Minu jaoks on viimasel ajal tänavatel liikumine väga suur katsumus. Olen veidi kuri Tartu tänavate ja liikluskorralduse peale - väljaspool kesklinna on jalakäijana liikumine päris võimatu ja ega kesklinnaski need lood kõige paremad pole. Lisaks suutsid mu mõistlikud talvesaapad katki minna ja nüüd käin kapist leitud saabastega, millel on aga oma 5-6-sentimeetrine konts alla ja praeguse ilmaga pole see kuigi tore.
Igaljuhul, täna hommikul üritasin siis jõuada Riiamäe bussipeatusest sotsioloogide majja. Algus läks ilusti, aga siis tuli Toomemägi ja selmet treppidest minna, otsustasin veidi otsema kaldtee kasuks. Ei olnud väga geniaalne valik. Alla veeremise vältimiseks võtsin lõpuks käsipuust kinni ja liikusin teosammul ülespoole. Mingil hetkel läks üks meesterahvas minust suurema vaevata mööda. Mõtlesin ka siis, et ega ma kehvem pole ja lasin käsipuust lahti ja hakkasin ülespoole liikuma. Paari sammu pärast olin juba pooleldi käpuli maas. Täpselt sel hetkel vaatas enne möödunud mees tagasi ja otsustas mulle appi tulla. Nagu see oleks kõige loomulikum asi maailmas, võttis ta mu käevangu ja koos liikusime päris kiiresti üles. Kui teda poleks olnud, oleksin arvatavasti siiani kuskil poole mäe peal. Päris tore, kui selliseid abivalmeid inimesi ikka leidub.
Muidu mässan siin töö- ja koolirindel. Laupäeval oli naisteturniir, mille mängud kestsid poole kaheteistkümneni. Tarmo juurde minekuks võtsin siis takso ja sattusin jutuka, aga masenduses naispensionärist juhi peale. Kui algul rääkisime niisama tühjast-tähjast, siis mingil hetkel küsisin, kui kaua ta taksojuhina töötanud on. Seejärel jõudis ta mulle rääkida oma seitsmest lapsest, kellest viis töötab Soomes, haigest emast ning kuidas Eesti riik nõudis talt 32 tuhat krooni, kui ta FIEna tegevuse lõpetas ja kuidas ta selle jaoks pidi 7 kuud vahetpidamata Soomes töötama. Päris huvitav, kui palju saab teisest inimesest teada 7 kilomeetri jooksul.
Koolis on päris palju kodutöid see semester. Iga nädal pean lugema vähemalt 6 võõrkeelset teadusartiklit ja seejärel foorumis ja klassis arutelus osalema. Lisaks pean tegema vähemalt 2 grupitööd - üks kujutab endast osalusvaatlust, teise puhul tuleb asutusi kaardistada ning seejärel grupitöö sujuvust analüüsida. Veel on praeguseks teada kolme essee esitamise tähtajad. Rääkimata eksamitest ning sotsiaaltöö praktikast. Viimast pean küll arvatavasti suvel tegema, sest praegu on selleks aega väga raske leida.
Lisaks võitlen juba kolmandat nädalat päris kurjade pisikutega: nina pidevalt tilgub, köhahood tahavad vahepeal tappa, siis kaob jälle hääl ära või tekib selline peavalu, et tahaks lihtsalt pea otsast kruvida. Seega kogu vaba aeg möödub enamasti voodis lamades ja teed juues.
Loodan, et Sind ei ole veebruariilm ja libedus veel maha murdnud!
No comments:
Post a Comment