Matemaatiline statistika

Otsustasin, et vähemalt proovin sügisel matemaatilise statistika aineid võtta. Kui feilin, siis feilin. Vahel tuleb riskida ja väljakutsed vastu võtta. Lisaks oli enamus selle poolt. Siinne küsitlus polnud küll eriti esinduslik, aga seegi juba näitab midagi. Lisaks olid õppejõudude vastused väga julgustavad. Allpool mõned väljavõtted: 

"Teie edasise elukäigu kohaselt on see kindlasti väga hea valik. Selline kombinatsioon on suure perspektiiviga./.../ Olen ise mitut puhku mõelnud, et küllap tuleb kord aeg ja keegi soovib teha vastupidises suunas käigu sellele, mida mina tegin, tulles Eesti riiki, saabudes sotsiaalteaduskonda. Nüüd on see aeg käes ja mul on Teie otsuse pärast väga hea meel. Siit sinna minnes ja tagasi tulles saab sotsioloogia lõppkokkuvõttes palju rohkem juurde kui sealt siia tulles."

"Selline soov ei ole tõesti tavaline, aga on meeldiv. Seni on matemaatilise statistka kõrvalaerialaks valinud mitmed bioloogid. Olen kindel, et sotsioloogiliste uuringute planeerimisel, läbiviimisel ja tulemuste analüüsimisel on matemaatilise statistika teadmised kindlasti kasuks."

Ma ei kujuta ette, mis sügisel saama hakkab. Mõtlen suvel ja panen endale juba kirja põhimõtteid, millest kindlasti kinni pidada, et jõuda ja ellu jääda:


1. Tee endale päevakava. (Hakkasin sel kevadel esimest korda kollasele märkmepaberile üles kirjutama, mida mul kindlal päeval teha vaja on. See süsteem on väga edukas.)

2. Söö korralikult ja tervislikult. (Mul oli kevadel vitamiinipuudus ja sellest tulenev väsimus, mis muutis kõige tegemise tohutult raskeks.)

3. Puhka - iga nädal vähemalt üks õhtu koolist ja muudest kohustustest vaba.

4. Tee loengutes intensiivselt kaasa, muidu on see lihtsalt kasuliku aja raiskamine.

Sügissemestriks on mul praegu 44 EAPd, mis polegi kõige hullem. Kahjuks ainete ajad ei klapi väga hästi. Nimelt on kaks sotsioloogia ja kaks statistika ainet täpselt samadel aegadel. Loodan siiski, et saan õppejõududega kuidagi kokkuleppele.

Mis Sina arvad, kas ma saan hakkama? Põhjenda ka oma vastust, sest arvamus ilma põhjenduseta pole midagi väärt. :)

Luuletaja, kes meis kõigis vahel pead tõstab

Mul mõnikord tuleb tuju kirjutada. Kirjutada midagi teistmoodi - vähem reaalsust ja rohkem unistusi. Neis kirjatükkides olen ma konkreetse hetke tunne ja mõte. Kahjuks on selleks vaja ka tohutult aega ja energiat. Siiski on midagi aja jooksul kogunenud, mida ka Sinuga jagaksin.


*   *   *

Mida sa üldse tead?
Arvad, et leidsid mu vead.
Kriibin su autole read:

"Mine perse- sina ja su vead!" 

Tahan karjuda, olla kõrk:
"Sa oled nii kuradi nõrk!"
Ütled, et ei taha mind kaotada,
oleksid võinud suud mitte paotada. 

Ühel hetkel olen vaba,
kuigi seda ei vaja.
Millalgi tahan jälle olla,
mitte küll täna, homme võib-olla.

    - Kas ma tegin Sulle tõesti nii palju haiget?

    - Jah. Ma olin Sinusse armunud (ma ei armu kergesti).

      Ma võtsin meie suhte nimel riske ja avasin end rohkem kui kunagi varem. 

      Meil oli ju koos hea (mäletad meie esimest suudlust?). Jah, muidugi,

      vahepeal oli raske (see mitmetunnine öine telefonikõne), aga elu polegi kerge. 

     Just heade asjade nimel tuleb elus palju pingutada. Sina aga andsid alla. 

     Ma ei vihka Sind, vaid ennast, sest ma pole piisavalt hea. 

   - Mul on kahju. 

   - Mul ka. 

* * *

Sõdalane

Raha eest sõtta,
"Kõigil on vaja elada"
Rahu eest sõtta,
"Ma olen patsifist"

Lennukis on paha olla,
maandudes veelgi halvem.
Võõras maa, keel, aeg,
aga inimesed-
needsamad, natuke
tumedamad, aga
kurvad, väsinud, lootusetud.

Esimene kuul-
liiga palju verd.
"Ma ei ole kedagi varem tapnud"
Teine kuul, kolmas, neljas
ja kahesaja kolmekümnes.

Kuul roidesse
ja kahenädalane puhkus.
"Ma ei taha siia tagasi"

Kodus, aga üksi,
sest naisele ei meeldinud
püss padja all ja
mina
ei tahtnud lapsi hirmutada.

Tagasi, sest keegi peab
purunema,
et inimesed saaksid
olla rahul,
minust pole enam tähtsust,
sest olen niigi katki.

Ma ei taha raha,
siin pole sel tähtsust.
Milleks saavutada rahu?
Inimesed ei taha seda.
Sõtta,
sest keegi peab.

Pühendusega sõbrale, kes läks Afganistani võitlema.

Hoia end!

* * *

"Sa hakkad täna veel

inimeseks

juues tassi musta kohvi

lootuses et pohmelliga

hajuvad ka mälestused

eilsest õhtust

Sa hakkad täna

veel inimeseks

et täna veel lubada endale

mitte kunagi ei joo enam 

nii palju

et täna veel kustutada

oma mälust tema

ta nimi ja käed

su kehal kohtades kuhu sa 

ei taha et võõrad tungiksid

Sa hakkad 

täna veel inimeseks

täna veel otsid endale tema

tema kellega koos vanadust nautida

lapselapsi hellitada 

ühisel hauaplatsil igaveseks uinuda!"

karjub hääleke mu peas.

Ma

hakkan täna veel inimeseks

otsides armastust võõrast voodist

ihualasti

Öised mõtted ei lase uinuda

Täiendasin hommikul oma youtubei playlisti. Nüüd on seal viie tunni jagu muusikat. Selle käigus avastasin taas, kui suhteline maailm on. Mõni laul muudab mind iga kord tohutult kurvaks, samal ajal, kui mõni teine laul, mis on vähemalt sama kurb, ei mõju mulle eriti. See oleneb täiesti sellest, millal ma  laulu olen kuulnud, kas see meloodia läheb minu hetketujuga kokku, kas need sõnad ühilduvad sellega, mis minu elus toimub jne. Seega ei loe laulu puhul ainult tema reaalne headus, vaid ka hetked, mil ma olen neid kuulnud, ning inimesed, kellega mulle need laulud seonduvad.

Muusikast veel nii palju, et on päris hämmastav, kui erinevat muusikat ma kuulan ja naudin. Muusika on üldse mu jaoks tohutult oluline. Ma armastan ise ka laulda ja tantsida. Kahjuks ei tee ma kumbagi eriti hästi, sest mingil põhjusel on elevant mulle kõrva peale astunud ning rütmitaju on ka kuidagi puudulik. Aga vaba aja veetmise mõttes ikka võib. Samas öeldi mulle täna: "Mulle meeldib sinu laulmine rohkem kui oma õe oma, kuigi tema peab viisi. Sul on hea hääl." Sellised komplimendid mõjuvad nii tohutult hästi. Sama inimene ütles mulle kunagi veebruaris: "Mulle meeldib Su maailmavaade." Aitäh, et Sa nii armas oled! Rääkides komplimentidest, siis tuleb üks teine inimene ka ära mainida, kes on mulle teinud kaks ülivahvat, kuigi palju pinnapealsemat komplimenti. Nimelt: "Su juuksed lõhnavad nii hästi." "Sul on nii siledad jalad." Aitäh, et Sa nii vahetu oled!

Lisaks mõtlesin täna stabiilsuse ja uuendusvajaduse üle. Mul on vaja pidevalt midagi uut, mõnda väljakutset. Muidu mul hakkab igav ja ma olen tüdinenud ning kurb. Sellistel hetkedel ma ei naudi midagi. Samas on mulle vaja mingil määral stabiilsust. Muidu tundub, et ma ei saa kõige sellega hakkama ning kardan ja muretsen pidevalt. Näiteks olen ma õnnelik, et elan  siiani oma lapsepõlvekodus, aga samal ajal on siin toimunud mitmed muutused ning eriti mu enda roll on väga muutunud. Ma ei ole siiani veel suutnud ideaalset tasakaalu leida, aga loodame, et see õnnestub järjest enam.

Lõpuks kirjutan veel veidi eksamimaterjali koostamisest. Nimelt koostasin sügisel ühiskonnaõpetuse eksamimaterjali. See pole küll ametlik, vaid lihtsalt eraettevõte, aga uhke tunne ikkagi. Lisaks oli sellise materjali koostamine iseenesest tohutult nauditav protsess minu jaoks. Täna sain selle aasta kokkuvõtte ning see tegi samuti tuju heaks: "Materjali müüdud kogused kokku: 444. Ühiskonna materjali osteti eranditult kõige rohkem ja tagasiside oli hea! /.../Tagasisidest kahjuks midagi konkreetset välja tuua pole, sest üldjuhul saame vaid kriitilist tagasisidet. Sinu materjali osas me seda ei saanud. Pigem paar õpilast kirjutasid, et tänud materjali eest, see on väga hea vms."

Praegu aga mu pea valutab, mis ei ole üldse meeldiv. Üritan nüüd magama minna. Loodame, et jään, muidu tuleb tablette sööma hakata. 

Väitlus

2011. aasta meistrikate kuuendad.

Kui ma Treffnerisse läksin, oli mul kindel plaan väitlema hakata. Ma isegi ei mäleta, mis põhjusel. Viisin selle plaani ka kohe ellu ning kolm aastat olin päris tegus keskkooliväitleja. Loomulikult oleks saanud veel tegusam olla, aga aega pidi teistele tegevustele ka veidi jätma. 

Vahva on meenutada etapile eelnevaid nädalaid, mil tegime koolis kaasust, kuni valvur tuli ja meelde tuletas, et võiks millalgi koju minna. Nädalavahetusi, mil kaasuse tegemine oli aju juba nii sassi ajanud, et kohvi sisse sai suhkru asemel sool (ei ole maitsev kooslus, ärge proovige). Hetki, mil leidsin mõne uue tõestuse või tuli öösel mõte argumendi kohta. 

Ettevalmistusest veel toredam oli aga väitlus ise. Hasart, mida koged, kui pead kuue minutiga tõestama, et just sul on õigus ja teised eksivad. Rahulolu, mida tunned, kui kohtunikult või kaasväitlejatelt head tagasisidet saad. Hetked, mil näed oma nime parimate spiikrite seas. 

Agnes - parim treener, kes hoidis meie tuju alati üleval.

Loomulikult oli ka pingeid. Hetki, mil oli tunne, et tahaks loobuda. Aga siis olid olemas tiimikaaslased ja treener, kes innustasid edasi, ütlesid, et tegelikult on ju kõik hästi ja me saame hakkama. Lõpuks kasvad sa nende inimestega nii kokku. Nemad on need, kes mõistavad su mõtteid, kelle ühe märksõna järgi suudan ma kõne käigus välja mõelda ja ette kanda uue argumendi. 

Rääkides veidi saavutustest ka, siis 11. klassis jõudsime meistrikatel võistkondlikult (Värvilised Kummikud) poolfinaali, kus kaotasime Arrogantole, 12. klassis veerandfinaali, kus kaotasime häältega 2:3 Talledel. Kõnelejate arvestuses oli mu parim saavutus 2011. aasta kokkuvõttes saadud neljas koht. Spiikrite poolest jäi mu laeks 27 punkti. seega võib täitsa rahul olla. Kuigi üks öö nägin unes, kuidas võitsime meistrikad ja see oli nii hea tunne ja päris kahju oli, kui sain aru, et see oli uni.

Meie lapsed: Stalker. II Etapp 2012.

Sellest sügisest treenime koos Toomasega ühte võistkonda HTGs. See on peaaegu sama tore kui ise väitlemine. Treenerina arenevad hoopis teised aspektid kui ise väideldes. Lisaks vedas meil väga tiimiga: nad klapivad omavahel hästi, on aktiivsed ja nutikad. Nendega koos on nauding kaasusi teha. 

Ülikooli väitlusklubis pole mul kahjuks eriti aega olnud käia. Tahaksin küll, aga lihtsalt ei jätku jaksu. Tahaksin öelda, et järgmine aasta, aga arvestades mu praegust plaani võtta sügisel matastati aineid, siis see eriti ei toimi. 

Igaljuhul väitlus on muutnud mind palju kindlamaks esinejaks. Lisaks oskan palju paremini ka kirjalikke tekste argumenteerida ja infot leida. Ülikoolis on ka näha, et väitlejad võtavad palju rohkem ja asjalikumalt sõna kui teised (olgu, ma võib-olla pole erapooletu, aga tundub küll nii). Seega kui kellelgi on aega, siis soovitan väitlemisega tegeleda. see on lõbus ja tohutult arendav.

Poliitika

Kunagi aasta alguses kirjutasin Delfisse artikli. Kuigi sellest on pool aastat möödas, kehtib see minu arust ka praegu. Võib-olla isegi rohkem, kui ajal, mil see kirjutatud sai, sest nüüd on ka Reformierakond kimpus ebaseadusliku raha küsimisega, kõrgharidusreform võeti kõige kiuste vastu, DASAde loomisele on paljud ühendused vastu, kuid suure tõenäosusega ei muutu seal ka midagi jne. 

Samal ajal millegi pärast ei leia politioloogid, et Eesti poliitmaastikul muutusi tarvis oleks. Vähemalt ainus arvamus, mille mina olen neilt leidnud oli, et: "...Eestile ei ole uusi parteisid vaja." (Postimees, 21.05.2012) Õnneks on poliitikud ise veidi teisel arvamusel ning järgmistel valimistel on vähemalt natukene uut tuult oodata (Postimees, 26.05.2012). Kuigi rahvuslik-konservatiivne maailmavaade ei ole minu tassike teed, annab see siiski mingit lootust, et kõik ei ole veel kadunud. 

Nüüd aga aasta alguses kirjutatud artikli täistekst: 

Mulle meeldib Eestis elada, ausalt. Viimasel ajal on aga uudised mind aina kurvastanud. Eelkõige "tänu" meie armsatele poliitikutele.

Üheksa korda mõõda, üks kord lõika!
Reformid on head ja muutused on vajalikud, aga ainult juhul, kui neid teha rahulikult ja mõistusega. Praegu jääb mulje, et riigikogulased lihtsalt tahavad seadusi muuta, et oma palka kuidagi õigustada. Kiirustamise pärast on paanikas näiteks tänavused abituriendid ja nende õpetajad, kes ei saa aru, mida neilt täpselt eesti keele eksamil oodatakse. 
Teiseks näiteks sobib kõrgharidusreform, mis on jõudnud lühikese ajaga riigikogus läbida kaks lugemist ja üliõpilased on sunnitud isegi kiirest sessi ajast aega näpistama riigikogulaste tervitamise jaoks. Muidugi on probleeme mõlemas valdkonnas, aga kiirustatud reform, et lihtsalt linnukest valimislubaduse täitmise eest kirja saada, ei ole mingit moodi põhjendatud.

Teiseks häirib mind, et olles küll arenenud infoühiskond, on meie areng teadmusühiskonna poole jäänud toppama. Tundub, et poliitikud arvavad, et nad teavad kõigest kõike ja ei pea kuulama spetsialistide ega erinevate osapoolte arvamusi. See tuleb esile näiteks haigekassa ja töötukassa varade riigikassaga liitmise arutelu puhul, kuhu küll kutsuti ka töötukassa ja haigekassa esindajad, kuid nende arvamusi ei kuuulatud. Seetõttu pole mõtet imestada, miks viimased üldse arutelult lahkusid. Sama toimub juba eelpool mainitud haridusreformide puhul, kus tudengite, õpilaste ja õpetajate arvamusi enamasti lihtsalt eiratakse.
Veel tahaksin tähelepanu juhtida asjaolule, et järjepidevalt tegeletakse samade valdkondadega. Näiteks haridust reformitakse pidevalt, kuigi selle näitajad on ühed vähesed tänu millele võib Eesti kohta positiivset statistikat leida. Samas on tähelepanuta jäänud näiteks tervishoid, mis alandab meie inimarenguindeksit tunduvalt. Vahelduseks võiks ju proovida tegeleda valdkondadega, milles on tõepoolest probleeme.

Mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale
Tavaline inimene ei tohi korraks rajalt kõrvale kalduda, sest kohe on kohal mupo või tavaline politsei, kes määrab heldekäeliselt trahvi. Samas on poliitikutega teine lugu või vähemalt nad ise loodavad, et on. Mu usaldus poliitikute vastu on täielikult kadunud. Esimeseks näiteks sobib Edgar Savisaare Venemaalt raha küsimise skandaal, mis jäi peaaegu täielikult karistamata. Teiseks näiteks sobib praegune IRLi ja elamislubade skandaal, millega tegeletakse ja loodan, et asjaosalised saavad siiski karistada. Sel juhul säilib vähemalt mu usaldus Eesti kohtusüsteemi vastu.
Probleemide põhjusena näen poliitilist stagnatsiooni, näiteks polnud viimastel riigikogu valimistel ühtki uut tõsiselt võetavat erakonda ja valitsuse moodustasid samad erakonnad. Kui neil erakondadel tekib tunne, et neile pole tõsiseid vastaseid, saavad nad endale lubada inimeste lollitamist ja ignoreerimist.
Seetõttu on minu üleskutse kõigile intelligentsetele ja võimekatele inimestele luua uus erakond, mis järgmistel riigikogu valimistel pakuks meile tõsist alternatiivi praegusele seisakule. Ootan poliitilist jõudu, mis kasutaks ära praeguse aja võimalusi kuulata kõigi osapoolte ja spetsialistide arvamusi, ning ei kardaks tegeleda valdkondadega, mis on tõeliselt problemaatilised. Sel juhul usun, et Eestil on veel lootust.

Kõrvaleriala!?

Ilmselgelt jääb mul sessist aega üle, kui juba endale blogi tegema hakkan. Igaljuhul on mul plaanis siia kirjutada vähem oma igapäeva tegemistest ja rohkem kindlatel teemadel. Eks paistab, kuidas välja kukub. Loodan, et edaspidi leiab siit postitusi siltidega: aed, kool, köök, muusika, ühiskond ja võib-olla midagi veel.

Praegu on mul aga suur probleem. Nimelt kõrvaleriala. Varsti saab esimene aasta läbi ja mul ei ole veel üldse aimu, mida sotsioloogia kõrvale võtta. Tegelikult kahtlen kahe variandi vahel: sotsiaalpoliitika või matemaatiline statistika. 

Sotsiaalpoliitika oleks selline kerge valik, sest sel on sotsioloogiaga ühised eeldusained. Ma suudaksin kolme aastaga ilusti lõpetada ja sealt kõrvalt kõike muud ka teha. Samas tundub see kuidagi lahja. 

Matemaatiline statistika nõuaks palju rohkem pingutust. 21 EAPd rohkem ei olegi nii palju, aga need ained on minu jaoks tunduvalt keerulisemad. Seega peaksin arvatavasti tegema bakat neli aastat ja ülikooli kõrvalt muuks eriti aega ei jääks. 

Kas keegi tahab minu eest otsustada?