Rewind: 2017, 2018, 2019

I just noticed that my last rewind was about 2016 so to keep some consistency here is a small summary of the last 3 years. It is scary and crazy to think that we are in 2020 already but looking back on the last years I can say that I have made a lot of mistakes but also learned a lot and hopefully grown to become a better person. 

I started 2020 unemployed, living in a foreign country and sober since end of 2019. I am excited about starting a new job in February in a position very different from what I have been doing for past 5 years and I will be moving to Tallinn. Part of me is really sad because I am leaving behind many great people that I met in Lisbon and who I will miss. However, I know I can visit them and they will have a reason to come to Estonia. I am scared of starting again in a new city but calm as I know that I have friends there and at least I understand what people are talking around me.

Coming back to 2017. I did manage quite many of the things that I listed in my 2016 rewind post. For example, with the amazing team we shipped the TartuFic app which is now available on Android and iOS and founded MTÜ Kohalugu for this and future projects: http://www.kohalugu.edu.ee/

While participating in the UT Idealab Starter program and Digix incubation we understood that we prefer to make the idea come alive to get experience and contribute to preserving cultural heritage  instead of trying to make a ton of money. So we opted to founding a NGO. During the first half-year of 2017 I gave more public speeches than ever before in my life. I even started feeling comfortable talking to a microphone and my voice started shaking a bit less when I needed to get up on the stage. The whole experience was tiring but really useful and rewarding. Learning and competing side by side with internally driven people who have ideas how to make a difference was amazing. 

In autumn 2017, I started to work as a BI Analyst in Bigbank. During the 1,5 years I spent working there I developed so much as an analyst. I learned how to communicate with developers, data engineers and employees who don't know anything about data. I improved my technical skills of data querying and visualization by daily writing custom SQL queries, making visualizations in Tableau and explaining the results. I had an amazing manager who supported me with everything and wonderful motivated and skilled team around me. In the beginning, I struggled working in an open office as I had been working from home for 2 years but I got used to it - good headphones help a lot.

At the same time as I was focusing more on work my private life crumbled a bit and in the summer of 2018 I felt that I need to make a change. Luckily a friend of mine made me a great offer to join Pipedrive. As I was going through their website I discovered that they are looking for an analyst to Lisbon office as well and I asked if I could apply there. A month later, they told me that I could choose between Tartu and Lisbon and I chose Lisbon. The next few months I spent packing and saying goodbye to Estonia and my friends. I visited Lisbon for the first time in January 2019 for 3 days to look for apartments and get a feeling of my future home. I loved right away the colors, warmth and openness.

I wrote about my Portugal experience in more length in my previous post and about my work experience in Lisbon here. To wrap it up, 2019 was difficult but an amazing year. I met so many wonderful people who I would have never met in Estonia. I learned about different cultures, how to become friends even if we aren't fluent in any common language and don't share the same experiences. There were funny, sad and crazy moments. All together, it was incredible.

As one of my friends said: "Sometimes we need to go far away to understand what we really love." For me, this was the case with living in Portugal - I loved this experience but Lisbon is not my home. With my flight to Estonia in a week, I feel sad to leave this wonderful place and people behind but I feel happy going back.

Morning in Madeira in Jan-2020. Photo by Olga.

Lihtsalt....

Vahepeal elasime maailmalõpu üle (minu elu ajal vähemalt kolmanda, I am a true survivor), pidasime jõule ja aasta vahetus ja veel paar sünnipäeva ja paar niisama üritust ja palju motivatsioonipuudust ja palju vajadust just nimelt motivatsiooni jaoks, sest aastavahetusega käsikäes käib ju sess.

Tarmol oli ka vahepeal pikem puhkus ja kuna ta on tubli ja sai endale kondid peale, siis saab nüüd tihedamalt kodus ka käima hakata:

Mina proovisin ka vahepeal sõjaväelase elu, aga päris hästi see mulle ikka ei istu:

Seejärel otsustasin halastajaõeks hakata, aga ka see plaan tundub kurjakuulutav:

Seega praegun jään ikka sotsioloogia juurde - defineerin töö olemust ja põhjendan, miks see just parim definitsioon on. Mõtlen, miks mediaanpalga puhul on soolised erinevused suuremad kui keskmise palga puhul. Jõuan järeldusele, et seadustega inimeste suhtumist ja ühiskonda muuta ei saa, sest näiteks LAV on üks kümnest riigist, kus geiabielud on lubatud, samal ajal aga toimub seal pidevalt vägistamisi, mille eesmärgiks on lesbid uuesti "normaalseteks naisteks" muuta.

Öösiti näen väga veidraid unesid. Näiteks täna hommikul ärkasin une peale, kus maailma tabas zombie-apokalüps. Nimelt sõitsime suurel laeval ja siis mingil hetkel tulid vee alt zombied, kes tegelikult tahtsid sõbrad olla, aga inimesed muutusid vägivaldseks ja siis tuli neid karistada. Ühel hetkel tegi üks inimene midagi nii kohutavat, et zombied mõtlesid välja eriti karmi karistuse. Nimelt pandi teele saanidega hobused, millel lamasid imikud ja siis nende peale saadeti pullid. Aga siis oli üks tore vana naine, kes neid pulle juhtis nii, et pullid ei sõitnudki lastest üle. Aga siis üks hobune ehmatas ja osa lapsi kukkus ikka saani pealt surnuks ja siis ma ärkasin. Ma ei usu, et see päris normaalne on, peaks arvatavasti telekat vähem vaatama või midagi.

Enne jõule käisin ka sotsioloogide jõulupeol. Oli igati tore: andsime uusaastalubadusi, saime kinke, tantsisime, pugisime jnejne:

Ja kui eelmise aasta kohta kokkuvõte teha, siis tegelikult oli päris raske aasta: liiga palju õnnetusi, matuseid, lahkuminekuid ja tagasilööke. Aga samal ajal oli ka palju toredaid hetki kallite inimestega ja tänu nende toetusele ja usule, et mis ei tapa, teeb tugevamaks, liigun ja püüan ikka edasi.

Head aega, 2012!

Aga mina saan viimasel ajal iga päev musi,

sest lapsed on armsad, kuigi väga-väga väsitavad. Samamoodi võiks kirjeldada praegust suve. Pidevalt on väga hea ja mõnus olla, aga isegi toredad tegevused väsitavad. Ja nii palju oleks veel teha ja tahaks, aga lihtsalt ei jõua.

 Igaljuhul, kuna vihma sajab, siis mõtlesin, et annan veidi aru, mis suvel toimunud on.

Tuul viis ära...

Pärast eksameid põrutasime Hiiumaale Gerda juurde puhkama. Mina ei olnud üldse arvestanud sellega, et pean kaardilugeja olema. Seega minnes suutsime teha Märjamaale ringi peale ja praamist maha jääda. Ikka juhtub, eks? :D Praamiga sinna sõit oli lõbus - oli päris kõva torm, siis ikka kõikusime mõnusalt. Käisime üleval tekil ka ja oli mõnusalt niiske ja tuuline.

Kohale jõudes oli Hiiumaal tuule tõttu elekter ära. Olime esimesed külalised ja siis otsustasime kõgile järgnevatele tünga teha. Paula oli mõnusalt kergeusklik - täitsa loogiline, et tuleb koju hääletada ja meie saime tulles traktoriga bussipeatusesse. Lisaks peame telkides ööbima, aga tema ei võtnud telki ja siis peame katkisega leppima. Järgmisele seltskonnale saatsime Gerda ja Evelini vastu. Evelin mängis väga edukalt roolijoodikut ja Sandril ning Paulal tuli paari mängimine enamvähem usutavalt välja.

Pärast sauna lebos :)

Lõpuks olid tulijad igaljuhul veendunud, et oleme kõik juba palju-palju joonud ja ei saa üldse enam aru, mis toimub. Trolling is an art. Gerda suutis mind ka trollida: tuleb kahe valget vedelikku täis pudeliga. Mina küsin: "Mis see on?" Gerda jutustab: "See on viin piimaga. Teate, meil siin Hiiumaal on see delikatess. Isegi on üks baar, millel on päris oma lehm Maasi. Siis kui Maasi lüpsab, saab alati viina piimaga. Aga kui ta kinni on, siis sellist maiust ei saa." Mina jäin täiesti uskuma, sest hiidlastest võib ju kõike uskuda. Ma ei olnud ainuke ka, kes õnge läks.

Sotsiaalne probleem?

Lisaks käisime Kõpu tuletornis, Eiffeli torni juures, pidasime rannas pulma, käisime meres ujumas ja tegime külakuhja, käisime kiikumas ning ronisime hästi suure kivi otsa, käisime saunas, aitasime silda Hiiumaalt Saaremaale ehitada jne jne. Tagasi tulles ei arvestanud ma jälle sellega, et pean ütlema, millal ära pöörata. Seega olime juba peaaegu Tallinnas, kui mainisin, et peaks millalgi Tartu poole pöörama. Siis küsisime ühest talust teed ja käisime maffiale kuuluvas bensukas. Nimelt oli viimane suletud ainult pool tundi öösel (12st poole üheni ehk aeg, millal nad laipu matavad). Lisaks trügis üks žiguli meist ette ka.

Igaljuhul, on mul ikka oma kursusega ülivedanud. Aitäh teile!

Sossid'14

Rääkimine hõbe, vaikimine kuld?

Ma olen päris jutukas inimene, mitte alati ja kõigiga, aga enamasti. Samas hoian päris palju asju endale. Tegelikult olen pärast ülikooli minekut muutunud palju avatumaks. Ma julgen ka kurbi sündmusi jagada ja nõu küsida. Varem oli mul pidevalt "Keep smiling. Everything is fine. They wont understand anyway." Ma ei tahtnud teisi oma muredega piinata, sest meil kõigil on raske. 

Samas olen avastanud, kui oluline on rääkida nii headest kui halbadest sündmustest. "Jagatud mure on pool muret" kehtib tõesti. Lihtsalt hakkab kergem, aga väga tihti suudavad sõbrad isegi lahendusi pakkuda ja probleem väheneb märgatavalt. 

On asju, mida ma kogesin oma kolm aastat tagasi. Sündmused, mis jätsid minusse väga sügava jälje ja mõjutasid mind palju. Nüüd tagantjärele saan alles aru, kui palju tegelikult. Ma olen neist siiani ikka veel rääkinud vähestele, aga olen juba rääkinud. Nüüd on kergem, need ei tee enam haiget. Aga esimest korda rääkisin mõnele kõrvalisele isikule neist alles paar aastat pärast sündmuste toimumist ja kahjuks polnud see rääkimine kõige meeldivam kogemus. Mul oli väga raske rääkida ja valisin vale inimese - ta ei mõistnud, kuigi seda ongi palju palutud. Seega sulgusin uuesti. 

Nüüd paar päeva tagasi tulid need sündmused pikemalt arutlusele kahe inimesega korraga ja nemad mõistsid ja hakkas parem. Olen õnnelik, et olen endale leidnud sellised sõbrad. Mul on alati olnud Varje, kes mõistab, aga ühest inimesest jääb vahel väheks. 

Seega palun jagage lisaks oma rõõmudele ka oma muresid. Mina võib-olla ei oska nõu anda, aga ma kuulan ja toetan. Kui oma muresid mitte jagada, siis need kuhjuvad ja lõpuks viivad väga halbade mõteteni. 

* * *
Väike luulenurk ka lõppu:

Mõnikord tahaksin ka nutta,

aga enam ei tohi,

olen ju juba suur tüdruk.

Mina pean teadma,

oskama, lohutama.

Ma tahaksin, ausalt,

aga ei oska.

Ka suured tüdrukud nutavad vahel.

* * *

ma ei ole see, kes ma olin eile

      rakud on surnd ja sündind

ma ei ole see, kes ma olin eile

      inimesed on tulnd ja läind

ma ei ole see, kes ma olin eile

      asjad on pakitud ja lahti võetud

ma ei ole see, kes ma olin eile

      mõte on tekkind ja kadund

ma ei ole see, kes ma olin eile

     kondoom on avatud ja kasutatud

ma ei ole see, kes ma olin eile

     ma olen täna ja mitte kauaks

Luuletaja, kes meis kõigis vahel pead tõstab

Mul mõnikord tuleb tuju kirjutada. Kirjutada midagi teistmoodi - vähem reaalsust ja rohkem unistusi. Neis kirjatükkides olen ma konkreetse hetke tunne ja mõte. Kahjuks on selleks vaja ka tohutult aega ja energiat. Siiski on midagi aja jooksul kogunenud, mida ka Sinuga jagaksin.


*   *   *

Mida sa üldse tead?
Arvad, et leidsid mu vead.
Kriibin su autole read:

"Mine perse- sina ja su vead!" 

Tahan karjuda, olla kõrk:
"Sa oled nii kuradi nõrk!"
Ütled, et ei taha mind kaotada,
oleksid võinud suud mitte paotada. 

Ühel hetkel olen vaba,
kuigi seda ei vaja.
Millalgi tahan jälle olla,
mitte küll täna, homme võib-olla.

    - Kas ma tegin Sulle tõesti nii palju haiget?

    - Jah. Ma olin Sinusse armunud (ma ei armu kergesti).

      Ma võtsin meie suhte nimel riske ja avasin end rohkem kui kunagi varem. 

      Meil oli ju koos hea (mäletad meie esimest suudlust?). Jah, muidugi,

      vahepeal oli raske (see mitmetunnine öine telefonikõne), aga elu polegi kerge. 

     Just heade asjade nimel tuleb elus palju pingutada. Sina aga andsid alla. 

     Ma ei vihka Sind, vaid ennast, sest ma pole piisavalt hea. 

   - Mul on kahju. 

   - Mul ka. 

* * *

Sõdalane

Raha eest sõtta,
"Kõigil on vaja elada"
Rahu eest sõtta,
"Ma olen patsifist"

Lennukis on paha olla,
maandudes veelgi halvem.
Võõras maa, keel, aeg,
aga inimesed-
needsamad, natuke
tumedamad, aga
kurvad, väsinud, lootusetud.

Esimene kuul-
liiga palju verd.
"Ma ei ole kedagi varem tapnud"
Teine kuul, kolmas, neljas
ja kahesaja kolmekümnes.

Kuul roidesse
ja kahenädalane puhkus.
"Ma ei taha siia tagasi"

Kodus, aga üksi,
sest naisele ei meeldinud
püss padja all ja
mina
ei tahtnud lapsi hirmutada.

Tagasi, sest keegi peab
purunema,
et inimesed saaksid
olla rahul,
minust pole enam tähtsust,
sest olen niigi katki.

Ma ei taha raha,
siin pole sel tähtsust.
Milleks saavutada rahu?
Inimesed ei taha seda.
Sõtta,
sest keegi peab.

Pühendusega sõbrale, kes läks Afganistani võitlema.

Hoia end!

* * *

"Sa hakkad täna veel

inimeseks

juues tassi musta kohvi

lootuses et pohmelliga

hajuvad ka mälestused

eilsest õhtust

Sa hakkad täna

veel inimeseks

et täna veel lubada endale

mitte kunagi ei joo enam 

nii palju

et täna veel kustutada

oma mälust tema

ta nimi ja käed

su kehal kohtades kuhu sa 

ei taha et võõrad tungiksid

Sa hakkad 

täna veel inimeseks

täna veel otsid endale tema

tema kellega koos vanadust nautida

lapselapsi hellitada 

ühisel hauaplatsil igaveseks uinuda!"

karjub hääleke mu peas.

Ma

hakkan täna veel inimeseks

otsides armastust võõrast voodist

ihualasti

Väitlus

2011. aasta meistrikate kuuendad.

Kui ma Treffnerisse läksin, oli mul kindel plaan väitlema hakata. Ma isegi ei mäleta, mis põhjusel. Viisin selle plaani ka kohe ellu ning kolm aastat olin päris tegus keskkooliväitleja. Loomulikult oleks saanud veel tegusam olla, aga aega pidi teistele tegevustele ka veidi jätma. 

Vahva on meenutada etapile eelnevaid nädalaid, mil tegime koolis kaasust, kuni valvur tuli ja meelde tuletas, et võiks millalgi koju minna. Nädalavahetusi, mil kaasuse tegemine oli aju juba nii sassi ajanud, et kohvi sisse sai suhkru asemel sool (ei ole maitsev kooslus, ärge proovige). Hetki, mil leidsin mõne uue tõestuse või tuli öösel mõte argumendi kohta. 

Ettevalmistusest veel toredam oli aga väitlus ise. Hasart, mida koged, kui pead kuue minutiga tõestama, et just sul on õigus ja teised eksivad. Rahulolu, mida tunned, kui kohtunikult või kaasväitlejatelt head tagasisidet saad. Hetked, mil näed oma nime parimate spiikrite seas. 

Agnes - parim treener, kes hoidis meie tuju alati üleval.

Loomulikult oli ka pingeid. Hetki, mil oli tunne, et tahaks loobuda. Aga siis olid olemas tiimikaaslased ja treener, kes innustasid edasi, ütlesid, et tegelikult on ju kõik hästi ja me saame hakkama. Lõpuks kasvad sa nende inimestega nii kokku. Nemad on need, kes mõistavad su mõtteid, kelle ühe märksõna järgi suudan ma kõne käigus välja mõelda ja ette kanda uue argumendi. 

Rääkides veidi saavutustest ka, siis 11. klassis jõudsime meistrikatel võistkondlikult (Värvilised Kummikud) poolfinaali, kus kaotasime Arrogantole, 12. klassis veerandfinaali, kus kaotasime häältega 2:3 Talledel. Kõnelejate arvestuses oli mu parim saavutus 2011. aasta kokkuvõttes saadud neljas koht. Spiikrite poolest jäi mu laeks 27 punkti. seega võib täitsa rahul olla. Kuigi üks öö nägin unes, kuidas võitsime meistrikad ja see oli nii hea tunne ja päris kahju oli, kui sain aru, et see oli uni.

Meie lapsed: Stalker. II Etapp 2012.

Sellest sügisest treenime koos Toomasega ühte võistkonda HTGs. See on peaaegu sama tore kui ise väitlemine. Treenerina arenevad hoopis teised aspektid kui ise väideldes. Lisaks vedas meil väga tiimiga: nad klapivad omavahel hästi, on aktiivsed ja nutikad. Nendega koos on nauding kaasusi teha. 

Ülikooli väitlusklubis pole mul kahjuks eriti aega olnud käia. Tahaksin küll, aga lihtsalt ei jätku jaksu. Tahaksin öelda, et järgmine aasta, aga arvestades mu praegust plaani võtta sügisel matastati aineid, siis see eriti ei toimi. 

Igaljuhul väitlus on muutnud mind palju kindlamaks esinejaks. Lisaks oskan palju paremini ka kirjalikke tekste argumenteerida ja infot leida. Ülikoolis on ka näha, et väitlejad võtavad palju rohkem ja asjalikumalt sõna kui teised (olgu, ma võib-olla pole erapooletu, aga tundub küll nii). Seega kui kellelgi on aega, siis soovitan väitlemisega tegeleda. see on lõbus ja tohutult arendav.