rohkem inimesi (ühes 20, teises 50). Õppesüsteem on TÜ omaga päris sarnane: materjalid lähevad StudIPsse (kohalik ÕIS) ülesse ja wifi nimi on samuti eduroam, aga sellega ühendamine on tunduvalt keerulisem kui Eestis. Üldse on Saksamaal interneti kasutamine igatpidi keerulisem - tasuta wifist võib ainult unistada, aga näiteks ka youtubeis on rohkem ja pikemad reklaamid. Arvatavasti on põhjuseks asjaolu, et andmekaitseseadused on Saksamaal tunduvalt rangemad ja rohkem rakendatud kui Eestis. 

Siiani tundub mulle, et kohalikud Bremenis on tunduvalt avatumad kui Eestis. Näiteks kui hommikul bussi peale jookseme, siis seisab keegi alati ukse vahel, et buss ilma meieta ära ei saaks sõita. Samuti suheldakse bussis omavahel rohkem ja kui midagi maha pillad, siis annab keegi kiiresti selle sulle kätte. Muidugi mulle valmistab selline avatus ka veidi raskusi, sest tihti tahavad kohalikud minuga saksa keeles rääkida, aga siis pean end vabandama, sest ei saa endiselt piisavalt hästi aru, et saksa keeles nendega suhelda. Üldiselt aga osatakse siin inglise keelt päris hästi, aga nad on väga kriitilised oma inglise keele osas ja alati vabandavad, et oi, mu inglise keel ikka ei ole hea, kuigi tegelikult räägivad täiesti arusaadaval tasemel. Ülikoolis on tore komme, et iga loengu lõpus koputavad üliõpilased lauale, et õppejõudu tänada. 

Reedel käisime Dominikaga väiksel Hamburgi reisil. Koha peal olime neli tundi, aga suutsime päris palju näha; ilus vanalinn ja sadama rajoon. Samuti käisime kahte kirikut seest poolt vaatamas ja ühes olid eriti uhked orelid. Kahjuks keegi neid parasjagu ei mänginud. Kevadeti resimine on aga paras nuhtlus, sest kui hommikul startisime, siis oli ilm päris jahe, aga päeva peale läks ülipalavaks ja lõpuks oli liiga lämmi, et kõndida, seega pidime bussi kasuks otsustama ning saime veidi vähem ilusat linnapilti nautida. 

Hamburgi raekoda

Elba jõgi koos luikedega

Eriti uhke orel

Laevad Elba jõel

Sadama piirkonnas lõunatamiseks sobivat kohta otsides avastasime, et sakslaste jaoks on täiesti normaalne lõuna kukkel heeringaga. Lõpuks selle kasuks ei otsustanud, aga üldiselt on siin kõige tavalisem "võileib" kukliga või saksa keeles Brötchen. 

Kas pole mitte isuäratav?

Kui juba jutt toidu peale läks, siis portsjonid on siin minu harjumuse jaoks liiga suured. Samuti on nende jaoks väga tavaline lisand praele külm kartulisalat, mis on siis ainult hapukoor ja suured keedukartuli tükid, mis pole ka just minu maitse järgi. Seega olen nüüd enamasti kodus lõunatanud, mis nõuab aga ka suurt pingutust, sest ainult endale kokkamiseks motivatsiooni leida on päris keeruline. Õnneks on mul toredad majakaaslased, kes mulle ka tihti süüa pakuvad või kellele saan oma toiduga rõõmu valmistada. Selles suhtes vedas mul ikka majutusega väga, et jagan maja nelja väga vahva üliõpilasneiuga ja saame koos sarju vaadata, tantsida ja kõike muud toredat. Tagasi toidu juurde tulles on Bremenis väga palju Türgi toidukohtasid, kus saab mõnusalt vürtsikat toitu. 

Kaunid paigad

Vahepeal sain isegi tervemaks ja sain külastada mitut eriti ilusat kohta. Bremeni kesklinnas on suur park nimega Bürgerpark, kus on hea jalutada ja rattaga sõita. Lisaks on aga pargis ka miniloomaaed eriti nunnude minilehmade, minilammaste, eeslite ja teiste loomadega. Kui me käisime, siis neid paitada ei saanud, aga mingil viisil peaks olema võimalik neile ligemale ka saada. 

 

Erasmus Initative korraldas külastuse Focke muuseumi, mis on Bremeni linnamuuseum ja keskendub Bremeni ajaloole. Tunniajane giidiga tuur oli väga kiire, aga hiljem saime omapead ringi vaadata ja vaatamist jagus küllaga. Lisaks peamajale oli vana küünihoone talu tööriistade ja masinatega ning 20. sajandi keskpaigas meredel seilanud laev originaalseisundis. 

Laeval olnud giid oli väga tore härra, kes rääkis väga head inglise keelt ja oli kunagi päriselt seilanud laevadel ning jagas oma reisikogemusi meiega. PS! Kuna olin endiselt haige, siis olen teistega võrreldes ilmselgelt paksult riides. 

Laev oli mõeldud kahele meremehele ja ruumi oli seal väga vähe. Pildilt pole hästi aru saada, aga ma ütleks, et voodid olid umbes 1,5 meetrit pikad. 

Originaalne laevakere mingist ajast (jah, väga täpne kirjeldus). 

Siin pildil on kujutatud Bremenit, aga kõrgeid maju on oluliselt rohkem, kui tegelikult pildi valmimise ajal oli. Kunstniku eesmärk oli näidata Bremenit võimsa linnana ja seetõttu lisas ta torne pildile. 

Palju kauneid laevu

Mu majakaaslane Flora tutvustas mind liikumisele Nerdfighters ja pühapäeval käisime Oldenburgis kahe teise nerdfighteriga kohtumas, Väga toredad saksa tüdrukud olid ja loodetavasti kohtume varsti jälle nendega. Nerdfighterite liikumine tundub hea võimalus kohtuda kohalike avatud meelega inimestega. Oldenburg oli kena linn ja lisaks jalutamisele käisime pedaalidega paadiga sõitmas. Flora ja Javi olid varem mitu korda käinud, aga mulle oli esimene kogemus ja algul oli isegi veidi hirmus. Javi oli eriti hulljulge ja ronis paadi ninaosale, mina istusin rahulikult paadis ja üritasin tüürimist selgeks saada. Algul oli päris keeruline, tegin pidevalt ringe kanali peal, aga lõpuks tuli isegi edukalt välja. Pärast käisime ühes itaalia kohvikus, kus ettekandjad üritasid Itaalia meeleolu tekitada eriti kiiresti rääkides ja tegutsedes. Mulle meeldib rahulik teenindus igaljuhul rohkem. Lisaks käisime Iiri pubis, kus proovisin banaaniõlu, mis oli huvitav, aga uuesti nii magusat õlu mina ei telliks.

Turistivõtteid Bremenist

Mul endiselt kõige tähtsamast kujust isiklikku pilti pole, aga selle eest on mitmeid kenasid pilte kesklinna ja Vierteli piirkonna hoonetest. Viertel on siis Bremeni alternatiivne linnaosa, kus oli palju ilusaid värvilisi maju, aga samas ka palju vanemaid hooneid, mis olid väga kõrgete lagedega ja kunagi arvatavasti väga jõukate inimeste poolt ehitatud või siis väga pikkade, aga sügavalt kahtlen selles viimases põhjenduses. Öösiti muutub Viertel väga elavaks, sest seal on palju klubisid-pubisid ja meie sattusime sinna, kui oli olnud just mingi tähtis jalgpallimatš, seega sain ka oma esimese otsekontakti Saksamaa jalgpallifännidega, aga ma arvan, et Bremen võitis, sest enamus olid heas tujus. Aga nüüd mõned ülesvõtted : 

Keskaegsete majade ja kitsaste tänavatega linnaosa.

Puhkeruum Bremeni parlamendis.

Vaade parlamendihoone aknast. 

Parlamendihoone istungisaal - seinal on Bremeni vapp lõvide ja võtmega. 

Bremeni Toomkirik

Kompass eri linnade kaugusega. Ei, Eesti linnu siin polnud. 

Ja Vierteli kenad majad...

Add caption

Ja olengi Bremenis

Eile hommikul olin lennu pärast päris pabinas, sest pole varem lennanud ja nüüd pidin selle üksi ette võtma ning ühest võõrast riigist teise võõrasse riiki ka veel. Seetõttu võtsin tõsiselt Riia lennujaama lehel antud soovitusi ja läksin 2 tundi varem lennujaama. Algul tundusid järjekorrad küll ülipikad, aga tegelikult läksid nad päris kiiresti. Esmalt pidin maksma Riia lennujaama turvamaksu - 7 eurot, mis teistel lennufirmadel peale Ryanairi on hinna sees, aga Ryanairi kliendid peavad selle eraldi maksma. Päris tüütu, aga seal isegi järjekorda polnud.  

Suure kohvri sain ilusti ära antud, kui olin kinnitanud, et midagi lõhkevat mul seal pole. Sellele järgnes turvakontroll, mis minul igati edukalt läks, kuigi arvuti kotist välja tirimine oli veidi tüütu. Minu eesolev naisterahvas aga pidi põhjalikuma kontrolli läbima ja algul olin päris segaduses, kas peaksin ootama, kuni temaga lõpetatakse. Aga pärast väikest mõttepausi kõndisin minema ja keegi mind rajalt maha ei võtnud. 

Leidsin kenasti ka õige terminali üles ja ostsin pudeli vett endale reisiks. Seejärel seisin järjekorda ja ootasime seal oma pool tundi enne, kui hakati inimesi bussi peale laskma. Sain esimese bussi peale ja osaliselt vist tänu sellele ja osaliselt tänu oma väikestele kottidele sain kenasti mõlemad kotid enda juures üles võtta. Muidu on Ryanairil nüüdsest poliitika, et võid võtta tasuta lennukisse lisaks käsipagasile ka ühe väikse koti, aga seetõttu ei mahu kõigi käsipagas enam lennukisse sisse ära ja osade käsipagas pannakse muu pagasi juurde ja transportitakse tasuta, aga pead ikkagi pärast ootama selle tulekut. 

Lennukis hakkasin aegsasti nätsu närima ja Sussi kingitud raamatut lugema. Tänu sellele polnud õhkutõus kuigi hirmus ja edasine lend läks väga kenasti. Vahepeal vaatasin aknast välja ja oli tõesti ilus - valge pilvevaht päikese käes säramas. Eriti arvestades, et Riiast lahkudes oli seal ilm päris sajune, oli päikest väga tore näha. Veidi enne maandumist läksid mul kõrvad korra lukku, aga otsisin kiirelt uue nätsu välja ja sain sellest ka üle. Maandumisel veidi raputas, aga ei midagi hullu, Lennukist välja tulles enam bussi polnud, vaid tuli ise lennujaama jalutada ja pagasit ootama jääda. Esimese hooga tahtsin vale kohvri võtta, aga siis nägin, et sellel polnud minu lipsukest ja teise korraga juba haarasin õige kohvri järele. 

Lennujaamast trammi peale minek enam nii sujuv polnud, sest piletiautomaat ajas mind päris segadusse, aga lõpuks sain pileti kätte ja trammi peale. Järgmises ümberistumises sama masinat polnud ja pidin bussijuhilt pileti ostma, aga Bremenis on  üksikpilet bussijuhilt ja automaadist sama krõbeda hinnaga - 2,60 üksikpilet. Semestripiletiga saan alates aprillist õnneks tasuta sõitmise õiguse. Samas tuleks ikka ratas ka hankida, sest majakaaslastelt sain teada, et rattaga jõuab ülikooli kodust kiiremini kui ühistranspordiga.

Ja nüüd jõuamegi mu uue koduni. Ülikooli kaudu sain toapakkumise, mille vastu võtsin, sest ise tuba otsida on päris keeruline, eriti, kui ise Bremenis pole. Mu uus kodu on kahekorruseline maja suure elutoa, köögi, aia ja kahe vannitoaga. Üleval korrusel on neli tuba, aga minule sattus keldrikorruse tuba. Seetõttu on mu tuba veidi pimedam kui teiste omad, aga ka rent soodsam. Praegu oleme siin viiekesi - kaks prantsuse tüdrukut ja vene tüdruk koos oma poiss-sõbraga. Homsest peaks tulema inimesi juurde, aga keegi täpselt ei tea, kui palju. Üldse tundub elamine siin päris kaootiline, aga võib-olla on asi ka selles, et olen alles ühe päeva siin olnud. 

Esimene suurem probleem ilmnes ka eile õhtul: pidin üüriraha sulas andma ja tahtsin selleks raha välja võtta, aga pangaautomaat, kuhu mind juhatati, ei aktsepteerinud mu kaarti. Seejärel läksime toidupoodi, et ma õhtuks vähemalt süüa saaks. aga kui küsisime, kas poes Mastercardiga saab maksta, siis vastati ei. Sain oma söögi kätte, aga olin ikkagi päris paanikas, sest olin arvestanud, et saan Saksamaal kõikjal kenasti kaardiga maksta ja raha ka välja võtta. Helistasin õhtul isegi panka ja puha, aga targemaks ei saanud. Täna hommikul läksin aga teise poodi ja teise pangaautomaati ning seal toimis kõik kenasti. 

Täna on siin sajune ja tegin koristamis- ja sotsialiseerumispäeva. Kaks prantsuse tüdrukut on väga toredad ja sain neilt palju infot. Mu toakaaslased aga nii toredad pole - nimelt jagan tuba hunniku ämblikega, kes isegi üüri ei maksa. Õnneks olid nad kõik väga pisikesed ja sain lapiga nad koos võrkudega kraanikaussi suunata. Loodab, et ülejäänud mulle öösel mingit kambakat ei tee. 

Vahepeatus Riias

Järgmisest nädalast alustan Erasmuse raames õpinguid Bremeni ülikoolis. Jään sinna üheks semestriks ja õpin inglise keeles. Mu saksa keel on hetkel väga nigel, aga loodan, et intensiivne saksa keele kursus, mis erasmuslastele mõeldud on, aitab mul vähemalt igapäeva tasemeks vajaliku sõnavara kätte saada. Sellest kõigest aga järgmistes postitustes.

Enne Bremenisse minekut veedan paar päeva Riias kursaõde külastades, kes Erasmusega sellel semestril õpib Läti ülikoolis. Eile käisime Riias oma kuus tundi ringi ja nägin nii palju ilusaid hooneid. Viimati Riias käies oli juba suhteliselt pime ja ei jäänud väga aega imetleda. Samuti sattusin esimest korda Art Noveau rajooni, kus on ülipalju uhkeid hooneid.  Hunnik turistipilte nüüd (sain lõpuks telefoni, mis teeb minu arvates päris mõistliku kvaliteediga pilte, seega klõbistasin hoolega):

Riia Vabadussammas - kusjuures Lady Libertyga päris sarnane. Samuti on Riias teletorn, mis kujult meenutab Eiffelit torni.  Praegu oli samba juures valve ka ja üldse on Riias palju politseinikuid tänaval näha. 

Laima kell pidi olema nagu Tartu Suudlevad Tudengid ehk tähis, mille juures tihti kokku saadakse.  

Riia rahvusraamatukogus olid paljud raamatud klaasist seina taga. Raamatukogu ise oli väga paljude korrustega ja igal korrusel oli selline klaasist sein koos raamatutega. Samuti pidi oma asjad jätma kappi ja kui tahtsid midagi endaga üles võtta, siis selleks oli spetsiaalne kott, kuhu sa oma asjad panid ja nendega siis ringi käisid.  

Random tigu mingi ettevõtte ees. But so shiny!

Art Noveau hooned. 

Lisaks hoonete imetlemisele käisime Pelmeenikohvikus söömas, kus oli hästi suur valik erineva täidisega pelmeene ja väga mõistlikud hinnad. Samuti käisime Sõõrikukohvikus, kus oli eriti mõnus atmosfäär ja suur valik erineva glasuuriga sõõrikuid. Minu mango sõõrik maitses küll šampooniselt, aga šokolaadi-kookose oma oli ülim. Lisaks oli seal chill-ala, kus olid suured diivanid ja lai valik lauamänge, aga nendeni see kord ei jõudnud. 

Õhtul käisime Ala Folk Club nimelises kohas, mis pakub traditsioonilisi Läti toite. Ma otsustasin enda arvates kindla peale minna ja risottot tellida, aga tuli välja, et Lätis tehakse risottoga sarnase nimetusega toitu, mis on tehtud tangudega, mitte riisiga. Mulle isegi täitsa maitses, kuigi ma muidu tangude sõber pole, aga portsjon oli ülisuur. Kaisa juurest näpsasin ka kartulipannkooke ja praekartuleid. Praekartulid olid väga head - need olid midagi friikartuli ja meie praekartuli vahepealset ja ikka hullult-hullult head. Eile õhtul oli seal ka rahvatntsuõhtu, mis oli väga sarnane Tiigi seltsimajas toimuvate tantsuõhtutega ja paljud tantsud olid täpselt samad. Ruumi oli aga vähem ja tantsijaid ka, kuigi lõpuks kogunes neid ikka omajagu. Üldiselt oli väga tore õhtu koos erasmuslastega, kellest enamik olid itaallased ja unustasid end vahepeal itaalia keeles lobisema. Itaallased räägivad ikka väga kirglikult oma keeles, inglise keeles kusjuures mitte. 

Täna käisin omapead linnas ja suutsin pärast väikest ekslemist leida üles Peetri kiriku, mille 72 meetri kõrgusse torni saab liftiga ja siis vaadata kogu Riia linna ülevalt, Kõik teised olid väga sellest vaimustuses ja soovitasid mul kindlasti ära käia, aga mina mingit ülisuurt elamust sealt ei saanud. Kuigi muidugi ilus oli ja hea vaade linnale, aga ei midagi nii erilist. Eelmise päeva majad avaldasid mulle palju rohkem muljet. Kusjuures lift ei sõitnud üles-alla automaatselt, vaid seal istus üks naisterahvas, kes iga 10 minuti tagant nuppe vajutas ja liftiga alla sõitis ning inimesed sisse lasi ja vajutas uuesti nuppe ning inimesed üleval välja lasi ja teised alla viis. Ja ta ei pööranud külastajatele erilist tähelepanu, vaid luges rahus oma raamatut, kuni me 70 meetri kõrgusele tõusime ning arvatavasti luges ka liftis oma raamatut seni, kuni 10 minutit jälle täis tiksus ja tuli uuesti nuppe vajutada. 

Peetri kiriku eest leidsin Bremeni moosekantide kuju. Paari päeva pärast saan Bremenis asuva kujuga seda võrrelda.

Vaade Peetrik kiriku tornist.