Taas tööinimene

Kuigi mul veel lepingut ei ole, olen de facto nüüdsest Tähtvere Tennise- ja Tantsukeskuses administraator. Nädalavahetusel olid kaks esimest tööpäeva, mis läksid täitsa edukalt, välja arvatud kaks lõhutud pokaali, aga nad olid ikka väga haprad ka. Täna nautisin oma tööga kaasnevat boonust ka ehk käisin tasuta tantsutrennis. Seekord siis zumbas, mis oli veidi keeruline, aga vahva ja tore, kuigi mitte nii ülihüpermega äge, nagu seda reklaamitakse.

EPLs ilmus mu tööotsingute raames taas artikkel ka. Käisin isegi EPL fotostuudios pildistamas selleks:

Artiklis on lühikokkuvõte minu saadetud pikemast tekstist: 

Kes otsib, see leiab

Tööd otsides olen ma kandideerinud erinevatele ametikohtadele ja ka palju ei-sid saanud. Alati olen aga lõpuks midagi sobivat leidnud. Mulle on jäänud mulje, et paljud noored nõuavad oma esimeselt või teiselt töökohalt liiga palju. Minu soovitus on, et igasugune töökogemus tuleb kasuks ja muudab edasised tööotsingud lihtsamaks. Isiklikult olen näiteks telefoni teel raamatuid müünud, mis väga paljude mu tuttavate seas kutsus esile reaktsiooni: „Mina küll sellist tööd iial ei teeks!“. Jah, ma tunnistan, et palk polnud suurem asi, kui endal müük väga edukalt ei läinud, ning tihti olid inimesed ka pahased, et ma neid tülitan. Samas oli kollektiiv meeldiv ja töögraafik väga paindlik ning mingi lisaraha ikka teenisin. Lisaks on järgnevatel tööintervjuudel tööandjad just selle töökohaga kaasnevate kogemuste vastu huvi tundnud.

Rääkides nüüd oma praegustest tööotsingutest, siis paistab, et need on jõudnud eduka finišini. Nimelt käisin kolmapäeval ja neljapäeval Tähtvere Tennise- ja Tantsukeskuses administraatori tööd õppimas ja laupäeval on juba esimene vahetus. Minu jaoks tundub see töö väga hea, kuigi kooli kõrvalt on praegu koormus veidi suur – 16 kaheksatunnist vahetust veebruaris. Samas märtsist palgatakse veel üks uus töötaja ning siis on lootust, et koormus läheb samuti väiksemaks. Kolleegid ja ülemus on olnud siiani väga sõbralikud ja abivalmid. Samuti kiirgavad sealsed kliendid ning treenerid positiivsust. Minu jaoks ongi tööl valitsev õhkkond üks kõige olulisemaid näitajaid.

Kohustusi on administraatoril omajagu: tennise-, tantsu- ja kohvikuklientide teenindamine, kauba vastuvõtt ja väljapanek, väiksemad korrastustööd ja igasuguste jooksvate probleemidega tegelemine. Töö toimub vahetustega seitse päeva nädalas. Päevas on kaks vahetust: hommikune 8-16 ja õhtune tavaliselt 16-23. Samas on olnud ka nädalavahetusi, kui täiskasvanute tenniseturniirid kestavad südaööni. Palk on ka minu arust igati mõistlik – 2,40 tunnis ja lisaks 10% kohviku müügitulust. Üks suur boonus minu jaoks on võimalus käia tasuta tantsutrennides.

Lõpetuseks võin öelda, et ega Eestis noorel kooli kõrvalt kerge sobivat tööd leida pole, aga see on võimalik. Tööturul on konkurss suur, näiteks eelmine sügis sain koha, kuhu oli üle 200 kandidaadi veel. Siiski tööd tõesti sooviv inimene leiab endale sobiva koha.

Jõudu ja pealehakkamist!

Nüüd olen küll surnud...

Nüüd on küll see semester läbi, vähemalt mina ei kavatse enam rohkem midagi teha. Kuues aines  eksamid, lisaks kahe puhul ka korduseksam. Kõiki tulemusi veel ei tea ja mat.analüüs jääbki arvatavasti minu puhul igavesest ajast igavesti mission impossibleiks, aga vähemalt sai proovitud. Lisaks jäi veel sügissemestrisse hunnikutes kirjatükke ja kodutöid. Seega praegu on küll tunne, et läheks kuhugi soojale maale ja jääks palmi alla lamama, aga päris nii hästi ei saa. Vähemalt tänase päeva kavatsen suuremas jaos voodis veeta, lugeda ja näksida midagi head ja veidigi pingeid endast välja juhtida.

Aga ega ma viimasel ajal tegelikult ei ole ainult õppimisele keskendunud. Ma lihtsalt ei suuda 9st kümneni raamatukogus konspekti taga istuda. Lisaks olid kallitel inimestel sünnipäevad ja kooli pärast neid üle lasta ka ei tahtnud.

Kolmapäeval käisin Kaisal külas. Kuna enamik sosse oli kuskil Hiiumaal, Saaremaal, Ukrainas, Keenias või mõnes muus maailma otsas, siis olime kolmekesi. Aga see oli ka lõbus: saime doominot mängida nii, et kõigile jagus ikka normaalses koguses juppe ja Yatzyt ja Eesti mälumängu jne. Pärast suundusime Kaisa ja tema Noarootsi sõpradega Retrole. Hämmastavalt head muusikat lasti ja hästi tore oli.

 Üritasime ehitada doominost, aga pidevalt kukkusid ümber...















Millegi pärast on viimasel ajal kõigil temaatilised sünnipäevad. Kadi ja Lomp pidasid viiekümnendate stiilis pidu. Muusika ja meeleolu pärast tundus küll, et tahaks ise ka parem viiekümnendatesse tagasi. Veidi fotomeenutusi:

Tibu tudub....

Kadi laulis ja Novellus esines :)

Neiud olid Lombi soengu pärast kadedad...

Pärast viiekümnendaid suundusin järgmine õhtu juba Jaapanisse ehk Peeter-Paulil oli Jaapani-teemaline sünnipäev. Tegime sushit - rullisin kohe 4 rulli 10st ja tulid täitsa ilusad. Peale riisi keetmise oli sushi tegemine isegi suhteliselt kerge ja lõbus. Mõned meenutused ka pühapäevast:

Fotograaf kiusas, aga jänku kaitses mind...

Sotsioloogide rünnak!!

Lisaks lubasin üht sõpra aidata ja siis olen ka nüüd väikest viisi meediastaar ehk Eesti Päevalehes ilmub väikseid nupukesi mu tööotsingutest. Sissejuhatav lugu on siin.  Veel käisin bridžiklubis, mis oli jälle täitsa tore, ning ajalooringis, sest seal oli tõeliselt huvitav teema. Mul on endiselt maailma kõige lahedam klassijuhataja - isegi paar aastat hiljem jätkub juttu kauemaks ja kallistame, kui kohtume.

Täna siis lebotan veel. Homsest aga lähen juba uut ametit proovima ehk Tähe Tantsu- ja Tennisekeskuses administraatori kohta. Hoidke mulle pöidlaid :)

Peeaegu oleksin unustanud, Kristjan suutis oma telefoni ikka nii palju moosida, et sai pildid kätte. Siin siis meenutusi ka üleeelmisest neljapäevast:

Varje sõitis pulliga...

PePa HAMMUSTAS mind, Varje on ka šokeeritud

Oskan nunnu ka olla...

...ja veidi kurjem

Nii, nüüd küll kõik ei saanud, aga midagi ikka jälle. 

Jätkame samal lainel...

Ehk siis unetusest tegin mõned plakatid:

 

Vägivald...

 Viimasel ajal olen sattunud eriti palju mingitele julmadele artiklitele. Siis mõtlesin, et olen ka veidi aktiivne ühiskonmnaliige ja tegin Rahvakogusse sellise ettepaneku:

Minu arust vajab Eesti õigussüsteem tõsisemaid muutusi. Kolm põhilist probleemi on järgnevad:
1) Mõttetud karistused - enamik pedofiile, mõrvareid, roolijoodikuid, vägistajaid jne saavad heal juhul umbes viieaastase vanglakaristuse, millest samuti on pool tingimisi.

2) Alaealiste karistamatus - alla 14-aastastele pole õigusorganitel võimalik peaaegu midagi teha. Samal ajal kasvavad üha enam just noorte poolt toime pandud julmused ja kuriteod.

3) Koduvägivald - koduvägivalla puhul jääb õigusorganitel pahatihti puudu võimalustest ja mõnikord ka tahtmisest sekkuda. Väga palju on peresid, kus teised pereliikmed kannatavad ühe terrori all. Arvatavasti sama palju on peresid, kus laste eest ei hoolitseta, sest alkohol või narkootikumid on tähtsamad.

Nende proobleemide lahendmiseks on minu arust mitmeid võimalusi. Esiteks tuleks karmistada ja mitmekesisemaks muuta määratavaid karistusi. Kõigile kurjategijatele peaks olema kohustuslik psühholoogiline nõustamine. Seksuaalkurjategijate puhul tuleks rakendada keemilist kastreerimist. Alaealiste puhul tuleks samuti mõelda võimalusi, kuidas karistusi muuta tõhusamaks ning suurendada sekkumist koolis, vajadusel palgata juurde koolidesse psühholooge. Koduvägivalla puhul peaks andma õigusorganitele rohkem õigusi ning vahendeid laste ära võtmiseks probleemsetest peredest. Samuti riigi poolt toetada vägivallaohvrite aitamist.

Mina ei taha enam elada ühiskonnas, kus julmus on igapäevane ja normaalne nähtus ning kurjategijad jäävad karistamata.


Kusjuures Rahvakogus on päris palju asjalikke ettepanekuid. Kui ikka aega saate, siis visake ka pilk peale. Kui ei ürita, siis ei saagi midagi paremaks muuta.

Täna lõpetasin 2013. aasta ühiskonnaõpetuse eksamimaterjali muutmise ka. Hämmastav, kui palju on aastaga maailmas muutunud. 

Unetus

Kolmandat ööpäeva järjest neljatunnisel unerežiimil ja ei, see ei ole mingi eksperiment. Lihtsalt, kui olen neli tundi juba millalgi suutnud magada, siis enam magama ei jää. Arvatavasti närvid ja liiga palju, mida oodata.

Igaljuhul, suutsin ka esimese aine ülikoolis läbi kukkuda. Aga ega midagi ei lootnudki, kui neljatunniselt eksamilt 40 minuti pärast lahkusin. Olen väga uhke enda üle. Loodame, et järeleksam läheb paremini. Kuigi eriti tahtmist küll enam ei ole, aga eks tuleb kuskilt see motivatsioon välja pigistada.

Täna käisin üle pika aja HTG bridžiklubis, oli päris tore. Olime Helmiga üllatavalt edukad Angela ja Allani vastu. Lisaks oli lihtsalt tore neid näha, isegi, kui ma ise olin oma väsimuse, kohvilaksu ja üleni musta riietatult (Angela sõnul pole ta kunagi mind nii mustas näinud) päris masendav vaatepilt.

Kolmapäeval käisime tantsuklubis. Oli hästi lõbus, kuigi tantsud olid jälle täitsa ära ununenud. Neljapäeval käisime Püssis. Mina see kord rodeot ei sõitnud, aga Varje küll. Ja kohe nii edukalt, et tuli naiste arvestuses võitjaks. Jõime siis šampust ja olime uhked. Pärast käisime veel CTs ka, kuhu seekord sain Apotheka kliendikaardiga tasuta sisse, lõbusaid trikke mõeldakse ikka välja inimeste kohale meelitamiseks. Kristjan tegi palju pilte ja paar videot ka, aga tema telefon loobus meiega koostööst ja otsustas need kõik ära kustutada. Siiski väike lootus veel on neid millalgi näha.

Täna õhtul vaatasime õudukat "The Eye". Ma ei ole nii ammu ühtegi õudukat näinud, et karjusin ikka päris korralikult. Aga minu arust oli hea film. Polnud liiga palju panustanud verele ja ehmatamisefektile, vaid pigem sellisele sügavamale hirmutamisele. Lisaks oli eriti õnnelik ja armas lõpp.

Tarmo saab homme linnaloale. Olen nüüd viimastel päevadel pidevalt telefonis eriti kuri olnud, sest ma olen väsinud ja asjad ei ole hästi ja siis ta on lihtsalt kuskil kaugel kinni. Igaljuhul, siis tegin pärast õudukat talle koogi:

Kuigi praegu on asjad päris halvasti, olen ma vähemalt tuleviku suhtes optimistlik. Kuigi lähitulevikus tuleb teha mõned keerulised otsused, usun, et saan hakkama. See on kõigest elu ju, pole mõtet seda liiga tõsiselt ka võtta.

Lihtsalt....

Vahepeal elasime maailmalõpu üle (minu elu ajal vähemalt kolmanda, I am a true survivor), pidasime jõule ja aasta vahetus ja veel paar sünnipäeva ja paar niisama üritust ja palju motivatsioonipuudust ja palju vajadust just nimelt motivatsiooni jaoks, sest aastavahetusega käsikäes käib ju sess.

Tarmol oli ka vahepeal pikem puhkus ja kuna ta on tubli ja sai endale kondid peale, siis saab nüüd tihedamalt kodus ka käima hakata:

Mina proovisin ka vahepeal sõjaväelase elu, aga päris hästi see mulle ikka ei istu:

Seejärel otsustasin halastajaõeks hakata, aga ka see plaan tundub kurjakuulutav:

Seega praegun jään ikka sotsioloogia juurde - defineerin töö olemust ja põhjendan, miks see just parim definitsioon on. Mõtlen, miks mediaanpalga puhul on soolised erinevused suuremad kui keskmise palga puhul. Jõuan järeldusele, et seadustega inimeste suhtumist ja ühiskonda muuta ei saa, sest näiteks LAV on üks kümnest riigist, kus geiabielud on lubatud, samal ajal aga toimub seal pidevalt vägistamisi, mille eesmärgiks on lesbid uuesti "normaalseteks naisteks" muuta.

Öösiti näen väga veidraid unesid. Näiteks täna hommikul ärkasin une peale, kus maailma tabas zombie-apokalüps. Nimelt sõitsime suurel laeval ja siis mingil hetkel tulid vee alt zombied, kes tegelikult tahtsid sõbrad olla, aga inimesed muutusid vägivaldseks ja siis tuli neid karistada. Ühel hetkel tegi üks inimene midagi nii kohutavat, et zombied mõtlesid välja eriti karmi karistuse. Nimelt pandi teele saanidega hobused, millel lamasid imikud ja siis nende peale saadeti pullid. Aga siis oli üks tore vana naine, kes neid pulle juhtis nii, et pullid ei sõitnudki lastest üle. Aga siis üks hobune ehmatas ja osa lapsi kukkus ikka saani pealt surnuks ja siis ma ärkasin. Ma ei usu, et see päris normaalne on, peaks arvatavasti telekat vähem vaatama või midagi.

Enne jõule käisin ka sotsioloogide jõulupeol. Oli igati tore: andsime uusaastalubadusi, saime kinke, tantsisime, pugisime jnejne:

Ja kui eelmise aasta kohta kokkuvõte teha, siis tegelikult oli päris raske aasta: liiga palju õnnetusi, matuseid, lahkuminekuid ja tagasilööke. Aga samal ajal oli ka palju toredaid hetki kallite inimestega ja tänu nende toetusele ja usule, et mis ei tapa, teeb tugevamaks, liigun ja püüan ikka edasi.

Head aega, 2012!

Kultuursus

Käisin eile päälinnas ja mitte niisama, vaid teatris ja puha. Enne teatrit oli meil paar tundi vaba aega ja kuna olin koos kunstiõpetajatega, siis käisime Tallinna Kunstihoones. Enne veel vaatasime Tallinna raekoja üle - põhjapõdrad olid päris vahvad ja ei tundunud väga kurvad ka, kuigi linn kogu oma müra-käraga ei ole minu arust metsloomadele kõige õigem koht.

Kunstihoones oli skulptor Jaan Soansi näitus. Teate ju küll, see mees, kes on näiteks Tartus teinud Hurda ja Petersoni kuju. Olgu-olgu, mina ka ei teadnud Aga päris head teosed olid. Pealkirjad andsid hästi palju juurde. Mõned näited:

Eesti metsa mälestuseks

Rahujõud

Näitusesaalist väljudes avastasin, et mu müts on kadunud. Selle ajaga, mis mul kulus mütsi otsimiseks, suutsid kunstiõpetajad ühe kunstnikuga tutvust sobitada. Tõnis Laanemaa kutsus meid siis oma ateljeesse ja jutustas oma elust ning loomingust. Armas, kui inimesed nii sõbralikud on. Lisaks kinkis ta igaühele meist ühe suurema ja ühe väiksema pildi. Mina valisin endale Rõuge maastiku graafika ja ühe neiu portree, mis nüüd ripub mu voodi kohal seina peal ja hirmutab Varjet.

Eks ta natuke kuri paista tõesti :D

Kusjuures 8. tõmmis 30st, seega päris fancy.

Lõpuks jõudsime siis teatrisse ka. Etendus oli samuti kunstiga seotud. "Punane" rääkis 20. sajandi keskpaiga kunstnikust Mark Rothkost ja ta elu ning loominu viimastest aastatest. Minu jaoks pakkus lavastus elamuse: mõlemad näitlejad (Ain Lutsepp ja Uku Uusberg)  suutsid publikuga suhestuda ja etendus ise oli varjundirikas ning mõtlemapanev. Samas mõjus Lutsepp vana torssis kunstnikuna mitu korda tõetruumalt kui Uusberg assistendina. Assistendi iseloom jäigi minu jaoks lõpuni välja arendamata. Lavastuse teine vaatus oli kõvasti pingelisem kui esimene ning lõpus tekkis mitmeid küsimusi, mille üle veel terve tee tagasi juurdlesin. Milleks inimestele kunsti on vaja? Kas uue saamegi ainult vana hävitades? Soovitaksin vaatama minna, aga kahjuks oli eile viimane etendus.

Viimasel ajal on kogu aeg hästi palju teha. Mõnes mõttes väsitav, aga ka hästi meeldiv. Jõuaksin vaid kõige sellega ka valmis, mida teha vaja on. Väike meenutus ka koolist:

Meie vaatlusplaan....