Alates varakevadest hilissügiseni kerkib ikka meedias esile probleeme, mida teha nende neetud jalgratturitega, kes aktsiisi ei maksa ja autokiirusel ei sõida ka?
Mina olen päris suur rattafänn, talvel ei sõida, aga muidu küll. Jagan ka oma mõtteid nüüd, kuidas on Tartus võimalik rattaga liikuda ja mis võiks olla paremini.
Kus rattaga sõita?
Kõige pealt mõned väljavõtted liikluseeskirjast:
§234. Jalgratta ja mopeediga peab sõitma jalgrattateel, selle puudumisel sõidutee äärmisel parempoolsel rajal, välja arvatud käesoleva määruse § 97 kohase manöövri ajal. Jalgrattaga võib sõita ka teepeenral, kui see on selleks kõlblik, ohustamata jalakäijat.
- 97. Enne pööret peab juht aegsasti suunduma sõidutee pärisuunavööndi vastava ääre lähedale. Nõue ei kehti sõitmisel ringliiklusega ristmikule ja pöörde korral, mida vastav liikluskorraldusvahend lubab teha ka mujalt.
Jalgrattatee. Liikuda tohib ainult jalgratta või mopeediga. Kui märgiga tähistatud tee või teeosa kulgeb sõidutee või teepeenra kõrval, tohivad jalgrattur ja mopeedijuht kasutada ainult seda teed või teeosa.
Jalgratta- ja jalgtee. Liikuda tohib ainult jalgrattaga või jalgsi. Märkide 433 ja 434 korral liigub jalgrattur sellel teel vastavalt näidatule ühel, jalakäija aga teisel pool; märgi 435 korral aga kasutavad nad teed ühiselt. Viimasel juhul ei tohi jalgrattur ohustada ega takistada jalakäijat ning jalakäija ei tohi tahtlikult takistada jalgratturi sõitu. Kui märkidega 433–435 tähistatud tee või teeosa kulgeb sõidutee või teepeenra kõrval, tohivad nimetatud liiklejad kasutada ainult seda teed või teeosa.
Seega viimasel ajal eelkõige ratturite kommentaarides väljendunud mõte, et sõidutee on kõigile ja keegi ei keela seal liiklemist, ei pea päris paika. Liikluseeskirja järgi on ratturil kohustus kasutada rattateed teatud juhtudel ehk teisisõnu on keelatud sõiduteel sõitmine, kui selle kõrval kulgeb rattatee. See on üks neid punkte, mille vastu ka mina tihti eksin. Miks? Sest paljud rattateed on korraks märgitud ja siis saavad jälle otsa. Minu jaoks on palju mugavam ja ka turvalisem liikuda pidevalt sõiduteel kui pooleks kilomeetriks põigata kergliiklusteele ja selle lõppemisel end jälle autode kõrvale suruda. Samuti meeldib mulle autojuhina rohkem, kui rattur on pidevalt mu kõrval sõiduteel kui see, et ta põikab mulle järsku ette, sest kergliiklustee asendus ainult jalakäijatele mõeldud teega. Seda enam, et paljud kergliiklustee märke kandvad teed on tegelikult jalakäijateed, kuhu lihtsalt on rattamärk juurde pandud ilma, et teed oleks ratturitele sobivaks tehtud. Mitu korda on mul asjad korvist välja kukkunud, sest nö kergliiklusteel on kõrged äärekivid, mida isegi lapsevankriga on raske ületada, rääkimata jalgratast.
Ma tõesti loodan, et liikluskorraldajad ikka mõtlevad edaspidi rattateid luues ka sellele, et need viiks alguspunktist sihtpunkti, mitte ei lõppeks suvalises kohas ära. Samuti võiks ratastele mõeldud teed ikkagi olla sujuvate üleminekutega (mitte kõrgeid hüppeid võimaldavate äärekividega). Siis sõidaksin ka mina hea meelega pidevalt õiges kohas, seni aga jään mõnel puhul endale kindlaks ja eelistan sõiduteed, kuigi teoorias seda teha ei tohiks.
Kellel on eesõigus?
Alustame taas väljavõtetega liiklusseadusest:
§92. Juht peab andma teed järgmiselt:
1) parklast, puhkekohast, teega külgnevalt alalt, õuealalt või nende juurdesõiduteelt või pinnasteelt teele sõites – igale teel liiklejale;
2) sõiduteelt ära sõites – jalakäijale ja jalgratturile kõnniteel või teepeenral ning jalgratturile ja mopeedijuhile jalgrattateel või teepeenral.
§155. Pööret lõpetades peab juht andma teed jalakäijale, kes ületab sõiduteed, millele juht pöörab, ning jalgratturile ja mopeedijuhile, kes ületab seda mööda jalgrattateed.
§235. Kui teel on omaette jalgrattatee ja tee reguleerimata ristumiskoht, peavad jalgrattur ja mopeedijuht andma teed teel liiklejale, kui teeandmise kohustus pole liikluskorraldusvahenditega seatud teisiti.
912. Lai pidevjoon. Märgis:
3) eraldab eri raja (jalgrattarada, ühissõidukirada jt) sõidutee muudest radadest (joonis 8). Märgist ületada ei tohi.
99) ülekäigukoht on sõidutee, jalgrattatee või trammitee ületamiseks jalakäijale ettenähtud, arusaadavalt rajatud ja asjakohaselt tähistatud teeosa, kus jalakäijal ei ole sõidukijuhi suhtes eesõigust, välja arvatud juhul, kui jalakäija ületab ülekäigukohal sõiduteed, millele sõidukijuht pöörab. Ülekäigukohal võib sõidutee ületada jalgrattaga või tasakaaluliikuriga sõites, kuid jalgratturil ega tasakaaluliikuri juhil ei ole sõidukijuhi suhtes eesõigust, välja arvatud juhul, kui jalgrattur või tasakaaluliikurijuht ületab ülekäigukohal sõiduteed, millele sõidukijuht pöörab. Ülekäigukohal sõiduteed ületades ei tohi jalgrattur ega tasakaaluliikuri juht ohustada sõiduteed ületavat jalakäijat;
100) ülekäigurada on jalakäijale sõidutee, jalgrattatee või trammitee ületamiseks ettenähtud asjakohaste liiklusmärkide või teekattemärgisega tähistatud sõidutee, jalgrattatee või trammitee osa, kus juht on kohustatud andma jalakäijale teed. Ülekäigurada on reguleeritav, kui liiklejate liikumise järjekorra määravad foorituled või reguleerija märguanded. Muul juhul on ülekäigurada reguleerimata. Ülekäigurajal võib sõidutee ületada jalgrattaga või tasakaaluliikuriga sõites, kuid sel juhul ei ole reguleerimata ülekäigurajal jalgratturil ega tasakaaluliikuri juhil sõidukijuhi suhtes eesõigust, välja arvatud juhul, kui jalgrattur või tasakaaluliikuri juht ületab ülekäigurajal sõiduteed, millele sõidukijuht pöörab. Ülekäigurajal sõiduteed ületades ei tohi jalgrattur ega tasakaaluliikuri juht ohustada sõiduteed ületavat jalakäijat;
Esiteks tunnen end tublina, et suutsin need tekstid läbi lugeda mitu korda ja lõpuks enamvähem mõttest aru saada ka. Teiseks olen endiselt kurb, et seadused tehakse võimalikult keerulised ja reguleeritakse võimalikult palju üle.
Igaljuhul on see viimati tehtud seadusemuudatus seoses ülekäiguradadega tekitanud palju segadust. Jalgratturid tohivad ületada sõiduteed ülekäigurajal, aga neil ei ole eesõigust. Seda võib põmst ju tõlgendada ka nii, et kui jalgrattur on ülekäigurajal, siis võib talle otsa sõita, sest eesõigust tal ju pole. Mina võtan enne ülekäigurada alati hoogu maha ja enamasti tulen ka ratta seljast maha, sest mul on hirm, et autojuht ei märka või siis leiab, et tal on minu suhtes eesõigus. Tegelikult on aga palju toredaid autojuhte, kes laseksid mu ilusti üle, aga nüüd peavad kauem ootama, kuni ma ratta seljast maha saan ja üle julgen minna. Saan aru, et see reegel on vajalik, sest kuskil 30km/h sõitvat ratturit on autojuhil tõesti raske märgata ja tema sõiduteele tulekule reageerida. Samas, kas ei saaks seda sõnastada niimoodi, et "jalgrattur peab teed ületama jalakäija kiirusel" või autojuhtide poole pealt, et nad peavad enne ülekäigurada kiirust maha võtma.
Aga aitab ka nüüd sellest pikast jutust. Kõige kergem on arvestada teiste liiklejatega ja mõelda, kuidas kõigil reaalsetes olukordades ohutu ja mugav liikuda on. Teooriaga niikuinii kõiki olukordi katta ei jõua.
