Väitlus

2011. aasta meistrikate kuuendad.

Kui ma Treffnerisse läksin, oli mul kindel plaan väitlema hakata. Ma isegi ei mäleta, mis põhjusel. Viisin selle plaani ka kohe ellu ning kolm aastat olin päris tegus keskkooliväitleja. Loomulikult oleks saanud veel tegusam olla, aga aega pidi teistele tegevustele ka veidi jätma. 

Vahva on meenutada etapile eelnevaid nädalaid, mil tegime koolis kaasust, kuni valvur tuli ja meelde tuletas, et võiks millalgi koju minna. Nädalavahetusi, mil kaasuse tegemine oli aju juba nii sassi ajanud, et kohvi sisse sai suhkru asemel sool (ei ole maitsev kooslus, ärge proovige). Hetki, mil leidsin mõne uue tõestuse või tuli öösel mõte argumendi kohta. 

Ettevalmistusest veel toredam oli aga väitlus ise. Hasart, mida koged, kui pead kuue minutiga tõestama, et just sul on õigus ja teised eksivad. Rahulolu, mida tunned, kui kohtunikult või kaasväitlejatelt head tagasisidet saad. Hetked, mil näed oma nime parimate spiikrite seas. 

Agnes - parim treener, kes hoidis meie tuju alati üleval.

Loomulikult oli ka pingeid. Hetki, mil oli tunne, et tahaks loobuda. Aga siis olid olemas tiimikaaslased ja treener, kes innustasid edasi, ütlesid, et tegelikult on ju kõik hästi ja me saame hakkama. Lõpuks kasvad sa nende inimestega nii kokku. Nemad on need, kes mõistavad su mõtteid, kelle ühe märksõna järgi suudan ma kõne käigus välja mõelda ja ette kanda uue argumendi. 

Rääkides veidi saavutustest ka, siis 11. klassis jõudsime meistrikatel võistkondlikult (Värvilised Kummikud) poolfinaali, kus kaotasime Arrogantole, 12. klassis veerandfinaali, kus kaotasime häältega 2:3 Talledel. Kõnelejate arvestuses oli mu parim saavutus 2011. aasta kokkuvõttes saadud neljas koht. Spiikrite poolest jäi mu laeks 27 punkti. seega võib täitsa rahul olla. Kuigi üks öö nägin unes, kuidas võitsime meistrikad ja see oli nii hea tunne ja päris kahju oli, kui sain aru, et see oli uni.

Meie lapsed: Stalker. II Etapp 2012.

Sellest sügisest treenime koos Toomasega ühte võistkonda HTGs. See on peaaegu sama tore kui ise väitlemine. Treenerina arenevad hoopis teised aspektid kui ise väideldes. Lisaks vedas meil väga tiimiga: nad klapivad omavahel hästi, on aktiivsed ja nutikad. Nendega koos on nauding kaasusi teha. 

Ülikooli väitlusklubis pole mul kahjuks eriti aega olnud käia. Tahaksin küll, aga lihtsalt ei jätku jaksu. Tahaksin öelda, et järgmine aasta, aga arvestades mu praegust plaani võtta sügisel matastati aineid, siis see eriti ei toimi. 

Igaljuhul väitlus on muutnud mind palju kindlamaks esinejaks. Lisaks oskan palju paremini ka kirjalikke tekste argumenteerida ja infot leida. Ülikoolis on ka näha, et väitlejad võtavad palju rohkem ja asjalikumalt sõna kui teised (olgu, ma võib-olla pole erapooletu, aga tundub küll nii). Seega kui kellelgi on aega, siis soovitan väitlemisega tegeleda. see on lõbus ja tohutult arendav.