Ed Sheeran on minu arust väga hea muusik - veidi liiga masendav, aga ilus ja hea häälega. Konkreetne laul meenutab mulle midagi/kedagi ja ma kaua mõtlesin, mida/keda täpsemalt. Lõpuks mõtlesin välja ja see tegi mind kurvaks. Mõnikord tuleb aga elus edasi liikuda, isegi, kui see algul on väga valus. Tänu edasi liikumisele tunnen end nüüd kaitstu ja armastatuna. Ma isegi ei suuda kirjeldada, kui suurepärane see on.
Eile oli Poska improturniir. Ma olin veidi närvis, sest viimati puutusin väitlusega kokku kunagi novembris. Esimene väitlus oli aga juba nii vahva, et sain aru, miks ma naudin väitlust. Noored, kellele meeldib esineda ja kellel on võimalus veel väga kaugele areneda, ning mina saan sellele kaasa aidata. Eriti tore oli näha sama tiimi uuesti kolmandas voorus, kus nad olid mu soovitusi kuulda võtnud ja seetõttu olid nende väited ka juba argumenteeritud.
Pärast läksin oma lastega kakaod jooma ning maast-ilmast rääkima. Veidi kurb oli näha, kui kurnatud nad on, sest neil on ka lihtsalt tohutult kohustusi. Samas oli nendega rääkimine ülitore ja pakkus meile kõigile puhkust. Vahepeal olen ma väga üllatunud, kui arukad lapsed-noored tegelikult on. Olgu, minu väitluslapsed on minust ainult kolm aastat nooremad, aga see on ka ikka vahe ja mõnikord teavad nad küll minust rohkem. Samuti on mul vahepeal tunne, et nemad toetavad mind rohkemgi kui mina neid. Pealkiri on Siimu tsitaat minu kohta. Päris tabav tegelikult, eriti arvestades, et ta ütles seda pärast minu mõtteavaldust, et mõnikord oleks surmanuhtlus õige lahendus. Tegelikult ma ei ole viimases kindel. Tahaksin hea meelega uskuda, et kõiki kurjategijaid on võimalik ravida ja rehabiliteerida, aga üha enam tundub mulle, et see tegelikult ei ole võimalik.
Kuigi pikk talv on meid kõiki ära väsitanud, siis kevadine päike ikka vaikselt piilub ja üksteisest hoolides peame ilusti vastu.
No comments:
Post a Comment