Midagi lihtsalt ilusat

Väikesed ja veidi suuremad uhkusehetked

Üks õhtu vaatasin Kuldvillakut ja tundsin ära Botticelli maali. Haa, olen nii osav. Ja finaalküsimuse teemaks oli "Mõjukas kirjandus" ja ma kohe vatrasin, et tuleb niikuinii see enesetappe põhjustanud raamatu küsimus. Ja teate, mis? Küsimus oli: "Goethe raamatu "Noore Wertheri kannatused" tagajärjel hakkasid noored mehed üle Saksamaa riietuma ja käituma nagu peategelane ja tegema seda." Ainult üks neist kolmest targast mehest vastas õigesti. Siinkohal tuleb aitäh öelda Teringule, kes meile ikka korduvalt sellest rääkis. Vahel igatsen neid kirjandustunde taga. Pärast õigesti vastatud küsimusi mõtlen küll, et peaks ka Kuldvillakusse minema, aga see nupu vajutamine tundub hullult keeruline (vähemalt vaadeldes nende tüüpide võimlemist seal), rääkimata ekraanipalavikust. Seega jään tugitoolisportlaseks ja kiidan end ise teleka ees ja blogis. Tundub palju mõistlikum plaan. 

Eelmine laupäev tegime väikese lauamänguõhtu enda juures. Mängisime ka lauamängu "Millal viimati...?", kus tuleb pakkuda, millal viimati keegi midagi tegi. Igaljuhul, Kristin sai küsimuse: "Millal viimati koputasid naabri uksele?" Kui teised ikka pakkusid mõistlikke ajavahemikke kuust ajast kahe aastani, siis ma vastasin: "10 aastat, sest sa Luunjas kindlasti koputasid." Ja Kristin vastas täpselt samamoodi. Ma olen ikka hea sõbranna! :D Sest sellised mängud on parimad sõpruse näitajad (kerge sarkasm). 

Siim, Tuule ja Laura võitsid esimese väitlusetapi. Olin veidi kurb, et ise kohal ei saanud olla, aga vaatasin pärast vähemalt superkvaliteetselt filmitud finaalväitlust ja Toomas oli kohal. Nad on ikka väga tublid. Võitsid kõik eelvoorud ja Siim oli parim kõneleja. Muidugi olen mina selle poole toetaja, et arenemine, osavõtt ja head väitlused on olulisemad kui võit. Aga noo, natuke uhke võin ju ikka olla.

Oktoobris-novembris taotlesin stipendiumeid ja sain mõlemast fondist, kuhu avalduse esitasin positiivse vastuse. Seega raha, yay! Eile käisin TÜ Sihtasutuse stipendiaatide vastuvõtul ja sain oma allkirju kuhugi ilusasse raamatusse kirjutada. Lisaks saime süüa-juua ja olid fancyd taldriku külge käivad klaasihoidjad, mille kasutama õppimine võttis mul pool minutit aega. Tänu stipendiumitele saan nüüd võimaluse suveni ilma tööta toime tulla. See aga tähendab ka, et varsti mind Tähtveres enam ei näe. Mõnes mõttes on isegi kurb lahkuda, aga usun, et see tuleb ikka mu õppimistele ja enesetundele kasuks. Nagu mingi tark mees seal soovitas, siis soovitan minagi kõigil uurida erinevate stipendiumite võimaluste kohta ja kindlasti taotleda. Mina üritasin alles oma kolmandal aastal ja veidi kahetsen, et varem ei olnud teadlik nendest võimalustest. 

Nüüd tuleb tubli edasi olla ja veel enne jõulupuhkust mitukümmend lehekülge kodutöid valmis kirjutada ja vähemalt üks (soovituslikult 3) eksam sooritada. 

Muusika poole pealt kummitab mind viimasel ajal Eminemi ja Rihanna "Monster" 'i refrään, aga see salmiosa eriti huvitav pole. Eminemi uue albumi "The Marshall Mathers LP 2" laulud ei lähe mulle aga kohe üldse peale.

PS! Mu Google chrome ei mängi viimasel ajal youtubei videosid ära. Kas kellelgi on ka veel see probleem või mõni lahendus pakkuda? Ma googlei abi proovisin abi saada, aga ei toimunud eriti. Nüüd kasutan Firefoxi hoopis. 

Pea laiali otsas

Täitsa õudne, kui hajameelne ma viimasel ajal olen. 

Neljapäeval plaanisin minna vahelduseks Varje juurde maale, aga avastasin koolis, et olin telefoni koju jätnud. Mõtlesin, mis ma mõtlesin, aga lõpuks otsustasin, et neli päeva telefonita mind ei tapa. Ega tapnudki, aga veidi ebamugavaks tegi küll olukorra. Näiteks ei saanud emale helistada ja tegin autokeskusele terve ringi enne peale, kui ta üles leidsin. Tuli välja, et ta oli vahepeal poes käinud, mitte ma ei olnud pimedaks jäänud. 

Esmaspäeva hommikul avastasin, et olen võtmekimbu ära kaotanud. Olin täitsa paanikas ja lasin Varjel otsida ja Tarmol otsida ja otsisin ise ka. Aga võtmeid polnud. Järgmine hommik läksin küsisin kooli valvelauast, kas neile pole mõnda võtmekimpu toodud. Siis see naine ütles, jaa, aga peedistas mind päris kõvasti, mis võtmed need on, enne kui need mulle usaldas. 

Lisaks suutsin esmaspäeval küll õige bussi peale istuda, aga pärast bussilt maha minekut kõndisin sujuvalt valele poole. Kui olin juba tükk maad kõndinud, siis mõtlesin, et peaksin juba kohal olema, sest peatus.ee ütles, et ainult 1 minut on vaja kõndida. Eks pidin siis telefoni GPSi appi võtma ja siis leidsin ikka koha ülesse. Tegelikult asuski see kohe bussipeatuse vastas, aga ma olin lihtsalt sujuvalt kohe teisele poole kõndima hakanud. 

Täna kiirustasin pärast loengut tööle, jõudsin kohale. Maren tervitas naeratusega ja ütles: "Oi, te tulite Eliisaga täna mõlemad tööle!" Siis tuli mul endal ka meelde, et olin üleeelmine nädal ju Eliisa eest ühe korra olnud ja täna ei pidanud tööle tulema. Seega naudin nüüd vaba õhtut. Tegelikult pean tänase õhtu Bourdieuga veetma, seega päris vaba ta pole. Aga vähemalt saan seda voodis lesides teha. 

Üldiselt on ikka kiire-kiire-kiire. Aga vahepeal on aega ka puhata. Aeg liigub jube kiiresti - kohe-kohe saab november ju läbi. Kolm kuud kooli nagu lupsti kuhugi kadunud. Peab hakkama vaikselt juba eksamitele registreeruma. 

Kahtlane-kohtlane-naljakas elu

Viimasel ajal on kuidagi hästi-hästi kiire kogu aeg. Hunnik tähtaegu hingab kuklasse, aga mõtlesin, et kirjutan ikka vahepeal, sest elus on liiga palju kummalisi juhtumeid, mida tahaks jagada.

Bussiga sõitmine pakub tihti üllatusi. Üks kord kukub keegi kokku, sest juba septembris köetakse busse täiega ja õhku pole. Järgmine kord ei liigu buss edasi, vaid bussijuht tuuritab tükk aega koha peal, kuni lõpuks buss liikuma hakkab. Kolmandal korral kostab sõidu ajal mingil kolksumine ja bussijuht tuleb peatuses reisijate juurde ning küsib, kas oskate öelda, kummalt poolt see kolksumine kostab. Järgmisel korral jääb hommikune buss lihtsalt tulemata. Ülejärgmisel korral pöörab buss enne minu peatust teisele poole ja teeb väikse ringi. Pärast internetist graafikuid uurides, sain teada, et tol päeval oli valimiste puhul graafikuid muudetud. Viimasel korral olen bussis päris üksi, kui enne viimast peatust jääb buss korraga seisma, ning sisse asutb vene keeles rääkiv mees. Olen üllatunud, aga saan õnneks aru, et üks veokijuht tuli küsima, kuhu poole Narva jääb, bussijuht ja veokijuht lobisevad siis 5 minutit ja lõpuks hakkab buss ikka liikuma ning saan ka oma viimases peatuses maha mindud. Huvitav, kas veokitel tõesti siis mingit GPSi pole tänapäeval peal?

Teine koht, kus igav ei hakka, on töö. Üks õhtu tuuakse mulle telefon ja kuna kümneks pole keegi sellele järele tulnud, siis helistan "Emme" numbril, pärast pika kutsumist vastab veidi tõre naishääl mulle: "Miks sa juba ei maga?!" Ma kohkun päris ära, aga suudan ikka öelda: "Mm,...tere.., ma helistan Tähtverest, see telefon jäi siia." Mult ei ole sellist küsimust vähemalt viimased 10 aastat küsitud.

Koolis on viimasel ajal üllatavalt huvitav. Palju põnevaid materjale, mida lugeda, ning mõtteid, mille üle arutleda. Aega oleks rohkem vaja, et teemadega sügavuti minna.

Ja lõpuks üks Zumbas olnud venituslaul, mis on lihtsalt hästi ilusa mõttega.

Natuke kõigest

Ärkasin täna hommikul ja oli selline väsimus ning tüdimus kõigest. Paari esimese ärkveloldud tunni jooksul see ainult süvenes, aga siis läks paremaks, sest inimesed on toredad, kui neil aega on. Mul endal on ka pidevalt ajaprobleemid, sest üritan see aasta lõpetada, aga palju on veel teha. Seetõttu ei jõua blogida ka ning vahel olen tige. Aga üritan, ausalt, ka rõõmsam ja sõbralikum olla.

Igaljuhul sain just ühe eriti vahva kirja:
"Tere!
Anna minna, oluline teema ! :-)
Parimat,
õppejõud X"

Valisin ikka algul endale õige juhendaja, aga kuna valisin nüüd hoopis teise teemavaldkonna, siis pidin valima ka teise juhendaja. Loodan, et temaga tuleb sama tore kirjavahetus. Igaljuhul, bakatööst siis veidi. Ma eriti kaugel veel pole, aga soovitan kõigile, kes veel teemat otsivad, üle vaadata ka Teadusturus pakutav. Vähemalt minu jaoks on väga motiveeriv teadmine, et mu tööst on kellelegi ka reaalselt kasu. Samuti on siiani suhtlus sealse juhendajaga olnud väga tore, ta isegi pakkus välja, et võib mind aidata intervjuude transkribeerimisel. Mida sa hing veel ihaldad!

Tegelikult ihaldab minu hing veel päris palju: rohkem vaba aega, et tegeleda kõigi toredate ja huvitavate asjadega maailmas. Zumbas ikka jõuan käia, aga minu soov süüa tegema õppida ei ole väga kaugele jõudnud. Tarmo ema võttis mu kokaraamatud ka endale lugemiseks. Kuigi see on kehv vabandus, sest saaksin need iga kell tagasi. Pigem on probleem selles, et koju jõudes on kõht alati nii tühi, et ikka praen parem muna või kalapulki või viskan pitsa ahju, kui hakkan midagi korralikku tegema. Muidu olen oma uue elukohaga peaaegu juba kohanenud. Täna kütsin isegi esimest korda iseseisvalt ahju. Ja, oh üllatust, ei põletanudki maja maha.

Sügis on hästi ilus olnud, kuigi jahe. Loodan, et Sul on aega olnud seda nautida. Mina olen paar korda jõudnud Toomemäel sahisevates lehtedes jalutada ja oi, kui tore see on.

Päikest ja jõudu ja rõõmu!

Kust tulevad teadmised?

Ma tahan kirjutada väga paljudest asjadest, aga valin neist mõned.

Kõige pealt on mul isiklikult pärast neljateist aastat väsimus sellest akadeemilisest haridusest, mida mulle pakutakse. Pidevalt mingi uinamuina definitsioonide ja teooriate üle. Minu erialal on tegelikult ka päris palju praktilisi näiteid, aga millegi pärast on ideoloogiline lähenemine, et praktika peab üldistama mingite teooriate alla ja kui see on tehtud, siis peab ja võib praktikat tuletada ainult teooriatest. Ei või lihtsalt pakkuda lahendusi, vaid enne peab mõtlema, millisest teooriast lähtuda ja kelle oma see teooria on ja mis on selle tugevuse-nõrkused jne. Minu jaoks on see lihtsalt väsitav. Ma mõnes mõttes saan aru, et teoreetiline alus on vajalik, aga minu ideaalis ma jätaksin igast teooriast endale sobiva meelde ja lähtuksin sellest. Mitte ei õpiks pähe mingite teooriate loojaid ja nende täpseid piire. Seda enam, et tavaliselt ei suudeta neid teooriaid konkreetselt eristada, vaid need ikka sulavad kokku. Aga eks mu enda viga, et nii kaua siin haridussüsteemis olen olnud ja pidevalt ainult Eestis. Seega saan tüdimuses süüdistada ainult ennast. Aga võiks mõelda sellele, miks Eesti haridussüsteem tekitab sellist tüdimust? Ja seda igas kooliastmes - algklassidest kuni doktorikraadini välja võib haridussüsteemis seesolijate käest kuulda, kuidas mõni asi ei huvita ja õpitu ei ole reaalsusega üldse seotud. Selle kohta oli hiljuti ka arvamusartikkel, aga enam ma seda üles ei leia. Igaljuhul, kirjutas üks noormees, kuidas koolis hakkama saamine pole kuidagi seotud elus hakkama saamisega. Ma küll ei nõustu täielikult tema arvamusega, kuid mõnes mõttes on tal õigus. Eesti haridussüsteem ei valmista noori eluks ette. Loomulikult paraneb meie mõtlemisvõime, organiseerimisvõime ja paljud muud oskused, aga ma arvan, et seda saaks teha paremini. Näiteks selmet teha matemaatikas lihtsalt numbritega arvutusi, võiks need siduda reaalse eluga, näiteks maksusüsteemi vms. Seda tekstülesannete põhjal tehakse praegu , aga võiks rohkem.

Selline akadeemilisus on ka ühiskonnas üldiselt valitsev ja tihti toob rohkem kahju kui head. Igasugused seadused järjest rohkem reguleerivad meie igapäevaelu. Et saada väikest toetust, peab läbima nii suure bürokraatia protsessi, et lõpuks see toetus ei tasu end ära. Viimane ideaalne näide sellest on vajaduspõhine peretoetus, mille jaoks peab pere esitama ülipalju dokumente ja saab lõpuks ühe lapse kohta umbes 10 eurot. Minul on küll tunne, et süsteemi ülalpidamiseks kulub väga palju rohkem raha, kui lõpuks abivajajateni jõuab. Kergem oleks jätta inimestele rohkem raha kätte (näiteks tõsta tulumaksuvaba miinimumi) kui kõige pealt inimestelt raha ära võtta keerulise süsteemiga ja siis see veel keerulisemaga tagasi jagada. Süsteem peaks olema võimalikult lihtne, siis on ka ülalpidamiskulud väikesed ja raha läheb abivajajatele.

Lisaks olen viimasel ajal väga segaduses, millist infot uskuda ja millist mitte. Kas saame öelda, et Postimees on usaldusväärsem allikas kui Telegram? Vist ikka saame, aga samas tuleks kriitiline mõtlemine mõlema puhul alles hoida. Kui Eesti asjadest on võimalik veel aru saada, sest ka endal pidevalt kokkupuuted, siis rahvusvaheliste probleemide puhul on reaalse info saamine palju-palju keerulisem. Kes ikkagi on Süüria kriisis halb - valitsus või mässulised? Mida peaks teised riigid tegema? Kas USA  valitsus tõesti tahab kaitsta tsiviilelanikke või on eesmärgiks saada kontrolli teise riigi ja selle naftavarude üle? Mina usun üha enam seda, et USA valitsusel ei ole kuigi õilsad eesmärgid. Seetõttu on Venemaa valitsus minu arust rahvusvahelise suhtluse poole pealt viimasel ajal õilsamalt käitunud kui USA oma. Venemaa valitsus ei poolda kohest ründamist, vaid keemiarelvade hävitamist, mis tõesti võib aidata tsiviilelanike surmade vähendamist. Kuidas peaks aga USA algne plaan teha 3-päevane kiirrünnak Süüriasse kaitsma tsiviilelanikke? Minu mõistus ütleb, et see ainult tapab veel rohkemgi tsiviilelanikke ja hävitab nende infrastruktuuri jms.

Veel mõned asjad, millest ma aru ei saa:

• Miks on endiselt valimisreklaamid sisutu lööklause pluss kellegi näopilt?
• Miks on lubatud valimiste telereklaam samal ajal, kui ei ole lubatud välireklaam?
• Miks tehakse ja avalikustatakse endiselt gümnaasiumi riigieksamite põhjal edetabeleid, kui kõik spetsialistid teavad, et need ei näita midagi?

Igaljuhul, palju huvitavaid teemasid, millele tahaksin vastuseid leida, aga ei oska. Võiksin seda siis ometi ülikoolis õppida, aga ei, siin arutame teooriaid, mis loodi 50 aastat tagasi, või arutame seda, miks tõlkija on eesti keelde definitsiooni just selliste sõnadega tõlkinud, mitte teistega. Olgu, nagu eespool juba ütlesin, siis on ka huvitavaid ja reaalsust käsitlevaid arutelusid, aga neid võiks veelgi rohkem olla, et inimesed loengus tukkuma ei jääks. 

Aga üldiselt on elu ilus. Tarmo juures kohanen juba täitsa kenasti, teen süüa retseptide järgi ja tuleb täitsa nämm-nämm. Sügis on ka siiani päris ilus ja päikseline olnud. Eile käisin zumbas, andis hästi mõnusa olemise. Eelmine nädal käisin Vastseliina linnuses, mis on üliilus ja huvitav koht. Seega kui Sa ei ole veel käinud, siis mine kindlasti. Linnas näen pidevalt tuttavaid, kellega tahaks veel pikemalt rääkida, aga pidevalt tuleb kiirustada töö-kodu-kooli vahelt, aga need mõnedki vahetatud laused ja kallistused muudavad päeva palju ilusamaks. 

Jalgrattaga liikumisest

Alates varakevadest hilissügiseni kerkib ikka meedias esile probleeme, mida teha nende neetud jalgratturitega, kes aktsiisi ei maksa ja autokiirusel ei sõida ka?
Mina olen päris suur rattafänn, talvel ei sõida, aga muidu küll. Jagan ka oma mõtteid nüüd, kuidas on Tartus võimalik rattaga liikuda ja mis võiks olla paremini.

Kus rattaga sõita?
Kõige pealt mõned väljavõtted liikluseeskirjast:
 §234. Jalgratta ja mopeediga peab sõitma jalgrattateel, selle puudumisel sõidutee äärmisel parempoolsel rajal, välja arvatud käesoleva määruse § 97 kohase manöövri ajal. Jalgrattaga võib sõita ka teepeenral, kui see on selleks kõlblik, ohustamata jalakäijat.

• 97. Enne pööret peab juht aegsasti suunduma sõidutee pärisuunavööndi vastava ääre lähedale. Nõue ei kehti sõitmisel ringliiklusega ristmikule ja pöörde korral, mida vastav liikluskorraldusvahend lubab teha ka mujalt.

Jalgrattatee. Liikuda tohib ainult jalgratta või mopeediga. Kui märgiga tähistatud tee või teeosa kulgeb sõidutee või teepeenra kõrval, tohivad jalgrattur ja mopeedijuht kasutada ainult seda teed või teeosa.
Jalgratta- ja jalgtee. Liikuda tohib ainult jalgrattaga või jalgsi. Märkide 433 ja 434 korral liigub jalgrattur sellel teel vastavalt näidatule ühel, jalakäija aga teisel pool; märgi 435 korral aga kasutavad nad teed ühiselt. Viimasel juhul ei tohi jalgrattur ohustada ega takistada jalakäijat ning jalakäija ei tohi tahtlikult takistada jalgratturi sõitu. Kui märkidega 433–435 tähistatud tee või teeosa kulgeb sõidutee või teepeenra kõrval, tohivad nimetatud liiklejad kasutada ainult seda teed või teeosa.

Seega viimasel ajal eelkõige ratturite kommentaarides väljendunud mõte, et sõidutee on kõigile ja keegi ei keela seal liiklemist, ei pea päris paika. Liikluseeskirja järgi on ratturil kohustus kasutada rattateed teatud juhtudel ehk teisisõnu on keelatud sõiduteel sõitmine, kui selle kõrval kulgeb rattatee. See on üks neid punkte, mille vastu ka mina tihti eksin. Miks? Sest paljud rattateed on korraks märgitud ja siis saavad jälle otsa. Minu jaoks on palju mugavam ja ka turvalisem liikuda pidevalt sõiduteel kui pooleks kilomeetriks põigata kergliiklusteele ja selle lõppemisel end jälle autode kõrvale suruda. Samuti meeldib mulle autojuhina rohkem, kui rattur on pidevalt mu kõrval sõiduteel kui see, et ta põikab mulle järsku ette, sest kergliiklustee asendus ainult jalakäijatele mõeldud teega.  Seda enam, et paljud kergliiklustee märke kandvad teed on tegelikult jalakäijateed, kuhu lihtsalt on rattamärk juurde pandud ilma, et teed oleks ratturitele sobivaks tehtud. Mitu korda on mul asjad korvist välja kukkunud, sest nö kergliiklusteel on kõrged äärekivid, mida isegi lapsevankriga on raske ületada, rääkimata jalgratast. 

Ma tõesti loodan, et liikluskorraldajad ikka mõtlevad edaspidi rattateid luues ka sellele, et need viiks alguspunktist sihtpunkti, mitte ei lõppeks suvalises kohas ära. Samuti võiks ratastele mõeldud teed ikkagi olla sujuvate üleminekutega (mitte kõrgeid hüppeid võimaldavate äärekividega). Siis sõidaksin ka mina hea meelega pidevalt õiges kohas, seni aga jään mõnel puhul endale kindlaks ja eelistan sõiduteed, kuigi teoorias seda teha ei tohiks. 

Kellel on eesõigus?

Alustame taas väljavõtetega liiklusseadusest:

§92. Juht peab andma teed järgmiselt:
1) parklast, puhkekohast, teega külgnevalt alalt, õuealalt või nende juurdesõiduteelt või pinnasteelt teele sõites – igale teel liiklejale;
2) sõiduteelt ära sõites – jalakäijale ja jalgratturile kõnniteel või teepeenral ning jalgratturile ja mopeedijuhile jalgrattateel või teepeenral.

§155. Pööret lõpetades peab juht andma teed jalakäijale, kes ületab sõiduteed, millele juht pöörab, ning jalgratturile ja mopeedijuhile, kes ületab seda mööda jalgrattateed.

§235. Kui teel on omaette jalgrattatee ja tee reguleerimata ristumiskoht, peavad jalgrattur ja mopeedijuht andma teed teel liiklejale, kui teeandmise kohustus pole liikluskorraldusvahenditega seatud teisiti.

912. Lai pidevjoon. Märgis:
3) eraldab eri raja (jalgrattarada, ühissõidukirada jt) sõidutee muudest radadest (joonis 8). Märgist ületada ei tohi.

99) ülekäigukoht on sõidutee, jalgrattatee või trammitee ületamiseks jalakäijale ettenähtud, arusaadavalt rajatud ja asjakohaselt tähistatud teeosa, kus jalakäijal ei ole sõidukijuhi suhtes eesõigust, välja arvatud juhul, kui jalakäija ületab ülekäigukohal sõiduteed, millele sõidukijuht pöörab. Ülekäigukohal võib sõidutee ületada jalgrattaga või tasakaaluliikuriga sõites, kuid jalgratturil ega tasakaaluliikuri juhil ei ole sõidukijuhi suhtes eesõigust, välja arvatud juhul, kui jalgrattur või tasakaaluliikurijuht ületab ülekäigukohal sõiduteed, millele sõidukijuht pöörab. Ülekäigukohal sõiduteed ületades ei tohi jalgrattur ega tasakaaluliikuri juht ohustada sõiduteed ületavat jalakäijat;

100) ülekäigurada on jalakäijale sõidutee, jalgrattatee või trammitee ületamiseks ettenähtud asjakohaste liiklusmärkide või teekattemärgisega tähistatud sõidutee, jalgrattatee või trammitee osa, kus juht on kohustatud andma jalakäijale teed. Ülekäigurada on reguleeritav, kui liiklejate liikumise järjekorra määravad foorituled või reguleerija märguanded. Muul juhul on ülekäigurada reguleerimata. Ülekäigurajal võib sõidutee ületada jalgrattaga või tasakaaluliikuriga sõites, kuid sel juhul ei ole reguleerimata ülekäigurajal jalgratturil ega tasakaaluliikuri juhil sõidukijuhi suhtes eesõigust, välja arvatud juhul, kui jalgrattur või tasakaaluliikuri juht ületab ülekäigurajal sõiduteed, millele sõidukijuht pöörab. Ülekäigurajal sõiduteed ületades ei tohi jalgrattur ega tasakaaluliikuri juht ohustada sõiduteed ületavat jalakäijat;

Esiteks tunnen end tublina, et suutsin need tekstid läbi lugeda mitu korda ja lõpuks enamvähem mõttest aru saada ka. Teiseks olen endiselt kurb, et seadused tehakse võimalikult keerulised ja reguleeritakse võimalikult palju üle. 

Igaljuhul on see viimati tehtud seadusemuudatus seoses ülekäiguradadega tekitanud palju segadust. Jalgratturid tohivad ületada sõiduteed ülekäigurajal, aga neil ei ole eesõigust. Seda võib põmst ju tõlgendada ka nii, et kui jalgrattur on ülekäigurajal, siis võib talle otsa sõita, sest eesõigust tal ju pole. Mina võtan enne ülekäigurada alati hoogu maha ja enamasti tulen ka ratta seljast maha, sest mul on hirm, et autojuht ei märka või siis leiab, et tal on minu suhtes eesõigus. Tegelikult on aga palju toredaid autojuhte, kes laseksid mu ilusti üle, aga nüüd peavad kauem ootama, kuni ma ratta seljast maha saan ja üle julgen minna. Saan aru, et see reegel on vajalik, sest kuskil 30km/h sõitvat ratturit on autojuhil tõesti raske märgata ja tema sõiduteele tulekule reageerida. Samas, kas ei saaks seda sõnastada niimoodi, et "jalgrattur peab teed ületama jalakäija kiirusel" või autojuhtide poole pealt, et nad peavad enne ülekäigurada kiirust maha võtma. 

Aga aitab ka nüüd sellest pikast jutust. Kõige kergem on arvestada teiste liiklejatega ja mõelda, kuidas kõigil reaalsetes olukordades ohutu ja mugav liikuda on. Teooriaga niikuinii kõiki olukordi katta ei jõua.