Igaljuhul, suutsin ka esimese aine ülikoolis läbi kukkuda. Aga ega midagi ei lootnudki, kui neljatunniselt eksamilt 40 minuti pärast lahkusin. Olen väga uhke enda üle. Loodame, et järeleksam läheb paremini. Kuigi eriti tahtmist küll enam ei ole, aga eks tuleb kuskilt see motivatsioon välja pigistada.
Täna käisin üle pika aja HTG bridžiklubis, oli päris tore. Olime Helmiga üllatavalt edukad Angela ja Allani vastu. Lisaks oli lihtsalt tore neid näha, isegi, kui ma ise olin oma väsimuse, kohvilaksu ja üleni musta riietatult (Angela sõnul pole ta kunagi mind nii mustas näinud) päris masendav vaatepilt.
Kolmapäeval käisime tantsuklubis. Oli hästi lõbus, kuigi tantsud olid jälle täitsa ära ununenud. Neljapäeval käisime Püssis. Mina see kord rodeot ei sõitnud, aga Varje küll. Ja kohe nii edukalt, et tuli naiste arvestuses võitjaks. Jõime siis šampust ja olime uhked. Pärast käisime veel CTs ka, kuhu seekord sain Apotheka kliendikaardiga tasuta sisse, lõbusaid trikke mõeldakse ikka välja inimeste kohale meelitamiseks. Kristjan tegi palju pilte ja paar videot ka, aga tema telefon loobus meiega koostööst ja otsustas need kõik ära kustutada. Siiski väike lootus veel on neid millalgi näha.
Täna õhtul vaatasime õudukat "The Eye". Ma ei ole nii ammu ühtegi õudukat näinud, et karjusin ikka päris korralikult. Aga minu arust oli hea film. Polnud liiga palju panustanud verele ja ehmatamisefektile, vaid pigem sellisele sügavamale hirmutamisele. Lisaks oli eriti õnnelik ja armas lõpp.
Tarmo saab homme linnaloale. Olen nüüd viimastel päevadel pidevalt telefonis eriti kuri olnud, sest ma olen väsinud ja asjad ei ole hästi ja siis ta on lihtsalt kuskil kaugel kinni. Igaljuhul, siis tegin pärast õudukat talle koogi:
Kuigi praegu on asjad päris halvasti, olen ma vähemalt tuleviku suhtes optimistlik. Kuigi lähitulevikus tuleb teha mõned keerulised otsused, usun, et saan hakkama. See on kõigest elu ju, pole mõtet seda liiga tõsiselt ka võtta.
