Cause I have to get myself together...

Ma saan ainult ise ennast aidata ja mul endal on kõige rohkem vaja, et ma hakkama saaksin. Seega ma pean uskuma, et "I have got a hero living inside of me..." (Skillet - Hero)



You can only wish me luck in this fight. Thanks!

"I go back to black..."

Tegelikult üritan seekord vastupidi pealkirjale toimida. Ma vihkan inimeste kaotamist, aga elus tuleb seda nii või teisi ette. Seega on mul viimane aeg sellega kohaneda. Suutsin leida midagi positiivset ka kaotamises. Nimelt vana tarkus, et kui kellegi kaotad, siis hakkad teisi enda ümber seda  võrra rohkem hindama.

Ma tahangi nüüd aitäh öelda teile kõigile, kes te minu jaoks olemas olete. Kallistus või naeratus või hea sõna sõbralt mõjub nii tohutult hästi. Ma ei tea, kuidas te teate, et ma neid vajan, aga aitäh!

Varje!! Sa oled alati olemas olnud mu kõrval!

Tarmo! Sa oled toeks just siis, kui ma seda vajan!

Mu väikesed nunnud väitluslapsed! Te olete lihtsalt nii lahedad ja tublid, et teete tuju heaks!

Mu pere - inimesed, kellele ma saan loota!

Sotsioloogid - mõttekaaslased, selle sõna parimas tähenduses!

Tšikid!! :D Nalja saab, oi, kui palju saab nalja.

Ja kõik teie teised, kes te olemas olete! Aitäh!

Kainel autojuhil võib ka lõbus olla

Lasin end eile ikka vahelduseks ära veenda ja olin sotsiaalne. Ülihea otsus oli - ammu pole nii lõbus olnud. Esiteks olen ma endiselt väga naiivne blondiinike. Nimelt sain tuttavaks kahe noormehega, kes väitsid mulle, et õpivad günekoloogideks. Algul ma olin üllatunud, aga siis küsisin hunniku küsimusi ja nad vastasid minu jaoks päris asjalikult. Olgu, "Tallinna Tervishoiu kõrgkool" kõlas veidi veidralt, aga mine tea, mida kõike seal suures päälinnas leidub. Hiljem siis Krissuga arutasin, et päris hämmastav, et nad günekoloogideks õpivad ja siis Krissu vaatas mind ja hakkas naerma. Nimelt oli mind lihtsalt haneks tõmmatud.

Suudlevates mängis üks mees kitarri ja laulis, päris hästi. Kuna ühel noormeestest oli sünnipäev, siis otsustasin, et peame ikka sünnipäevalaulu tellima. Kitarriga mees oli täitsa nõus ja siis laulsime neljakesi kõige pealt sünnipäevalaulu ning siis mängis ta meile veel ühe loo. Hästi vahva, kui inimesed musikaalsed, julged ja sõbralikud on.

Lisaks sain teada, et meenutan kellegi naist nimega Kadri. Olen harjunud, et mulle hüütakse "Varje", aga seekord hüüti "Kadri, Kadri....kas sa oled Kadri". Mina: "Ei, tegelikult mitte." Veidi veel jätkus jutuajamine. Igaljuhul on lõbus teada, et kuskil liigub veel kolmas meie näoga inimene ka.

Ja kuidas muidu? Muidu mässan matemaatikaga, vahepeal satun päris masendusse sellest. Siis aga tegelen millegi muuga ja elu on jälle ilusam. Nüüd tuleb aga hunnik projekte, esseesid, uurimusi kirjutada. Seega läheb lõbusaks.

Maailm on põnev!

Ma olen viimasel ajal jälle aru saanud, kui palju huvitavat maailmas on. Kui palju erinevaid vaatenurki, lähenemisviise, mõtteid ja käitumisi. Praegu loen õigusfilosoofiat ja see on taas hoopis teistsugune lähenemine probleemidele. Meie sissejuhatavates loengutes ja ainetes küsitakse väga tihti, mis on erinevus filosoofia, sotsioloogia, majanduse, psühholoogia jne vahel - kõik nad on ju ühed sotsiaalteadused ja tegelevad sama asjaga. Ma enamasti suudan vastata õiged märksõnad, aga ma ei hooma seda erinevust kunagi lõplikult. 

Praegu aga mõistan, et ma ei saagi aru saada, kui erinevad lähenemised on, kui ma tean neist nii vähe. Kui ma tean ainult stereotüüpseid märksõnu, mis mingit valdkonda iseloomustavad. Aga süüvides sotsioloogiasse, filosoofiasse või kas või matemaatikasse, hakkan ma aru saama, kuidas ühe valdkonna inimesed mõtlevad hoopis teistmoodi. Probleemid, mida üritatakse lahendada, on tihti samad ja isegi lahendused, milleni jõutakse, on enamasti väga sarnased, aga see, kuidas nendeni jõutakse on tohutult erinev. 

Ma tahaksin tuua nüüd mõne hea näite, aga ma praegusel hetkel ei oska ehk kunagi tulevikus täiustan. Seega jätkame teoreetilise poolega. Nimelt tegelen praegu hoolega matemaatika õppimisega ja meil on selline tore aine nagu Sissejuhatus erialasse, kus kiidetakse, kui tore ja lahe ikka matemaatiline statistika on. Hiljuti väitis üks loengupidaja, et kuna tema on õppinud matemaatikat, siis ta suudab leida probleemile, isegi kui see on tema jaoks täitsa võõrast valdkonnast (põllumajandus konkreetse statistiku puhul), kiiremini lahenduse kui selle valdkonna enda esindaja. Ma julgen selles väites aga kahelda. Mina ei oleks üldse nii kindel, et mõni lähenemine on parem kui teine. 

Näiteks tahan siinkohal tuua ülesande, mille lasteaialapsed suudavad väitetavalt lahendada viie minutiga, aga mille lahendmiseks kulus minul umbes pool tundi ja ühel matemaatikul oma kaks tundi ja siis ka koos vihjetega. Ülesanne ise on järgmine: 

Kirjuta järgmine rida eelmise põhjal.
1
11
21
1211
111221
..............


Selline näide tõestab, et ei saa öelda, et mõni lähenemine teistest parem oleks. Mõnikord piisab väga lihtsatest teadmistest, et lahendada teiste jaoks väga keeruline ülesanne. Lisaks näitab see ülesanne, kuidas pahatihti tohutult õppides unustame me ära kõige lihtsamad tõed või lihtsalt ei suuda neid enam näha. See on midagi, mida ma tahaksin vältida. Samal ajal aga tahaksin juurde õppida uusi mõtlemisviise. Ma usun, et kõige parem on erinevate lähenemiste kombinatsioon. Seetõttu ma pingutangi praegu, et mõista lisaks sotsioloogia lähenemisele sügavamalt ka matemaatilist lähenemist. Samal ajal loodan, et mul ei unune algkoolitõed.

Hea meelega tahaksin mõista kõiki erinevaid lähenemisi ja mõttemaailmu, aga see on arvatavasti võimatu eesmärk. Isegi praegu on mul tihti tunne, et olen liiga suure eesmärgi seadnud, kui tahan hoomata kahte täiesti erinevat lähenemist. Ma aga pingutan nii palju, kui ma vähegi suudan. Ma tahan ja see on kõige olulisem. Kui ma olen motiveeritud, siis ma usun endasse, ja suudan väga palju korda saata. 

Seega väike soovitus Sulle ka, armas lugeja: 

Armasta kõike, mida Sa elus teed ja koged. Õpi tundma maailma enda ümber - inimesi, kellelt on tohutult palju õppida; raamatuid, kust on lõpmatult teadmisi võimalik hankida; tegevusi, mis võimaldavad ennast arendada jne. Kui Sa tunned mingil hetkel, et ei taha enam ja pead end sundima, siis tegele millegi muuga, küll siis tahtmine tagasi tuleb, kui tegu on õige eesmärgiga ja kui ei tule, siis oligi viimane aeg aru saada, et on seatud vale eesmärk. Ja ma tean, et plaanide ja otsuste muutmine on mõnes mõttes halb ja raiskav, aga minu arust on hullem jätkata vale plaaniga.

Seega nautigem maailma - inimesi, tegevusi, teadmisi ja kõike muud, mida elul pakkuda on!

Õnn ja rahulolu ja elu mõte

Mulle tegelikult ei meeldi väga filosofeerida, sest nende mõistete puhul ei saa minu arust niikuinii õige vastuseni jõuda. Samas on oluline endale mingil moel selgeks teha, kuhu ma oma elus jõuda tahan, mis mind õnnelikuks teeb jne.

Praegu ma arvan, et elus on kõige olulisem ise olla õnnelik. Teiste õnn on ka oluline, aga seda ei ole võimalik minul saavutada. Ma saan kaasa aidata, aga iga inimene saab ainult ise ennast lõplikult õnnelikuks mõelda. Seetõttu olen nüüd viimasel ajal teinud ka otsuseid selle põhjal, mis mulle endale parim on. Seda enam, et olen avastanud, kui inimesed mu ümber on õnnelikud, siis olen ma ka ise õnnelik. Seega usun, et kui ma ise olen õnnelik, siis on ka inimesed mu ümber õnnelikud.

Praegu ma olen õnnelik. Ma ei ole kogu aeg rõõmus, ma vahepeal olen väga kurb või väga vihane, aga ma olen õnnelik. Mul on piisavalt (tegelikult veidi liiga palju) väljakutseid, mul on inimesed, kes minust hoolivad ja kellest mina hoolin, mul on kindlustunne, et kuhugi ma ikka elus jõuan, sest ma olen piisavalt noor, et asjad mitu korda tuksi keerata ja otsast alustada. Ma teen täpselt neid asju, mida ma tahan (väikeste eranditega, aga enamvähem).

Kõige raskem ongi mu praeguse "elu filosoofia" (appi, kui fancy sõna) juures aru saada sellest, mida ma ise tahan, mis mu õnnelikuks teeb. Praegu mulle vähemalt tundub, et teen neid asju, mida ma tahan ja mis mu nii lühikeses kui pikas plaanis õnnelikuks teevad, aga eks paistab.

Igaljuhul, mina elan nüüdsest kõigepealt endale, sest alles siis ma saan teisi õnnelikuks teha.

Üks tohutult ilus ja rahustav laul, mida Tarmo mulle reisi ajal tutvustas:
Emmy Rossum - Slow Me Down

Mingil hetkel ma tundsin end täpselt nagu need laulusõnad on. Praegu ma tunnen, et somebody came and slowed me down. Ja ma ei suuda teda selle eest kunagi piisavalt ära tänada.

Naljanurk

Kõige parem on ikka enda üle naerda ja viimasel ajal olen päris hajameelne, siis tekib enda üle naermise olukordi kõvasti.


Laupäeval võtsime kartulit ja siis läksin abiskäijaid linna viimas. Mul paluti poest ka paar asja tuua. Sellele ma aga ei mõelnud ja seetõttu käisin poes oma kartulivõtmisriietes ehk porised ja tagant lõhkised teksad, villased sokid ja kalossid. Lisaks oli mu ostukorvi sisuks: pudel viina, pudel GINi, nätsupakk, suitsupakk ja pakk kondoome. Fotojäädvustusi mul sellest pole, aga suutsin Merkat oma looga nii lõbustada, et tõi mulle eile kingituse kohe:

Ma ei ole praktiline, aga see on liiga lahe, et seda lihtsalt ära kasutada

Täna käisime pannkooke söömas ja kohtasin Allanit ka. Kuna tal oli vaba aega, siis kutsusin ta endaga loengusse. Ootame ja ootame, loeng peaks juba algama. Siis helistan Paulale ja saan teada, et täna jääb loeng ära. Mina aga ei saanud selle kohta teadet, sest olin paar päeva tagasi just otsustanud, et ma ei võta seda ainet ja end maha registreerinud, aga unustasin selle loomulikult ära. Seega ootasime niisama pool tunnikest loengu algust.



Ma olen ikka oma juuksevärvi vääriline. :)

Elus ja terve...

Tegelikult olen juba oma kaks nädalat kodus olnud. Mul ei ole midagi tarka siiani öelda olnud ja pole praegugi, aga mõtlesin veidi niisama veel suvehetki jagada. Reis oli tore - täis ootamatusi, eneseületusi, lahkeid ja lõbusaid inimesi. Me arvatavasti teeme ikka millalgi eraldi reisipostituse ka, aga seni võite pilte nautida: Denissi laetud ja minu laetud.


Pildid on veidi suvalises järjekorras ja kahel erineval lingil. Lisaks on neid jube palju, aga mingi ülevaate ikka saad. Pane kujutlusvõime tööle :)

Ma ei ole sellel suvel ühtegi raamatut läbi lugenud. See on ikka päris masendav. Mul on kaks raamatut praegu poole peal. Üks neist (Huxley - Hea Uus Ilm) sai eelmise suvega ka poole peal, aga otsustasin see suvi uuesti alustada ja jõudsin veidi kaugemale, aga lõpust on asi kaugel. Teist (Paulo Coelho - Veronika Decides to Die) olen mitu korda juba lugenud, aga sain nüüd oma eksemplari ja otsustasin uuesti lugeda.

Thats all for now.

Ära lase sügise tulekul end ära hirmutada, vaid näe kõiki neid uusi võimalusi enda ümber ja julge proovida!

PS! Viimane lause on eelkõige meeldetuletus mulle endale.