Filmid

Viimasel ajal olen sattunud täitsa huvitavate filmitükkide peale.

Kõige pealt tooks välja ühest teisest blogist leitud väidetavalt Põhja-Korea poolt toodetud propagandavideo. Saab vaadata youtubeist täispikkuses. Propaganda (2012) on minu arust täitsa põnev vaatamine. Paneb mõtlema sellele, kas see, mida meile tõese ajaloona näidatakse on ikka päris või kehtib vana tõde, et võitjad kirjutavad ajaloo oma äranägemise järgi. Millal viimati mõtlesite sellele, et USA on ainuke riik maailmas, kes on kunagi kasutanud tuumarelva? Kui palju sõdu on aga USA algatanud just selle ettekäändega, et hoida ära tuumasõda? Muidugi ei ole mõtet filmis näidatut võtta täie tõena, aga eriti filmi lõpu osa, mis räägib sellest, kuidas inimesed muretsevad eelkõige oma välimuse, omatud asjade ja kuulsustele sarnanemise pärast, on midagi, mis paneb meie ühiskonna toimimise üle tõsiselt mõtlema. Õnneks Eestis ei ole asjad veel päris nii kaugel kui USAs, vähemalt minu hinnangul. Kahjuks aga tuuakse tihti eeskujuks just USAd ja eesmärgiks liikumise lääneliku tarbimisühiskonna poole.

Nüüd aga midagi lõbusamat. Nimelt Chipmunks! Jah, mina avastasin nad alles nüüd, aga nad on nii vahvad. Olgu, ma vist olengi lihtsalt väga lapsik ja mulle lähevad kõik animakomöödiad peale - alates Wall-Est kuni Jääajani. Sisukas ka see film väga polnud, aga nad laulsid ja olid nunnud. Seega väga hea meelelahutus minu arust.

Minu õe hoidja (2009) oli väga põneva stsenaariumiga. Peategelaseks oli tüdruk, kelle vanemad lõid arsti abiga, et oma teise tütre haigust ravida. Peredraama, mis ei rääkinud armukestest ega rahaprobleemidest ega koolimuredest, vaid lihtsalt armastavast perest, kelle elu muutis keeruliseks nende tütre haigus. Ainuke tegelane, kes polnud minu arust eriti hästi välja arendatud, oli haige tüdruk - midagi jäi justkui puudu. Samas olid kõik tegelased väga huvitavalt ja loogiliselt üles ehitatud ja välja mängitud. Julgen soovitada.

Veel olen vaadanud filme, mida tegelikult enda närvide heaolu nimel ei tohiks vaadata. Lapsena sain õudukaid suhteliselt rahulikult vaadata, aga nüüd tekitavad veidigi hirmsad filmid minus sellist kõhedust, et pimedas liikudes vaatan mitu korda selja taha, et ega seal kedagi pole. Samas pakuvad need filmid nii palju närvikõdi, et kahju on mitte vaadata. Silmad (2008) ja Must luik (2010) rääkisid mõlemad hullusest - kuidas inimene hakkab nägema asju, mis ei ole tõelised. Lisaks sellele, et see tekitab isikliku hirmu, kuidas ma tean, et see, mida kogen on tõeline, tekitab see ka üldise küsimuse - kas reaalsus, mida kogeme, on ikkagi reaalsus?

Igaljuhul, julgen kõiki neid filme soovitada, sest nad pakuvad palju emotsioone ja mõtteainet.

Hihihihi

Viimasel ajal olen ka tihti tige ja see pilt läheb minuga täpselt kokku: mida kurjemaks saan, seda hullemaks asjad lähevad ja lõpuks on see lihtsalt naljakas.

Täna on alles teisipäev?!!!

Mingi väsimus ja jõuetus. Talv võiks läbi saada ja tervis taastuda ja Tarmo sõjaväest koju tulla. Kuna mul on hunnik mõtteid, aga aega ega jõudu blogimiseks pole, siis nüüd panen siia lihtsalt killukestena kirja need ja võib-olla kunagi kirjutan pikemalt. 
*
Mind võeti EVSi Peakohtunike kotta, yay, yay!
*
Päris tükk aega tagasi avaldati uuring, mille kohaselt saavad pehmete erialade lõpetajad Eestis rohkem palka kui reaalalade lõpetajad. Siin on näiteks üks uudis selle kohta. Kuigi ma väga tahaksin seda uskuda ja kiidan igati heaks uudise eesmärgi ka sotsiaalteadlasi vahelduseks tunnustada, siis uuring ise ei luba teha päris selliseid järeldusi, nagu on soovitud. Nimelt on sotsiaalteadusteks kokku pandud sotsiaalteadused, ärindus ja õigus. Üldse on erialad väga kummaliselt valdkondades seatud. Minu arust oleks igati loogiline kasutada erinevaid teaduskondi ehk siis majandus, õigus ja sotsiaalteadus peaksid kõik eraldi olema. Samuti on uuring ise pealkirjastatud «Why do social science graduates earn more than natural science graduates in Estonia?», mis ei ole aga päris sama nagu sotsiaalteadused vs reaalteadused. Kuidagi väga arusaamatu on see kõik minu jaoks. Ühelt poolt tahaks uskuda Eesti majandusteadlaste poolt tehtud uuringut, teisalt on aga seda väga raske teha. 
*
Inimesed on hästi toredad viimasel ajal. Näiteks täna oli mul pärast viimast loengut juba eriti väsinud olla ja siis vingusin ja siis Anneli tegi mulle kalli ja siis Kaisa ja Paula ühinesid. Tore oli. Lisaks käisin reedel inimestega suhtlemas ja laupäeval Manni sünnipäeval ja pühapäeval Võrus. Kohtasin neiut, kes isegi praeguste ilmadega hääletab. Minu jaoks veidi kõhedust tekitav, eriti pühapäevase tuisu puhul. Eile astusime neljakesi lahingusse SPSSi vastu, kuigi SPSS võitis, on minul meisse usku ja kindlasti pole sõda veel kaotatud. 
*
Meie auto läks remonti ja saime asendusauto, milleks on Citroen C1. Nii miniautot ikka annab leida. Parkida on muidugi mugav, aga praeguse lumega ja maal on ikka päris palju õudust ka. 

*
Pühapäeval Võrus käies sai Tarmo isegi kolmeks tunniks linnaloale. Tahtsime siis kuhugi sööma minna, aga kõik kohad olid teisi ajateenijaid täis. Lõpuks suutsin mina leida ühe väikese koha. See sarnanes Tartus asuvale Ümarlaua baarile - peale meie olid seal veel kaks väga elavalt arutlevat keskealist veidi vintis härrat ja sööki serveeriti plastnõudelt. Pannkoogid olid aga üllatavalt head. Selliste söögikohtade valikuga on mul üldse õnne. Suvel Varssavis käies suutsin  valida normaalsete turistidele mõeldud söögikohtade asemel ühe tüüpilise poola pubi. Teenindaja rääkis vaid poola keelt ja menüüs olnud "lunch meat" kujutas endast kuklit koos hapukurgi ja konservlihaga. Nämm! Aga õlu oli hea. 

*
Töö juures sai kuu ametlikult täis, täna sain oma esimese palga ka kätte. Eelmine nädal treenisin uut neiut välja. Kuna mul aga veel väga kogemusi ei ole, siis mõni asi läks kahe peale ikka päris vussi. Aga harjutamine teebki meistriks. 
*
Nüüd aga peaks koolitöödega mässama, nende hunnik aina kasvab ja kasvab. 

Sulle, kallis lugeja, aga päikest ja soojust ja naeru!

Muutust?

Olen varemgi tundnud, et Eesti poliitikas ei ole olukord hästi, aga viimasel ajal tundub mulle üha enam, et asjad on ikka päris halvasti. Probleeme on kahte laadi. Esimesed on seotud ühiskonnas toimuvaga, mida samuti saaks minu arust riigi tasandil veidi suunata. Näiteks elektrituru avanemisega kaasnev hinnatõus on ikka ulme. Ma ei ole küll spetsialist, aga kahjuks ei ole keegi suutnud ka ära seletada, millest nii suur hinnatõus siiski tingitud on. Järgnevalt igasugu Eesti Päevalehe artiklid, mis kujutavad ikka väga selgelt, et paljudel inimestel on Eestis peaaegu võimatu elada, kuid nad ikka veel jätkavad. Järjest suurem osa aga lihtsalt lahkub Eestist. Tegin hiljuti ühe seminari jaoks graafiku, mis võrdleb Eesti kuupalku 2012. aastal:

Kas keegi suudab mulle ära põhjendada, miks saab riigikogulane neli korda rohkem ja Estonian Airi juht 30 korda rohkem palka kui pedagoog? Kas nende töö on tõesti ühiskonnale nii palju vajalikum? Nii palju rohkem oskusi nõudev, keeruline ja vastutusrikas?

Üks asi on ebavõrdsus. Teine asi on aga võimalus ära elada ka miinimumpalgaga. Kui aga arvestada, et praegu on miinimumpalk 290 eurot ja minimaalne korteriüür on kuskil 150 euro ringis, lisaks eleketer ja toit, siis tekib küll küsimus, et kuidas need inimesed ära elavad. Eriti, kui arvestada, et mõnedel inimestel on ju ka veel lapsed, kelle eest on vaja hoolitseda. Ma saan aru, et inimesed peaks ise ka rohkem vaeva nägema, parema hariduse hankima jne, et hakkama saada, aga minu arust ei ole ikkagi see olukord mõistlik ega õiglane.

Jätkates veel palgateemaga, siis lugesin esimest korda kõrgemate riigiteenistujate palgaseadust ja see on vist meelega nii keeruliseks tehtud, et lihtne inimene sellest jumala eest aru ei saaks. Lisaks ei ole minu arust loogiline, et kõrgemate riigiteenistujate palk sõltub sotsiaalmaksust, aga minu teada näiteks õpetajate, tuletõrjutate ja miinimumpalk mitte.

Teine hunnik probleeme on aga seotud valitsejate ja inimeste vaheliste suhetega. Viimasel ajal ei saa rääkida küll võrdsest dialoogist, vaid pigem valitsejatepoolsest türanniast inimeste suhtes. Alustades Ansipi sihvkade söömise ja hõbemütsikeste jutukesega ja lõpetades Evelin Ilvese moraalitseva jutuga sellest, kuidas Kamboodža vaesed oskavad küll õnnelikud olla ja ei vingu nagu mingid nõmedad eestlased. Valitsejate ja valitsevate vahel on lihtsalt lõhe, mida on väga raske ületada ja kahjuks viimasel ajal valitsejad enam ei ürita ka eriti. Öeldakse lihtsalt, et probleemid on üle paisutatud, näiteks elektrihinnatõusuga läheb ju pere eelarvest vaid paar eurot rohkem välja ja tulumaksuvaba miinimumi pole mingit mõtet tõsta, kuigi paljud inimesed väljendasid seda soovi näiteks Rahvakogu ettepanekutes.

Lisaks on viimasel ajal eriti palju olnud ka korruptsioonisarnaseid juhtumeid: Reformierakonna rahastamisskandaal, IRLi elamislubade skandaal ja Keskerakonna kiriku ehitamiseks võetud annetus. Ka nende juhtumite puhul on valitsejad jäänud enamasti ülbeks, eitades juhtumit või õigustades seaduse rikkumist.

Probleeme on palju ja mina kõigele lahendusi isegi ei oska pakkuda. Mida ma aga tahan öelda, on see, et me vajame muutusi, aga enamikul meist ei ole jõudu ega aega, et tänavatel protestima minna, sest on vaja tööl või koolis käia, et kuidagi ellu jääda. Mina sooviksin, et sügisel tulevatel kohalikel omavalimistel saaksime valida endale ka uue riigikogu. Võib-olla peaks algatama selleks mingi allkirja kogumise? Võib-olla peaks ikka ka tänavatele minema? Võib-olla ma aga lihtsalt olen tüüpiline vinguv eestlane, kes näeb probleeme, mida pole, ja süüdistab valitsust asjades, millese nad kuidagi ei puutu?

Mis Sina arvad?

PS! Ma vaatasin hiljuti oma blogi lugemisstatistikat ka ja tean, et lugejaid on omajagu kogenud. Seega minu monoloogi lugemise asemel võiksite nüüd ka arvamust avaldada. Oleks väga tore. :)

Libedus, libedus...

Minu jaoks on viimasel ajal tänavatel liikumine väga suur katsumus. Olen veidi kuri Tartu tänavate ja liikluskorralduse peale - väljaspool kesklinna on jalakäijana liikumine päris võimatu ja ega kesklinnaski need lood kõige paremad pole. Lisaks suutsid mu mõistlikud talvesaapad katki minna ja nüüd käin kapist leitud saabastega, millel on aga oma 5-6-sentimeetrine konts alla ja praeguse ilmaga pole see kuigi tore.

Igaljuhul, täna hommikul üritasin siis jõuada Riiamäe bussipeatusest sotsioloogide majja. Algus läks ilusti, aga siis tuli Toomemägi ja selmet treppidest minna, otsustasin veidi otsema kaldtee kasuks. Ei olnud väga geniaalne valik. Alla veeremise vältimiseks võtsin lõpuks käsipuust kinni ja liikusin teosammul ülespoole. Mingil hetkel läks üks meesterahvas minust suurema vaevata mööda. Mõtlesin ka siis, et ega ma kehvem pole ja lasin käsipuust lahti ja hakkasin ülespoole liikuma. Paari sammu pärast olin juba pooleldi käpuli maas. Täpselt sel hetkel vaatas enne möödunud mees tagasi ja otsustas mulle appi tulla. Nagu see oleks kõige loomulikum asi maailmas, võttis ta mu käevangu ja koos liikusime päris kiiresti üles. Kui teda poleks olnud, oleksin arvatavasti siiani kuskil poole mäe peal. Päris tore, kui selliseid abivalmeid inimesi ikka leidub.

Muidu mässan siin töö- ja koolirindel. Laupäeval oli naisteturniir, mille mängud kestsid poole kaheteistkümneni. Tarmo juurde minekuks võtsin siis takso ja sattusin jutuka, aga masenduses naispensionärist juhi peale. Kui algul rääkisime niisama tühjast-tähjast, siis mingil hetkel küsisin, kui kaua ta taksojuhina töötanud on. Seejärel jõudis ta mulle rääkida oma seitsmest lapsest, kellest viis töötab Soomes, haigest emast ning kuidas Eesti riik nõudis talt 32 tuhat krooni, kui ta FIEna tegevuse lõpetas ja kuidas ta selle jaoks pidi 7 kuud vahetpidamata Soomes töötama. Päris huvitav, kui palju saab teisest inimesest teada 7 kilomeetri jooksul.

Koolis on päris palju kodutöid see semester. Iga nädal pean lugema vähemalt 6 võõrkeelset teadusartiklit ja seejärel foorumis ja klassis arutelus osalema. Lisaks pean tegema vähemalt 2 grupitööd - üks kujutab endast osalusvaatlust, teise puhul tuleb asutusi kaardistada ning seejärel grupitöö sujuvust analüüsida. Veel on praeguseks teada kolme essee esitamise tähtajad. Rääkimata eksamitest ning sotsiaaltöö praktikast. Viimast pean küll arvatavasti suvel tegema, sest praegu on selleks aega väga raske leida.

Lisaks võitlen juba kolmandat nädalat päris kurjade pisikutega: nina pidevalt tilgub, köhahood tahavad vahepeal tappa, siis kaob jälle hääl ära või tekib selline peavalu, et tahaks lihtsalt pea otsast kruvida. Seega kogu vaba aeg möödub enamasti voodis lamades ja teed juues.

Loodan, et Sind ei ole veebruariilm ja libedus veel maha murdnud!

Taas tööinimene

Kuigi mul veel lepingut ei ole, olen de facto nüüdsest Tähtvere Tennise- ja Tantsukeskuses administraator. Nädalavahetusel olid kaks esimest tööpäeva, mis läksid täitsa edukalt, välja arvatud kaks lõhutud pokaali, aga nad olid ikka väga haprad ka. Täna nautisin oma tööga kaasnevat boonust ka ehk käisin tasuta tantsutrennis. Seekord siis zumbas, mis oli veidi keeruline, aga vahva ja tore, kuigi mitte nii ülihüpermega äge, nagu seda reklaamitakse.

EPLs ilmus mu tööotsingute raames taas artikkel ka. Käisin isegi EPL fotostuudios pildistamas selleks:

Artiklis on lühikokkuvõte minu saadetud pikemast tekstist: 

Kes otsib, see leiab

Tööd otsides olen ma kandideerinud erinevatele ametikohtadele ja ka palju ei-sid saanud. Alati olen aga lõpuks midagi sobivat leidnud. Mulle on jäänud mulje, et paljud noored nõuavad oma esimeselt või teiselt töökohalt liiga palju. Minu soovitus on, et igasugune töökogemus tuleb kasuks ja muudab edasised tööotsingud lihtsamaks. Isiklikult olen näiteks telefoni teel raamatuid müünud, mis väga paljude mu tuttavate seas kutsus esile reaktsiooni: „Mina küll sellist tööd iial ei teeks!“. Jah, ma tunnistan, et palk polnud suurem asi, kui endal müük väga edukalt ei läinud, ning tihti olid inimesed ka pahased, et ma neid tülitan. Samas oli kollektiiv meeldiv ja töögraafik väga paindlik ning mingi lisaraha ikka teenisin. Lisaks on järgnevatel tööintervjuudel tööandjad just selle töökohaga kaasnevate kogemuste vastu huvi tundnud.

Rääkides nüüd oma praegustest tööotsingutest, siis paistab, et need on jõudnud eduka finišini. Nimelt käisin kolmapäeval ja neljapäeval Tähtvere Tennise- ja Tantsukeskuses administraatori tööd õppimas ja laupäeval on juba esimene vahetus. Minu jaoks tundub see töö väga hea, kuigi kooli kõrvalt on praegu koormus veidi suur – 16 kaheksatunnist vahetust veebruaris. Samas märtsist palgatakse veel üks uus töötaja ning siis on lootust, et koormus läheb samuti väiksemaks. Kolleegid ja ülemus on olnud siiani väga sõbralikud ja abivalmid. Samuti kiirgavad sealsed kliendid ning treenerid positiivsust. Minu jaoks ongi tööl valitsev õhkkond üks kõige olulisemaid näitajaid.

Kohustusi on administraatoril omajagu: tennise-, tantsu- ja kohvikuklientide teenindamine, kauba vastuvõtt ja väljapanek, väiksemad korrastustööd ja igasuguste jooksvate probleemidega tegelemine. Töö toimub vahetustega seitse päeva nädalas. Päevas on kaks vahetust: hommikune 8-16 ja õhtune tavaliselt 16-23. Samas on olnud ka nädalavahetusi, kui täiskasvanute tenniseturniirid kestavad südaööni. Palk on ka minu arust igati mõistlik – 2,40 tunnis ja lisaks 10% kohviku müügitulust. Üks suur boonus minu jaoks on võimalus käia tasuta tantsutrennides.

Lõpetuseks võin öelda, et ega Eestis noorel kooli kõrvalt kerge sobivat tööd leida pole, aga see on võimalik. Tööturul on konkurss suur, näiteks eelmine sügis sain koha, kuhu oli üle 200 kandidaadi veel. Siiski tööd tõesti sooviv inimene leiab endale sobiva koha.

Jõudu ja pealehakkamist!

Nüüd olen küll surnud...

Nüüd on küll see semester läbi, vähemalt mina ei kavatse enam rohkem midagi teha. Kuues aines  eksamid, lisaks kahe puhul ka korduseksam. Kõiki tulemusi veel ei tea ja mat.analüüs jääbki arvatavasti minu puhul igavesest ajast igavesti mission impossibleiks, aga vähemalt sai proovitud. Lisaks jäi veel sügissemestrisse hunnikutes kirjatükke ja kodutöid. Seega praegu on küll tunne, et läheks kuhugi soojale maale ja jääks palmi alla lamama, aga päris nii hästi ei saa. Vähemalt tänase päeva kavatsen suuremas jaos voodis veeta, lugeda ja näksida midagi head ja veidigi pingeid endast välja juhtida.

Aga ega ma viimasel ajal tegelikult ei ole ainult õppimisele keskendunud. Ma lihtsalt ei suuda 9st kümneni raamatukogus konspekti taga istuda. Lisaks olid kallitel inimestel sünnipäevad ja kooli pärast neid üle lasta ka ei tahtnud.

Kolmapäeval käisin Kaisal külas. Kuna enamik sosse oli kuskil Hiiumaal, Saaremaal, Ukrainas, Keenias või mõnes muus maailma otsas, siis olime kolmekesi. Aga see oli ka lõbus: saime doominot mängida nii, et kõigile jagus ikka normaalses koguses juppe ja Yatzyt ja Eesti mälumängu jne. Pärast suundusime Kaisa ja tema Noarootsi sõpradega Retrole. Hämmastavalt head muusikat lasti ja hästi tore oli.

 Üritasime ehitada doominost, aga pidevalt kukkusid ümber...















Millegi pärast on viimasel ajal kõigil temaatilised sünnipäevad. Kadi ja Lomp pidasid viiekümnendate stiilis pidu. Muusika ja meeleolu pärast tundus küll, et tahaks ise ka parem viiekümnendatesse tagasi. Veidi fotomeenutusi:

Tibu tudub....

Kadi laulis ja Novellus esines :)

Neiud olid Lombi soengu pärast kadedad...

Pärast viiekümnendaid suundusin järgmine õhtu juba Jaapanisse ehk Peeter-Paulil oli Jaapani-teemaline sünnipäev. Tegime sushit - rullisin kohe 4 rulli 10st ja tulid täitsa ilusad. Peale riisi keetmise oli sushi tegemine isegi suhteliselt kerge ja lõbus. Mõned meenutused ka pühapäevast:

Fotograaf kiusas, aga jänku kaitses mind...

Sotsioloogide rünnak!!

Lisaks lubasin üht sõpra aidata ja siis olen ka nüüd väikest viisi meediastaar ehk Eesti Päevalehes ilmub väikseid nupukesi mu tööotsingutest. Sissejuhatav lugu on siin.  Veel käisin bridžiklubis, mis oli jälle täitsa tore, ning ajalooringis, sest seal oli tõeliselt huvitav teema. Mul on endiselt maailma kõige lahedam klassijuhataja - isegi paar aastat hiljem jätkub juttu kauemaks ja kallistame, kui kohtume.

Täna siis lebotan veel. Homsest aga lähen juba uut ametit proovima ehk Tähe Tantsu- ja Tennisekeskuses administraatori kohta. Hoidke mulle pöidlaid :)

Peeaegu oleksin unustanud, Kristjan suutis oma telefoni ikka nii palju moosida, et sai pildid kätte. Siin siis meenutusi ka üleeelmisest neljapäevast:

Varje sõitis pulliga...

PePa HAMMUSTAS mind, Varje on ka šokeeritud

Oskan nunnu ka olla...

...ja veidi kurjem

Nii, nüüd küll kõik ei saanud, aga midagi ikka jälle.