Paar lugu

Üks öö nägin unes hästi ilusaid pardipoegi ja siis üks pardipoeg oli teistest veel palju ilusam. Siis tahtsin ainult temast pilti teha, aga ta läks teiste juurde tagasi ja siis ma olin kurb, sest ei saanud kõige ilusamast pardipojast pilti. Siis hakkasin aga mõtlema, et minust on eriti inetu tähtsustada ainult pardipoegade välimust ja ma olen nagu mingi nats, et ainult kõige puhtaverelisemad sobivad. Selle peale ärkasin üles ja mõtlesin, mis mu alateadvusel küll viga on...Samas olen pärast viimaste HP filmide ära vaatamist näinud vähemalt kolme õudukat, kus Surmasööjad ja muud hirmsad vaimud mind taga ajavad, seega ilusad pardid oli tore vaheldus. Viimased HP filmid on üldse ikka nii jubedad ja kurvad, et ma ilmselgelt ei olnud veel piisavalt vana, et neid vaadata, aga mis tehtud, see tehtud. 

Päriselu on aga vahvam kui unenäod, eriti praegu kui ülikoolist puhkus on. Mulle tegelikult meeldib mu eriala ja loengud-seminarid-praktikumid, aga vahel on nii hea, kui ei ole vaja kuhugi minna ja ükski tähtaeg kuklasse ei hinga. Saab rahumeeli sünnipäevadel ja õhtuti niisama väljas käia, filme vaadata ja raamatuid lugeda. Mõni pilt ka (pildistajaks Kaisa): 

Anneli sünnipäeval olime eri rahvused/riigid,

kaevurite tunnelid kulgesid lõpmatusse

                                 

 ja tervitusjoogiks oli kõrremahl!

Kaisaga käisime AHHAAs, mis oli väga vahva:

 Peeglid on ägedad!

Kunagi ammu olid sotsioloogide jõulud. Teine kursus oli väga palju vaeva näinud: erinevad mängud ja igaühele käsitsi tehtud piparkook!

Kolmas aasta juba....

Kuna pildid ütlevad rohkem kui sõnad, siis ei hakka pikemalt jutustama. Nagu näha on kõik vähemalt pildi tegemise hetkeks suutnud naeratada, seega elu on täitsa ilus. 

Ühe loo aga räägin küll veel sellest, kuidas Eesti noormehed ei ole üldse nii tagasihoidlikud, kui stereotüübid ette näevad. Nimelt tulen mina üks päev bussi pealt maha ja hakkan kodu poole kõndima, kui kuulen, et keegi jookseb mulle järele ja hõikab: "Vabandage". Algul ehmatan ära, aga siis toibun ja mõtlen, et eks ta ikka teed tahab küsida. Üks noormees siis vaatab mulle otsa ja ütleb, et ma olen väga tuttav ja ta kindlasti teab mind kuskilt. Minule tema nägu küll tuttav ette ei tule. Ta pakub siis muusikakooli, suusatrenni, tantsutrenni, Karlova linnaosa, aga ükski neist mulle ikka ette ei tule. Lepime siis sellega, et vist ikka ei tea üksteist ja hakkame kumbki oma teed minema. Tuleb välja aga, et meie teed lähevad samas suunas, seega üritame veel tuvastada, kas meil on mõni tuttav inimene, aga ikka ei tule midagi välja. Lõpuks ta pöörab ära ja mina lähen ka oma teed. Siis kuulen, et jälle keegi jookseb, aga mõtlen, et mõni tervisejooksja, aga ei, sama noormees tuleb ja ütleb veel: "Ma ei taha küll pealetükkiv olla, aga...kas ma saaksin Teie numbri, et kui meelde tuleb, kust tuttavad oleme, siis saan helistada ja infot jagada." Paar päeva hiljem mu telefon siis heliseb ja sama noormees kutsub hoopis kohvikusse. Kahjuks pidin talle ära ütlema, aga ta ei heitnud meelt ja ütles, et kui asjalood peaksid muutuma, siis ma annaksin teada. Olin mitu päeva sellest vahejuhtumist lõbustatud, kuigi alguses koju jõudes üritasin ka tükk aega välja mõelda, kust ma seda noormeest teada võiks. Arvestades kui väike Tartu on, siis oleks täitsa usutav, et inimene, kes väidab, et teab mind kuskilt, reaalselt teabki mind kuskilt. Tuleb välja aga, et see on hoopis uus moodus telefoninumbreid sebida. 

Ja päris lõpuks üks tore video suvest: 

"Õpetaja kui maa sool" = segadus kuubis

Loen ka eksamiteks slaide ja korraga: "Õpetaja kui „maa sool“. Algkool röövis põllult maatööl vajaliku lapstööjõu."

Ja siis ma mõtlen, et tegelikult maale ju ei ole sool hea. Või nh, mingis koguses on, aga soola raputamine mullale ei ole üldse hea idee. Samas ju kasutatakse "õpetaja kui maa sool" väljendit tavaliselt positiivses tähenduses, näiteks EKSS ütleb: "maa sool õpetaja (või muu haritlane, ka haritlaskond) kui (maa) vaimuelu edendaja, vaimne juht. Koolmeister on maa sool. *.. maale on üheks hävimise tunnuseks see, kui õpetaja lakkab olemast maa sool. L. Promet."

Siis veel guugeldasin, et äkki ikka sool on mullale hea ja ma olen kogu aeg valesti aru saanud, aga selle lehe põhjal on liiga palju soola ikka halb - puud kuivavad ära ja värki. Samas natuke soola on mullas niikuinii olemas.

Ja tulles tagasi slaidil toodud info juurde, siis selle põhjal oli ka algul väljendil ju pigem negatiivne tähendus, sest haridussüsteem võttis põllult töölised ära ja see on põmst sama, kui põllule soola raputada.

Kuidas see väljend nüüd siis ikkagi positiivne on? Kes selgitab mulle?

Ja selliste tähenärimiste pärast ma õppimisega väga kaugele ei jõuagi.

Midagi lihtsalt ilusat

Väikesed ja veidi suuremad uhkusehetked

Üks õhtu vaatasin Kuldvillakut ja tundsin ära Botticelli maali. Haa, olen nii osav. Ja finaalküsimuse teemaks oli "Mõjukas kirjandus" ja ma kohe vatrasin, et tuleb niikuinii see enesetappe põhjustanud raamatu küsimus. Ja teate, mis? Küsimus oli: "Goethe raamatu "Noore Wertheri kannatused" tagajärjel hakkasid noored mehed üle Saksamaa riietuma ja käituma nagu peategelane ja tegema seda." Ainult üks neist kolmest targast mehest vastas õigesti. Siinkohal tuleb aitäh öelda Teringule, kes meile ikka korduvalt sellest rääkis. Vahel igatsen neid kirjandustunde taga. Pärast õigesti vastatud küsimusi mõtlen küll, et peaks ka Kuldvillakusse minema, aga see nupu vajutamine tundub hullult keeruline (vähemalt vaadeldes nende tüüpide võimlemist seal), rääkimata ekraanipalavikust. Seega jään tugitoolisportlaseks ja kiidan end ise teleka ees ja blogis. Tundub palju mõistlikum plaan. 

Eelmine laupäev tegime väikese lauamänguõhtu enda juures. Mängisime ka lauamängu "Millal viimati...?", kus tuleb pakkuda, millal viimati keegi midagi tegi. Igaljuhul, Kristin sai küsimuse: "Millal viimati koputasid naabri uksele?" Kui teised ikka pakkusid mõistlikke ajavahemikke kuust ajast kahe aastani, siis ma vastasin: "10 aastat, sest sa Luunjas kindlasti koputasid." Ja Kristin vastas täpselt samamoodi. Ma olen ikka hea sõbranna! :D Sest sellised mängud on parimad sõpruse näitajad (kerge sarkasm). 

Siim, Tuule ja Laura võitsid esimese väitlusetapi. Olin veidi kurb, et ise kohal ei saanud olla, aga vaatasin pärast vähemalt superkvaliteetselt filmitud finaalväitlust ja Toomas oli kohal. Nad on ikka väga tublid. Võitsid kõik eelvoorud ja Siim oli parim kõneleja. Muidugi olen mina selle poole toetaja, et arenemine, osavõtt ja head väitlused on olulisemad kui võit. Aga noo, natuke uhke võin ju ikka olla.

Oktoobris-novembris taotlesin stipendiumeid ja sain mõlemast fondist, kuhu avalduse esitasin positiivse vastuse. Seega raha, yay! Eile käisin TÜ Sihtasutuse stipendiaatide vastuvõtul ja sain oma allkirju kuhugi ilusasse raamatusse kirjutada. Lisaks saime süüa-juua ja olid fancyd taldriku külge käivad klaasihoidjad, mille kasutama õppimine võttis mul pool minutit aega. Tänu stipendiumitele saan nüüd võimaluse suveni ilma tööta toime tulla. See aga tähendab ka, et varsti mind Tähtveres enam ei näe. Mõnes mõttes on isegi kurb lahkuda, aga usun, et see tuleb ikka mu õppimistele ja enesetundele kasuks. Nagu mingi tark mees seal soovitas, siis soovitan minagi kõigil uurida erinevate stipendiumite võimaluste kohta ja kindlasti taotleda. Mina üritasin alles oma kolmandal aastal ja veidi kahetsen, et varem ei olnud teadlik nendest võimalustest. 

Nüüd tuleb tubli edasi olla ja veel enne jõulupuhkust mitukümmend lehekülge kodutöid valmis kirjutada ja vähemalt üks (soovituslikult 3) eksam sooritada. 

Muusika poole pealt kummitab mind viimasel ajal Eminemi ja Rihanna "Monster" 'i refrään, aga see salmiosa eriti huvitav pole. Eminemi uue albumi "The Marshall Mathers LP 2" laulud ei lähe mulle aga kohe üldse peale.

PS! Mu Google chrome ei mängi viimasel ajal youtubei videosid ära. Kas kellelgi on ka veel see probleem või mõni lahendus pakkuda? Ma googlei abi proovisin abi saada, aga ei toimunud eriti. Nüüd kasutan Firefoxi hoopis. 

Pea laiali otsas

Täitsa õudne, kui hajameelne ma viimasel ajal olen. 

Neljapäeval plaanisin minna vahelduseks Varje juurde maale, aga avastasin koolis, et olin telefoni koju jätnud. Mõtlesin, mis ma mõtlesin, aga lõpuks otsustasin, et neli päeva telefonita mind ei tapa. Ega tapnudki, aga veidi ebamugavaks tegi küll olukorra. Näiteks ei saanud emale helistada ja tegin autokeskusele terve ringi enne peale, kui ta üles leidsin. Tuli välja, et ta oli vahepeal poes käinud, mitte ma ei olnud pimedaks jäänud. 

Esmaspäeva hommikul avastasin, et olen võtmekimbu ära kaotanud. Olin täitsa paanikas ja lasin Varjel otsida ja Tarmol otsida ja otsisin ise ka. Aga võtmeid polnud. Järgmine hommik läksin küsisin kooli valvelauast, kas neile pole mõnda võtmekimpu toodud. Siis see naine ütles, jaa, aga peedistas mind päris kõvasti, mis võtmed need on, enne kui need mulle usaldas. 

Lisaks suutsin esmaspäeval küll õige bussi peale istuda, aga pärast bussilt maha minekut kõndisin sujuvalt valele poole. Kui olin juba tükk maad kõndinud, siis mõtlesin, et peaksin juba kohal olema, sest peatus.ee ütles, et ainult 1 minut on vaja kõndida. Eks pidin siis telefoni GPSi appi võtma ja siis leidsin ikka koha ülesse. Tegelikult asuski see kohe bussipeatuse vastas, aga ma olin lihtsalt sujuvalt kohe teisele poole kõndima hakanud. 

Täna kiirustasin pärast loengut tööle, jõudsin kohale. Maren tervitas naeratusega ja ütles: "Oi, te tulite Eliisaga täna mõlemad tööle!" Siis tuli mul endal ka meelde, et olin üleeelmine nädal ju Eliisa eest ühe korra olnud ja täna ei pidanud tööle tulema. Seega naudin nüüd vaba õhtut. Tegelikult pean tänase õhtu Bourdieuga veetma, seega päris vaba ta pole. Aga vähemalt saan seda voodis lesides teha. 

Üldiselt on ikka kiire-kiire-kiire. Aga vahepeal on aega ka puhata. Aeg liigub jube kiiresti - kohe-kohe saab november ju läbi. Kolm kuud kooli nagu lupsti kuhugi kadunud. Peab hakkama vaikselt juba eksamitele registreeruma. 

Kahtlane-kohtlane-naljakas elu

Viimasel ajal on kuidagi hästi-hästi kiire kogu aeg. Hunnik tähtaegu hingab kuklasse, aga mõtlesin, et kirjutan ikka vahepeal, sest elus on liiga palju kummalisi juhtumeid, mida tahaks jagada.

Bussiga sõitmine pakub tihti üllatusi. Üks kord kukub keegi kokku, sest juba septembris köetakse busse täiega ja õhku pole. Järgmine kord ei liigu buss edasi, vaid bussijuht tuuritab tükk aega koha peal, kuni lõpuks buss liikuma hakkab. Kolmandal korral kostab sõidu ajal mingil kolksumine ja bussijuht tuleb peatuses reisijate juurde ning küsib, kas oskate öelda, kummalt poolt see kolksumine kostab. Järgmisel korral jääb hommikune buss lihtsalt tulemata. Ülejärgmisel korral pöörab buss enne minu peatust teisele poole ja teeb väikse ringi. Pärast internetist graafikuid uurides, sain teada, et tol päeval oli valimiste puhul graafikuid muudetud. Viimasel korral olen bussis päris üksi, kui enne viimast peatust jääb buss korraga seisma, ning sisse asutb vene keeles rääkiv mees. Olen üllatunud, aga saan õnneks aru, et üks veokijuht tuli küsima, kuhu poole Narva jääb, bussijuht ja veokijuht lobisevad siis 5 minutit ja lõpuks hakkab buss ikka liikuma ning saan ka oma viimases peatuses maha mindud. Huvitav, kas veokitel tõesti siis mingit GPSi pole tänapäeval peal?

Teine koht, kus igav ei hakka, on töö. Üks õhtu tuuakse mulle telefon ja kuna kümneks pole keegi sellele järele tulnud, siis helistan "Emme" numbril, pärast pika kutsumist vastab veidi tõre naishääl mulle: "Miks sa juba ei maga?!" Ma kohkun päris ära, aga suudan ikka öelda: "Mm,...tere.., ma helistan Tähtverest, see telefon jäi siia." Mult ei ole sellist küsimust vähemalt viimased 10 aastat küsitud.

Koolis on viimasel ajal üllatavalt huvitav. Palju põnevaid materjale, mida lugeda, ning mõtteid, mille üle arutleda. Aega oleks rohkem vaja, et teemadega sügavuti minna.

Ja lõpuks üks Zumbas olnud venituslaul, mis on lihtsalt hästi ilusa mõttega.

Natuke kõigest

Ärkasin täna hommikul ja oli selline väsimus ning tüdimus kõigest. Paari esimese ärkveloldud tunni jooksul see ainult süvenes, aga siis läks paremaks, sest inimesed on toredad, kui neil aega on. Mul endal on ka pidevalt ajaprobleemid, sest üritan see aasta lõpetada, aga palju on veel teha. Seetõttu ei jõua blogida ka ning vahel olen tige. Aga üritan, ausalt, ka rõõmsam ja sõbralikum olla.

Igaljuhul sain just ühe eriti vahva kirja:
"Tere!
Anna minna, oluline teema ! :-)
Parimat,
õppejõud X"

Valisin ikka algul endale õige juhendaja, aga kuna valisin nüüd hoopis teise teemavaldkonna, siis pidin valima ka teise juhendaja. Loodan, et temaga tuleb sama tore kirjavahetus. Igaljuhul, bakatööst siis veidi. Ma eriti kaugel veel pole, aga soovitan kõigile, kes veel teemat otsivad, üle vaadata ka Teadusturus pakutav. Vähemalt minu jaoks on väga motiveeriv teadmine, et mu tööst on kellelegi ka reaalselt kasu. Samuti on siiani suhtlus sealse juhendajaga olnud väga tore, ta isegi pakkus välja, et võib mind aidata intervjuude transkribeerimisel. Mida sa hing veel ihaldad!

Tegelikult ihaldab minu hing veel päris palju: rohkem vaba aega, et tegeleda kõigi toredate ja huvitavate asjadega maailmas. Zumbas ikka jõuan käia, aga minu soov süüa tegema õppida ei ole väga kaugele jõudnud. Tarmo ema võttis mu kokaraamatud ka endale lugemiseks. Kuigi see on kehv vabandus, sest saaksin need iga kell tagasi. Pigem on probleem selles, et koju jõudes on kõht alati nii tühi, et ikka praen parem muna või kalapulki või viskan pitsa ahju, kui hakkan midagi korralikku tegema. Muidu olen oma uue elukohaga peaaegu juba kohanenud. Täna kütsin isegi esimest korda iseseisvalt ahju. Ja, oh üllatust, ei põletanudki maja maha.

Sügis on hästi ilus olnud, kuigi jahe. Loodan, et Sul on aega olnud seda nautida. Mina olen paar korda jõudnud Toomemäel sahisevates lehtedes jalutada ja oi, kui tore see on.

Päikest ja jõudu ja rõõmu!