Luuletaja, kes meis kõigis vahel pead tõstab

Mul mõnikord tuleb tuju kirjutada. Kirjutada midagi teistmoodi - vähem reaalsust ja rohkem unistusi. Neis kirjatükkides olen ma konkreetse hetke tunne ja mõte. Kahjuks on selleks vaja ka tohutult aega ja energiat. Siiski on midagi aja jooksul kogunenud, mida ka Sinuga jagaksin.


*   *   *

Mida sa üldse tead?
Arvad, et leidsid mu vead.
Kriibin su autole read:

"Mine perse- sina ja su vead!" 

Tahan karjuda, olla kõrk:
"Sa oled nii kuradi nõrk!"
Ütled, et ei taha mind kaotada,
oleksid võinud suud mitte paotada. 

Ühel hetkel olen vaba,
kuigi seda ei vaja.
Millalgi tahan jälle olla,
mitte küll täna, homme võib-olla.

    - Kas ma tegin Sulle tõesti nii palju haiget?

    - Jah. Ma olin Sinusse armunud (ma ei armu kergesti).

      Ma võtsin meie suhte nimel riske ja avasin end rohkem kui kunagi varem. 

      Meil oli ju koos hea (mäletad meie esimest suudlust?). Jah, muidugi,

      vahepeal oli raske (see mitmetunnine öine telefonikõne), aga elu polegi kerge. 

     Just heade asjade nimel tuleb elus palju pingutada. Sina aga andsid alla. 

     Ma ei vihka Sind, vaid ennast, sest ma pole piisavalt hea. 

   - Mul on kahju. 

   - Mul ka. 

* * *

Sõdalane

Raha eest sõtta,
"Kõigil on vaja elada"
Rahu eest sõtta,
"Ma olen patsifist"

Lennukis on paha olla,
maandudes veelgi halvem.
Võõras maa, keel, aeg,
aga inimesed-
needsamad, natuke
tumedamad, aga
kurvad, väsinud, lootusetud.

Esimene kuul-
liiga palju verd.
"Ma ei ole kedagi varem tapnud"
Teine kuul, kolmas, neljas
ja kahesaja kolmekümnes.

Kuul roidesse
ja kahenädalane puhkus.
"Ma ei taha siia tagasi"

Kodus, aga üksi,
sest naisele ei meeldinud
püss padja all ja
mina
ei tahtnud lapsi hirmutada.

Tagasi, sest keegi peab
purunema,
et inimesed saaksid
olla rahul,
minust pole enam tähtsust,
sest olen niigi katki.

Ma ei taha raha,
siin pole sel tähtsust.
Milleks saavutada rahu?
Inimesed ei taha seda.
Sõtta,
sest keegi peab.

Pühendusega sõbrale, kes läks Afganistani võitlema.

Hoia end!

* * *

"Sa hakkad täna veel

inimeseks

juues tassi musta kohvi

lootuses et pohmelliga

hajuvad ka mälestused

eilsest õhtust

Sa hakkad täna

veel inimeseks

et täna veel lubada endale

mitte kunagi ei joo enam 

nii palju

et täna veel kustutada

oma mälust tema

ta nimi ja käed

su kehal kohtades kuhu sa 

ei taha et võõrad tungiksid

Sa hakkad 

täna veel inimeseks

täna veel otsid endale tema

tema kellega koos vanadust nautida

lapselapsi hellitada 

ühisel hauaplatsil igaveseks uinuda!"

karjub hääleke mu peas.

Ma

hakkan täna veel inimeseks

otsides armastust võõrast voodist

ihualasti