Üks ilus laul

Oh kooliaeg, oh kooliaeg...

...millal sina lähed? Mul on valmis juba päiksekreem ja rätik.

Ehk tahaks juba suve ja lamada päikese käes ja ujuda, kuigi ma tegelikult suvel arvatavasti teen palju tööd ja jõuan jälle vaid paar korda ujuma, aga unistada võib...

Praegu on aga lõputöö-eksamid-kodutööd. Lõputöö tuleb eelkaitsmisel esitada esmaspäevaks, selleks ajaks võiks töö enamvähem valmis olla, mina olen nii kaugel, et pärast uinakut saan hakata analüüsi osa puhtandisse kirjutama. Päris pikk tee veel minna, aga mu juhendaja usub minusse ja Tarmo usub ja Varje usub ja teised sossid usuvad ja eks ma pean siis ise ka uskuma ja pingutama. Hästi huvitav on, aga minu jaoks liiga palju valikuid. Teen temaatilist analüüsi ja siis suudan välja mõelda vähemalt kolm täiesti erinevat viisi, kuidas jagada koode kategooriatesse. Rääkimata sellest, et ma endiselt pidevalt mõtlen alternatiivseid uurimisprobleeme ja lähenemisi välja. Aga ma üritan endale sel puhul iga kord mõttes vastu näppe anda ja jätkata juba tehtud plaani järgi, muidu ma ei jõuagi kaalumisest kaugemale.

Kaks kõige kummalisemat saagat, mis said täna lõpplahenduse (loodetavasti):

1. Ühes aines oli meid semestri alguses 12 registreeritut ja siis pidime tegema kaks kuuest gruppi. Mina sattusin oma teema eelistuse tõttu gruppi, kus alguses oli kolm inimest. Siis ilmus üks inimene veel välja, kes kolme nädala pärast uuesti kadus ja andis teada, et ta ikka ei suuda seda ainet see semester läbida. Siis tegime kolmekesi oma grupitöid ja olime täitsa rahul, kuigi veits ebavõrdne oli, kui teises grupis on poole rohkem inimesi, aga mõnes mõttes on väiksemad grupid jälle toredad. Täna hommikul lähen FBi ja üks meie grupi liige on kirjutanud, et tuleb välja, et tal ikka ei ole seda ainet vaja ja ta lasi end maha registeerida. Nüüd on siis aines kaks gruppi: meie kahene grupp ja teine kuueliikmeline. Järgmiseks nädalaks tuleb esitada lõplik grupitöö. Gonna be fun!
2. Mu juhendaja soovitas mulle Douglas Ezzy (2002) raamatut kvalitatiivse analüüsi kohta. Otsisin siis estrist selle välja ja ütles, et asub geograafia osakonnas. Uurisin siis esmalt, kus geograafia osakond on ja mind juhatati Vanemuise 46. Seal leidsin üles zooloogia osakonna raamatukogu, mis oli aga kinni. Siis läksin valvurilt uurima, mis värk on. Ta oli väga abivalmis ja kaasas ühe möödamineva õppejõu ka. See õppejõud ütles, et tema arust sellist asja nagu geograafia osakonna raamatukogu enam ei ole ja need raamatud said teistesse raamatukogudesse. Siiski soovitas valvuril veel helistada mingile teisele õppejõule, kellele valvur siis helistas. Rääkisid natuke aega ja siis anti mulle telefon. Sain siis teada, et need raamatud jagati õppejõududele ja kaks võõra õppejõu nime, kelle käes see raamat võib-olla on. Läksin sealt hämmeldunult minema ja enne, kui võõrastele õppejõududele kirjutama hakkasin, tuli mul ette, et äkki on mu enda juhendajal ka see raamat olemas. Järgnevalt saingi viie minuti jooksul vastuse, et tal on see raamat olemas ja saan tema kabinetist selle kätte. Aga noh, kui oleksin kohe asjale niipidi lähenenud, siis oleksin toredast raamatu otsimise kogemusest ilma jäänud. 

Sellised lood siis. Et mina ka ei tea. Maailm tundub ikka kole kummaline ja keeruline paik vahepeal. 

Aga üks lauluke ka: Ungari eurolaul, mis läheb kokku mu lõputöö teemaga ja oli muidu ka tore. Tantsijad annavad hästi palju juurde. 

Midagi lihtsalt ilusat

Väikesed ja veidi suuremad uhkusehetked

Üks õhtu vaatasin Kuldvillakut ja tundsin ära Botticelli maali. Haa, olen nii osav. Ja finaalküsimuse teemaks oli "Mõjukas kirjandus" ja ma kohe vatrasin, et tuleb niikuinii see enesetappe põhjustanud raamatu küsimus. Ja teate, mis? Küsimus oli: "Goethe raamatu "Noore Wertheri kannatused" tagajärjel hakkasid noored mehed üle Saksamaa riietuma ja käituma nagu peategelane ja tegema seda." Ainult üks neist kolmest targast mehest vastas õigesti. Siinkohal tuleb aitäh öelda Teringule, kes meile ikka korduvalt sellest rääkis. Vahel igatsen neid kirjandustunde taga. Pärast õigesti vastatud küsimusi mõtlen küll, et peaks ka Kuldvillakusse minema, aga see nupu vajutamine tundub hullult keeruline (vähemalt vaadeldes nende tüüpide võimlemist seal), rääkimata ekraanipalavikust. Seega jään tugitoolisportlaseks ja kiidan end ise teleka ees ja blogis. Tundub palju mõistlikum plaan. 

Eelmine laupäev tegime väikese lauamänguõhtu enda juures. Mängisime ka lauamängu "Millal viimati...?", kus tuleb pakkuda, millal viimati keegi midagi tegi. Igaljuhul, Kristin sai küsimuse: "Millal viimati koputasid naabri uksele?" Kui teised ikka pakkusid mõistlikke ajavahemikke kuust ajast kahe aastani, siis ma vastasin: "10 aastat, sest sa Luunjas kindlasti koputasid." Ja Kristin vastas täpselt samamoodi. Ma olen ikka hea sõbranna! :D Sest sellised mängud on parimad sõpruse näitajad (kerge sarkasm). 

Siim, Tuule ja Laura võitsid esimese väitlusetapi. Olin veidi kurb, et ise kohal ei saanud olla, aga vaatasin pärast vähemalt superkvaliteetselt filmitud finaalväitlust ja Toomas oli kohal. Nad on ikka väga tublid. Võitsid kõik eelvoorud ja Siim oli parim kõneleja. Muidugi olen mina selle poole toetaja, et arenemine, osavõtt ja head väitlused on olulisemad kui võit. Aga noo, natuke uhke võin ju ikka olla.

Oktoobris-novembris taotlesin stipendiumeid ja sain mõlemast fondist, kuhu avalduse esitasin positiivse vastuse. Seega raha, yay! Eile käisin TÜ Sihtasutuse stipendiaatide vastuvõtul ja sain oma allkirju kuhugi ilusasse raamatusse kirjutada. Lisaks saime süüa-juua ja olid fancyd taldriku külge käivad klaasihoidjad, mille kasutama õppimine võttis mul pool minutit aega. Tänu stipendiumitele saan nüüd võimaluse suveni ilma tööta toime tulla. See aga tähendab ka, et varsti mind Tähtveres enam ei näe. Mõnes mõttes on isegi kurb lahkuda, aga usun, et see tuleb ikka mu õppimistele ja enesetundele kasuks. Nagu mingi tark mees seal soovitas, siis soovitan minagi kõigil uurida erinevate stipendiumite võimaluste kohta ja kindlasti taotleda. Mina üritasin alles oma kolmandal aastal ja veidi kahetsen, et varem ei olnud teadlik nendest võimalustest. 

Nüüd tuleb tubli edasi olla ja veel enne jõulupuhkust mitukümmend lehekülge kodutöid valmis kirjutada ja vähemalt üks (soovituslikult 3) eksam sooritada. 

Muusika poole pealt kummitab mind viimasel ajal Eminemi ja Rihanna "Monster" 'i refrään, aga see salmiosa eriti huvitav pole. Eminemi uue albumi "The Marshall Mathers LP 2" laulud ei lähe mulle aga kohe üldse peale.

PS! Mu Google chrome ei mängi viimasel ajal youtubei videosid ära. Kas kellelgi on ka veel see probleem või mõni lahendus pakkuda? Ma googlei abi proovisin abi saada, aga ei toimunud eriti. Nüüd kasutan Firefoxi hoopis. 

Kahtlane-kohtlane-naljakas elu

Viimasel ajal on kuidagi hästi-hästi kiire kogu aeg. Hunnik tähtaegu hingab kuklasse, aga mõtlesin, et kirjutan ikka vahepeal, sest elus on liiga palju kummalisi juhtumeid, mida tahaks jagada.

Bussiga sõitmine pakub tihti üllatusi. Üks kord kukub keegi kokku, sest juba septembris köetakse busse täiega ja õhku pole. Järgmine kord ei liigu buss edasi, vaid bussijuht tuuritab tükk aega koha peal, kuni lõpuks buss liikuma hakkab. Kolmandal korral kostab sõidu ajal mingil kolksumine ja bussijuht tuleb peatuses reisijate juurde ning küsib, kas oskate öelda, kummalt poolt see kolksumine kostab. Järgmisel korral jääb hommikune buss lihtsalt tulemata. Ülejärgmisel korral pöörab buss enne minu peatust teisele poole ja teeb väikse ringi. Pärast internetist graafikuid uurides, sain teada, et tol päeval oli valimiste puhul graafikuid muudetud. Viimasel korral olen bussis päris üksi, kui enne viimast peatust jääb buss korraga seisma, ning sisse asutb vene keeles rääkiv mees. Olen üllatunud, aga saan õnneks aru, et üks veokijuht tuli küsima, kuhu poole Narva jääb, bussijuht ja veokijuht lobisevad siis 5 minutit ja lõpuks hakkab buss ikka liikuma ning saan ka oma viimases peatuses maha mindud. Huvitav, kas veokitel tõesti siis mingit GPSi pole tänapäeval peal?

Teine koht, kus igav ei hakka, on töö. Üks õhtu tuuakse mulle telefon ja kuna kümneks pole keegi sellele järele tulnud, siis helistan "Emme" numbril, pärast pika kutsumist vastab veidi tõre naishääl mulle: "Miks sa juba ei maga?!" Ma kohkun päris ära, aga suudan ikka öelda: "Mm,...tere.., ma helistan Tähtverest, see telefon jäi siia." Mult ei ole sellist küsimust vähemalt viimased 10 aastat küsitud.

Koolis on viimasel ajal üllatavalt huvitav. Palju põnevaid materjale, mida lugeda, ning mõtteid, mille üle arutleda. Aega oleks rohkem vaja, et teemadega sügavuti minna.

Ja lõpuks üks Zumbas olnud venituslaul, mis on lihtsalt hästi ilusa mõttega.

Kriitika-kriitika

Sain Mihkel Raua "Musta pori näkku" läbi. Kuskil keskel oli isegi täitsa lubav - kirjeldused, kuidas muusikute elu käis ja kus ning kuidas kontserte anti, olid päris põnevad. Samuti meeldisid mulle teksti vahele pikitud luuletused ning laulude sõnad. Eriti Eno Raua "Sõidulaul", mis sisaldas ka raamatu pealkirja:

/.../

Tõlla ees meil tormab neli Tori täkku, 

tagumiku alt meil läbi lendab maa. 

:,: Kabjad löövad meile musta pori näkku, 

aga tee ei lõpe, otsa sõit ei saa. :,:

Minu jaoks vajus raamat aga täielikult ära kohas, kus umbes 7 lehekülge järjest kirjeldati Singer Vingeri plaadi kaanel olevaid inimesi. Selline asi ei ole lihtsalt üldse minu teema. Mulle meeldib, kui on mingi kindel lugu, mis läheb pidevalt edasi. Pärast seda kirjeldust läks aga jutt eriti segaseks ning lõpuks ei saanudki ma enam midagi aru. Samas ei olnud see ka nii huvitav, et tahaksin uuesti lugeda, et aru saada. Paar kuud tagasi lugesin Raua "Sinine on sinu taevas" ka läbi. Eesti krimka kohta tegelikult isegi enamvähem, aga minu jaoks liiga rõve. Kui hakkasin musta pori lugema, siis mitmed inimesed hoiatasid mind, et see pidi veel rõvedam olema. Aga minu arust oli küll Raua krimka mitmeid kordi rõvedam ja hirmsam. Kahe raamatu puhul ühendas Mihkel Raua stiili soov hüpata erinevate aegade ja inimeste vahel. Samuti mängida sellega, kas see, mida lugejale pakutakse, tahab olla reaalsus või kellegi luulu. Iseenesest tegi see lugemise põnevaks, aga mulle oleks rohkem meeldinud, kui lõpuks oleks autor andnud endapoolse vastuse, kas tema arust oli tegu luulu või tegelikkusega. "Musta pori näkku" soovitan neile, keda huvitab Eesti kultuurilugu 70ndtael-80ndatel, mina ei tea, kui palju raamatus toodu vastas küll tegelikkusele, aga osa kindlasti. Teost "Sinine on sinu taevas" ei oska ma aga kellelegi soovitada.

Lisaks vaatasin ära filmi "Pitch Perfect" (2012), mille IMDb hinne on 7,2. Mulle meeldivad  igasugused noortekomöödiad täitsa, eriti, kui seal lauldakse. Isegi Gleed olen ühe hooaja jagu vaadanud. Seega olin täitsa elevil. Ma pettusin aga täielikult juba esimeste kaadrite jooksul ja mu pettumus aina süvenes filmi jooksul. Kõik tegelased tahtsid olla tohutult erilised, aga tegelikult jäid väga magedaks. Samuti ei arendatud ühtegi tegelast filmi jooksul tõsiselt edasi. Isegi peategelane, kes tahtis olla vinge eraklik raske lapsepõlvega mässaja, oli tegelikult lihtsalt veidi tumedama silmameigiga ärahellitatud printsess. Lisaks tuli filmi jooksul kolm korda kuulata sama igavat ja nõmedat kava. Tunnistan, et filmis oli ka paar head hetke ning paar mõnusat laulu, kuid üldiselt oli väga-väga igav ja mõttetu. Isegi "The house bunny" (2008), mida juhtusin TV6st üks õhtu vaatama oli tunduvalt parem. Sealsed tegelased olid vähemalt tõsiselt omapärased ning lugu liikus edasi. Jah, seal ei lauldud, aga soundtrack oli täitsa nauditav.

Muidu on aga elu ilus. Käisin väitluslaagris, kust sain küll paar vigastust, aga jään ellu. Üldiselt oli laager väga vahva. Tundsin, et arenesin ise edasi ja sain teistele ka teadmisi ning oskusi juurde anda.  Lisaks olen saanud täitsa palju grillida, mis on üks mu lemmikosa suve juures. Sügis tuleb küll jälle liiga kiiresti, aga on asju, mida ma sügise juures ka täitsa ootan, seega sellepärast ei vingu.

Pink on endiselt üks mu lemmiklauljaid. Praegu olen enim armunud ta loosse "Just give me a reason".
" We're not broken just bent.."

Kaks kuud, isegi rohkem

on möödas viimasest korrast, kui blogisin. Mõtlesin, et täna ju ometi võiks. Seega jagan mõned killud, mis pähe torkavad.

*

Inimesed on ilusad ja head

Näide 1 -  noormees, kes võttis mu salli tänavalt üles ja kiirendas sammu, et see mulle uuesti tagasi tuua. Olin üliõnnelik selle tagasi saamise üle, aga tol hetkel suutsin pomiseda ainult vaikse aitähi. 

Näide 2 - autojuht, kes pidas kinni mu kõrval, kui rattaga sõitsin, ja ütles alguses midagi arusaamatut. Paari kordamise järel sain aru, et ta ütles: "Telefon kukkus". Suutsin taas kiirelt aitäh öelda ja tagasi sõita veidi maad, siis nägin oma nokiakest keset sõiduteed vedelemas. Lõpuks sain ta kätte ja töötab ilusti siiani. 

Vastunäide 1 - autojuht, kes keeras paremale tanklasse nii et Varje pidi täiega pidurdama, et autorataste alt pääseda. Tanklaala läbis ka uskumatu kiirusega selleks, et veidi aega kokku hoida. Õudne, kui inimestel nii kiire on. 

*

Lapsed on vahvad. Kuigi suvel on keskuses päris vaikne, siis paar trenni kõige väiksematele tennisesõpradele toimub sees ka. Eile oli mul aega pikemalt ühte trenni vaadata - väga lahe ikka, kui õnnelikud lapsed on, kui pallile pihta saavad või esimesena kõik pallid kokku jõuavad koguda. Lisaks ütles üks väike neiu kevade poole mulle kapivõtit üle andes ujedalt: "Teil on väga ilus kleit" ja minu aitähi peale naeratas, aga läks kiiresti minekule. Üldse enamik lapsi on väga arglikud minu suhtes. Enda arust ma küll nii suur ja hirmus nüüd pole. Isekorjamise põllu lapsed on kusjuures palju julgemad, seega võib-olla on viga selles letis, mis siin tennisekeskuses on. 

*

Kas Sa oled sellise vihma kätte jäänud, et riided tilguvad ja neist saab hiljem vett välja väänata? Minul on seda korduvalt juhtunud, tavaliselt rattaga sõites. See suvi sain aga esimest korda tõsiselt läbimärjaks isekorjamise põllul tööl olles. See oli ikka korralik padukas koos äikesega. Hästi palju inimesi oli ka parajasti põllul ja eks nad ikka tulid alles siis ära, kui juba vihma hakkas sadama. Mina aga pidin ikka nende marjad ära kaaluma ja summa välja arvutama. Kalkulaator ei pidanud vihmale vastu ja otsustasin oma telefoni kasutada. Lõpuks ütles tema ka üles, aga selleks ajaks oli enamik kliente ära teenindatud. Istusin siis ka lõpuks autosse ja sõitsin kuivi riideid otsima. Õnneks on Kärt umbes sama suur kui mina ja jagas mulle lahkelt oma kuivi riideid. Telefon pinises pärast kuivatamist ka helistamisel pidevalt, aga kui oli öö otsa lahtivõetult seisnud, siis hakkas uuesti täitsa ilusti tööle. Nokiatele ikka tuleb au anda ja mitte ainult neile vanadele. Täna jäin Tähtverre tööle sõites vihma kätte ja kohe, kui jõudsin töö juurde varju, jäi vihm järgi ja rohkem täna sadanud pole. Mingi halb karma. Muidu oleks vihma aga vaja veel ja veel ja veel, sest kõik kuivab ja siis käiks mul rohkem tennisekliente ka mängimas.

*

Selle suve kurb lauluke: Passenger - Let her go. Tegelikult ilmus see laul juba eelmise aasta juulis esimest korda, aga nagu wikist saab lugeda, siis Euroopasse murdis selle aasta alguses. 

PS! See on päris hämmastav, et wikist leiab igasugu asjade kohta infot ja wikihow põhjal saab kõike tegema õppida. 

*

Ma seisan harksijalu 

ja uudistan maailma. 

Mul on naljakas saba

ja kaks suurt silma. 

Ja ma ei taha

   minna aia taha. 

(Paul Eerik Rummo - Esimene vasikas)

Muusika on tervendav

Unustasin vahepeal jälle ära, kui oluline on lõõgastuda ja kuidas seda teha. Aga õnneks tuli meelde - muusika on üks parimaid vahendeid. Lihtsalt kuulata või laulda kaasa või tantsida, oleneb, kuidas parasjagu tuju on. Igaljuhul, alati tekitab kergema ja elusolevama tunde.

Selline kurvem laul:
Avenged Sevenfold - So Far Away 
 Natuke kurb on, et sarnase nimega laule on väga palju (Nickelback - Far away on ka päris hea), siis on raske leida just seda laul, mida parasjagu kuulata tahaks. Endiselt peaks millalgi mõnda animed vaatama. Need tunduvad jube huvitavad ja teistsugused.

Praegu väga populaarne laul:
Põhja-Tallinn - Meil on aega veel
See pole midagi suurepärast (ma ei ole eriline räpifänn ka), aga hea ja nauditav küll. Lastekoori kasutamine on väga hea mõte. Sõnum on ka tore, kuigi samas lõputult ei saa asju edasi lükata. Seetõttu teen seekordki lühikese postituse ja hakkan matemaatikat õppima (oh, the joy!).

Homme on isadepäev!

Pidage siis ikka oma isasid-vanaisasid meeles!


I hope you're happy out there...
Good Charlotte- Emotionless

Cause I have to get myself together...

Ma saan ainult ise ennast aidata ja mul endal on kõige rohkem vaja, et ma hakkama saaksin. Seega ma pean uskuma, et "I have got a hero living inside of me..." (Skillet - Hero)



You can only wish me luck in this fight. Thanks!

Õnn ja rahulolu ja elu mõte

Mulle tegelikult ei meeldi väga filosofeerida, sest nende mõistete puhul ei saa minu arust niikuinii õige vastuseni jõuda. Samas on oluline endale mingil moel selgeks teha, kuhu ma oma elus jõuda tahan, mis mind õnnelikuks teeb jne.

Praegu ma arvan, et elus on kõige olulisem ise olla õnnelik. Teiste õnn on ka oluline, aga seda ei ole võimalik minul saavutada. Ma saan kaasa aidata, aga iga inimene saab ainult ise ennast lõplikult õnnelikuks mõelda. Seetõttu olen nüüd viimasel ajal teinud ka otsuseid selle põhjal, mis mulle endale parim on. Seda enam, et olen avastanud, kui inimesed mu ümber on õnnelikud, siis olen ma ka ise õnnelik. Seega usun, et kui ma ise olen õnnelik, siis on ka inimesed mu ümber õnnelikud.

Praegu ma olen õnnelik. Ma ei ole kogu aeg rõõmus, ma vahepeal olen väga kurb või väga vihane, aga ma olen õnnelik. Mul on piisavalt (tegelikult veidi liiga palju) väljakutseid, mul on inimesed, kes minust hoolivad ja kellest mina hoolin, mul on kindlustunne, et kuhugi ma ikka elus jõuan, sest ma olen piisavalt noor, et asjad mitu korda tuksi keerata ja otsast alustada. Ma teen täpselt neid asju, mida ma tahan (väikeste eranditega, aga enamvähem).

Kõige raskem ongi mu praeguse "elu filosoofia" (appi, kui fancy sõna) juures aru saada sellest, mida ma ise tahan, mis mu õnnelikuks teeb. Praegu mulle vähemalt tundub, et teen neid asju, mida ma tahan ja mis mu nii lühikeses kui pikas plaanis õnnelikuks teevad, aga eks paistab.

Igaljuhul, mina elan nüüdsest kõigepealt endale, sest alles siis ma saan teisi õnnelikuks teha.

Üks tohutult ilus ja rahustav laul, mida Tarmo mulle reisi ajal tutvustas:
Emmy Rossum - Slow Me Down

Mingil hetkel ma tundsin end täpselt nagu need laulusõnad on. Praegu ma tunnen, et somebody came and slowed me down. Ja ma ei suuda teda selle eest kunagi piisavalt ära tänada.

Öised mõtted ei lase uinuda

Täiendasin hommikul oma youtubei playlisti. Nüüd on seal viie tunni jagu muusikat. Selle käigus avastasin taas, kui suhteline maailm on. Mõni laul muudab mind iga kord tohutult kurvaks, samal ajal, kui mõni teine laul, mis on vähemalt sama kurb, ei mõju mulle eriti. See oleneb täiesti sellest, millal ma  laulu olen kuulnud, kas see meloodia läheb minu hetketujuga kokku, kas need sõnad ühilduvad sellega, mis minu elus toimub jne. Seega ei loe laulu puhul ainult tema reaalne headus, vaid ka hetked, mil ma olen neid kuulnud, ning inimesed, kellega mulle need laulud seonduvad.

Muusikast veel nii palju, et on päris hämmastav, kui erinevat muusikat ma kuulan ja naudin. Muusika on üldse mu jaoks tohutult oluline. Ma armastan ise ka laulda ja tantsida. Kahjuks ei tee ma kumbagi eriti hästi, sest mingil põhjusel on elevant mulle kõrva peale astunud ning rütmitaju on ka kuidagi puudulik. Aga vaba aja veetmise mõttes ikka võib. Samas öeldi mulle täna: "Mulle meeldib sinu laulmine rohkem kui oma õe oma, kuigi tema peab viisi. Sul on hea hääl." Sellised komplimendid mõjuvad nii tohutult hästi. Sama inimene ütles mulle kunagi veebruaris: "Mulle meeldib Su maailmavaade." Aitäh, et Sa nii armas oled! Rääkides komplimentidest, siis tuleb üks teine inimene ka ära mainida, kes on mulle teinud kaks ülivahvat, kuigi palju pinnapealsemat komplimenti. Nimelt: "Su juuksed lõhnavad nii hästi." "Sul on nii siledad jalad." Aitäh, et Sa nii vahetu oled!

Lisaks mõtlesin täna stabiilsuse ja uuendusvajaduse üle. Mul on vaja pidevalt midagi uut, mõnda väljakutset. Muidu mul hakkab igav ja ma olen tüdinenud ning kurb. Sellistel hetkedel ma ei naudi midagi. Samas on mulle vaja mingil määral stabiilsust. Muidu tundub, et ma ei saa kõige sellega hakkama ning kardan ja muretsen pidevalt. Näiteks olen ma õnnelik, et elan  siiani oma lapsepõlvekodus, aga samal ajal on siin toimunud mitmed muutused ning eriti mu enda roll on väga muutunud. Ma ei ole siiani veel suutnud ideaalset tasakaalu leida, aga loodame, et see õnnestub järjest enam.

Lõpuks kirjutan veel veidi eksamimaterjali koostamisest. Nimelt koostasin sügisel ühiskonnaõpetuse eksamimaterjali. See pole küll ametlik, vaid lihtsalt eraettevõte, aga uhke tunne ikkagi. Lisaks oli sellise materjali koostamine iseenesest tohutult nauditav protsess minu jaoks. Täna sain selle aasta kokkuvõtte ning see tegi samuti tuju heaks: "Materjali müüdud kogused kokku: 444. Ühiskonna materjali osteti eranditult kõige rohkem ja tagasiside oli hea! /.../Tagasisidest kahjuks midagi konkreetset välja tuua pole, sest üldjuhul saame vaid kriitilist tagasisidet. Sinu materjali osas me seda ei saanud. Pigem paar õpilast kirjutasid, et tänud materjali eest, see on väga hea vms."

Praegu aga mu pea valutab, mis ei ole üldse meeldiv. Üritan nüüd magama minna. Loodame, et jään, muidu tuleb tablette sööma hakata.