Kobadest kobam

Ma olen alati üks pudrunäpp olnud, aga mingil põhjusel tuleb Tähtveres see eriti esile. Mahalibisenud lusikaid, alustassile loksunud kohvi ja rebenenud pabereid mainimata jättes on kolm suuremat õnnetust olnud:

1. Esimesel päeval lõhkusin kaks jäätisepokaali. Tegelikult lõhkus ühe kraanikauss ja teise sahtlis ümber kukkunud tassid, minul oli üliväike osa seal mängida.
2. Kunagi kolmandal nädal lükkasin kohvitassi ümber - hiirematt ja veidi lauda sai kannatada. 
3. Eile läksin nõrgalt kissellitassile vastu ja järgmisel hetkel nägin aegluubis, kuidas telefon, paberid ja laud on kleepuvat ainet täis. Kiirelt reageerides kuivatasin telefoni ära ja võtsin lahti ning panin kuivama. Selline vana hea nokia on meil ka töö juures, seega täitsa töötas hiljem, aga teiselpool toru olevat inimest on halvasti kuulda. 

Pean ikka kuhugi balletti või mingisse muuse graatsilisse tundi minema. Seni, kuni välja mõtlen, kuhu täpsemalt, olge aga minu seltskonnas ettevaatlikud. 

Nüüd veidi pilte:

Yay, lastešampus

Sinised tulbid!

Aliasest ei saa kunagi küllalt. 

Juba kummuli?

"Munajoodik"

Uno!

"Siit tuleb üks tants, siit tuleb üks tants, siit tuleb üks vahva puntratants..."

Tantšulka

Palju, palju inimesi oli see kord....

"Väike nunnu tüdruk kirvega"

Ed Sheeran on minu arust väga hea muusik - veidi liiga masendav, aga ilus ja hea häälega. Konkreetne laul meenutab mulle midagi/kedagi ja ma kaua mõtlesin, mida/keda täpsemalt. Lõpuks mõtlesin välja ja see tegi mind kurvaks. Mõnikord tuleb aga elus edasi liikuda, isegi, kui see algul on väga valus. Tänu edasi liikumisele tunnen end nüüd kaitstu ja armastatuna. Ma isegi ei suuda kirjeldada, kui suurepärane see on.

Eile oli Poska improturniir. Ma olin veidi närvis, sest viimati puutusin väitlusega kokku kunagi novembris. Esimene väitlus oli aga juba nii vahva, et sain aru, miks ma naudin väitlust. Noored, kellele meeldib esineda ja kellel on võimalus veel väga kaugele areneda, ning mina saan sellele kaasa aidata. Eriti tore oli näha sama tiimi uuesti kolmandas voorus, kus nad olid mu soovitusi kuulda võtnud ja seetõttu olid nende väited ka juba argumenteeritud.

Pärast läksin oma lastega kakaod jooma ning maast-ilmast rääkima. Veidi kurb oli näha, kui kurnatud nad on, sest neil on ka lihtsalt tohutult kohustusi. Samas oli nendega rääkimine ülitore ja pakkus meile kõigile puhkust. Vahepeal olen ma väga üllatunud, kui arukad lapsed-noored tegelikult on. Olgu, minu väitluslapsed on minust ainult kolm aastat nooremad, aga see on ka ikka vahe ja mõnikord teavad nad küll minust rohkem.  Samuti on mul vahepeal tunne, et nemad toetavad mind rohkemgi kui mina neid. Pealkiri on Siimu tsitaat minu kohta. Päris tabav tegelikult, eriti arvestades, et ta ütles seda pärast minu mõtteavaldust, et mõnikord oleks surmanuhtlus õige lahendus. Tegelikult ma ei ole viimases kindel. Tahaksin hea meelega uskuda, et kõiki kurjategijaid on võimalik ravida ja rehabiliteerida, aga üha enam tundub mulle, et see tegelikult ei ole võimalik.

Kuigi pikk talv on meid kõiki ära väsitanud, siis kevadine päike ikka vaikselt piilub ja üksteisest hoolides peame ilusti vastu.

Info üleküllus

Viimane nädal või isegi rohkem olen kuidagi eriti palju huvitavat infot saanud. Nüüd tahaksin kuskile minna ja seda kõike seedida, aga ei saa, sest kool ja töö ja väitlus nõuavad kõik oma aja.

Igaljuhul, kõige pealt uudised. Eriti palju jubedaid juhtumeid on viimasel ajal olnud: Tamsalu mõrv, kahe hooldekodu vastutusel olnud inimese hukkumine. Veel kaugemast ajast: väikelapse surm lastekodus ja järgmisel nädalal väikelapse surm alkohoolikutest vanemate kodus. Väga raske on nende juhtumite osas seisukohta võtta, aga üks on kindel: midagi on väga valesti ühiskonnas. Juba eelmine aasta, kui käisin sotsiaaltöö aine raames hooldekodusid vaatamas, tekkis tunne, et need olud ei ole mõistlikud: hooldajaid on liiga vähe selle kohta, kui raske puudega isikud seal viibivad. Hooldajatele makstakse tohutult vähe palka, võrreldes sellega, kui raske nende töö on. Lisaks on see elamispind nende inimeste jaoks veidi liiga väike ja privaatsust on vähe. Mina ei tea, kust piisavalt raha leida. Samas üks võimalus minu arust oleks siiski vähendada kõrgemate riigiametnikke palkasid. Võib-olla on viga selles, et ma tõesti ei saa aru, kui raske on erinevate ametnike ja riigikogulaste ja ministrite töö. Samas on mul väga raske uskuda, et see on raskem kui korraga 15 puudega inimese eest vastutada ja nende eest hoolitseda.

Lisaks ärritavad mind tohutult otsused, mida kõrgemal tasandil viimasel ajal tehakse. Ma olen sellest siin juba korduvalt rääkinud, aga iga päev lisandub neid otsuseid. Näiteks on nüüd uus eelnõu, millega soovitakse kriminaalmenetluse seadustikku muuta. Mikk Salu kirjutas sellel teemal hea arvamusloo. Eile käis meile loengut pidamas noorsoopolitseinik, kes rääkis pedofiiliast. Ta tõi ka paar näidet, kus politseinik läks hoopis midagi muud uurima, kuid tähelepaneliku jälgimise põhjal suutis tuvastada laste väärkohtlemise. Nagu aru saan, siis uue seadusega see enam võimalik poleks. Minu arust on Eestis vastupidi politseli liiga vähe võimalusi ja kindlasti ei saa rääkida politseiriigist. Lisaks tahaksin mainida veel, et pärast eilset loengut tekkis küll tunne, et pedofiilia osas tuleks väga tõsiselt mõelda karmidele seadusmuudatustele, näiteks tõi noorsoopolitsenik välja ühe noormehe, kes on juba neli korda istunud vanglas pedofiilia tõttu ja intervjuu ajal ütles politseinikule: "Praegu pean siinolevatega leppima, aga kui välja saan, siis lähen uuesti noorematele üle." Mina ei tea, mis on meie õigussüsteemi aluseks, aga mulle tundub, et pigem karistamine, aga mitte kuritegevuse vähendamine. Karistusega ähvardamine võib mõjuda ennetavalt, aga pikas plaanis ei ole see minu arust eriti efektiivne, eriti korduva kuritegevuse puhul. Mis siis oleks? Mulle tundub parim lahendus vanglas istumise ajal kohustuda vange läbima psühhiaatrilist ravi - niimoodi saame parema arusaamise, mis kurjategija peas toimub, lisaks on osa kuritegevust põhjustatud otseselt vaimsetest häiretest, mis on ravitavad. Loengut pidanud noorsoopolitseinik tõi välja, et isegi keemiline kastreerimine ei ole eriline lahendus, sest kuigi inimesel enam ei tõuse, jääb tal ikkagi iha, mida saab rahuldada ka teistmoodi - käperdamine jne. Noorsoopolitseinku arust oleks samuti parim lahendus psühhiaatriline ravi. Mulle aga tundub, et seadusetegijad ei pöördu eriti praktikute poole, vaid vaatavad asju oma mätta otsast ja otsustavad selle põhjal, mis on nende kogemused ja teadmised.

Eelmise jutu põhjal tunduvad mulle suured arutelud geikooselude ja Veerpalu dopingu osas veidi tühised. Samas on gei-kooselude temaatika mulle suhteliselt südamelähendane. Mitte niivõrd õiguse pärast, vaid sellepärast, kuidas põhjendavad end inimesed, kelle arust neil seda õigust olla ei tohiks. Nende põhjendused kahjuks põhinevad väga palju grupi halvustamisel, mis võib viia ka väga traagiliste tagajärgedeni. Näiteks Suurbritannias sooritas üks transvestiidist õpetaja hiljuti enesetapu, sest üks ajakirjanik leidis, et on tema õigus ja asi avaldada info selle õpetaja soovahetuse kohta ja sügavalt hukka mõista, et "selline" õpetab koolis lapsi. Mis siis saab, kui surub veel oma väärtused peale ja kõik lapsed hakkavad oma sugu vahetama?! Ma olen nii väsinud sellest vihkamisest, mis meie ühiskonnas leidub.

Mul oleks tegelikult veel nii palju asju, mille kohta tahaksin arvamust avaldada ja teiste arvamust kuulda. Samas ei ole mõned neist päris sobilikud internetiavarustesse. Igaljuhul, ma tahaksin nii väga, et inimestel oleks Eestis (ja üldiselt maailmas) turvaline ja mõnus olla, aga ma ei tea, kuidas seda saavutada. Aga ma loodan kunagi teada saada. Jah, olen sinisilmne maailmaparandaja :D

Ema olla on raske...

Filmid

Viimasel ajal olen sattunud täitsa huvitavate filmitükkide peale.

Kõige pealt tooks välja ühest teisest blogist leitud väidetavalt Põhja-Korea poolt toodetud propagandavideo. Saab vaadata youtubeist täispikkuses. Propaganda (2012) on minu arust täitsa põnev vaatamine. Paneb mõtlema sellele, kas see, mida meile tõese ajaloona näidatakse on ikka päris või kehtib vana tõde, et võitjad kirjutavad ajaloo oma äranägemise järgi. Millal viimati mõtlesite sellele, et USA on ainuke riik maailmas, kes on kunagi kasutanud tuumarelva? Kui palju sõdu on aga USA algatanud just selle ettekäändega, et hoida ära tuumasõda? Muidugi ei ole mõtet filmis näidatut võtta täie tõena, aga eriti filmi lõpu osa, mis räägib sellest, kuidas inimesed muretsevad eelkõige oma välimuse, omatud asjade ja kuulsustele sarnanemise pärast, on midagi, mis paneb meie ühiskonna toimimise üle tõsiselt mõtlema. Õnneks Eestis ei ole asjad veel päris nii kaugel kui USAs, vähemalt minu hinnangul. Kahjuks aga tuuakse tihti eeskujuks just USAd ja eesmärgiks liikumise lääneliku tarbimisühiskonna poole.

Nüüd aga midagi lõbusamat. Nimelt Chipmunks! Jah, mina avastasin nad alles nüüd, aga nad on nii vahvad. Olgu, ma vist olengi lihtsalt väga lapsik ja mulle lähevad kõik animakomöödiad peale - alates Wall-Est kuni Jääajani. Sisukas ka see film väga polnud, aga nad laulsid ja olid nunnud. Seega väga hea meelelahutus minu arust.

Minu õe hoidja (2009) oli väga põneva stsenaariumiga. Peategelaseks oli tüdruk, kelle vanemad lõid arsti abiga, et oma teise tütre haigust ravida. Peredraama, mis ei rääkinud armukestest ega rahaprobleemidest ega koolimuredest, vaid lihtsalt armastavast perest, kelle elu muutis keeruliseks nende tütre haigus. Ainuke tegelane, kes polnud minu arust eriti hästi välja arendatud, oli haige tüdruk - midagi jäi justkui puudu. Samas olid kõik tegelased väga huvitavalt ja loogiliselt üles ehitatud ja välja mängitud. Julgen soovitada.

Veel olen vaadanud filme, mida tegelikult enda närvide heaolu nimel ei tohiks vaadata. Lapsena sain õudukaid suhteliselt rahulikult vaadata, aga nüüd tekitavad veidigi hirmsad filmid minus sellist kõhedust, et pimedas liikudes vaatan mitu korda selja taha, et ega seal kedagi pole. Samas pakuvad need filmid nii palju närvikõdi, et kahju on mitte vaadata. Silmad (2008) ja Must luik (2010) rääkisid mõlemad hullusest - kuidas inimene hakkab nägema asju, mis ei ole tõelised. Lisaks sellele, et see tekitab isikliku hirmu, kuidas ma tean, et see, mida kogen on tõeline, tekitab see ka üldise küsimuse - kas reaalsus, mida kogeme, on ikkagi reaalsus?

Igaljuhul, julgen kõiki neid filme soovitada, sest nad pakuvad palju emotsioone ja mõtteainet.

Hihihihi

Viimasel ajal olen ka tihti tige ja see pilt läheb minuga täpselt kokku: mida kurjemaks saan, seda hullemaks asjad lähevad ja lõpuks on see lihtsalt naljakas.

Täna on alles teisipäev?!!!

Mingi väsimus ja jõuetus. Talv võiks läbi saada ja tervis taastuda ja Tarmo sõjaväest koju tulla. Kuna mul on hunnik mõtteid, aga aega ega jõudu blogimiseks pole, siis nüüd panen siia lihtsalt killukestena kirja need ja võib-olla kunagi kirjutan pikemalt. 
*
Mind võeti EVSi Peakohtunike kotta, yay, yay!
*
Päris tükk aega tagasi avaldati uuring, mille kohaselt saavad pehmete erialade lõpetajad Eestis rohkem palka kui reaalalade lõpetajad. Siin on näiteks üks uudis selle kohta. Kuigi ma väga tahaksin seda uskuda ja kiidan igati heaks uudise eesmärgi ka sotsiaalteadlasi vahelduseks tunnustada, siis uuring ise ei luba teha päris selliseid järeldusi, nagu on soovitud. Nimelt on sotsiaalteadusteks kokku pandud sotsiaalteadused, ärindus ja õigus. Üldse on erialad väga kummaliselt valdkondades seatud. Minu arust oleks igati loogiline kasutada erinevaid teaduskondi ehk siis majandus, õigus ja sotsiaalteadus peaksid kõik eraldi olema. Samuti on uuring ise pealkirjastatud «Why do social science graduates earn more than natural science graduates in Estonia?», mis ei ole aga päris sama nagu sotsiaalteadused vs reaalteadused. Kuidagi väga arusaamatu on see kõik minu jaoks. Ühelt poolt tahaks uskuda Eesti majandusteadlaste poolt tehtud uuringut, teisalt on aga seda väga raske teha. 
*
Inimesed on hästi toredad viimasel ajal. Näiteks täna oli mul pärast viimast loengut juba eriti väsinud olla ja siis vingusin ja siis Anneli tegi mulle kalli ja siis Kaisa ja Paula ühinesid. Tore oli. Lisaks käisin reedel inimestega suhtlemas ja laupäeval Manni sünnipäeval ja pühapäeval Võrus. Kohtasin neiut, kes isegi praeguste ilmadega hääletab. Minu jaoks veidi kõhedust tekitav, eriti pühapäevase tuisu puhul. Eile astusime neljakesi lahingusse SPSSi vastu, kuigi SPSS võitis, on minul meisse usku ja kindlasti pole sõda veel kaotatud. 
*
Meie auto läks remonti ja saime asendusauto, milleks on Citroen C1. Nii miniautot ikka annab leida. Parkida on muidugi mugav, aga praeguse lumega ja maal on ikka päris palju õudust ka. 

*
Pühapäeval Võrus käies sai Tarmo isegi kolmeks tunniks linnaloale. Tahtsime siis kuhugi sööma minna, aga kõik kohad olid teisi ajateenijaid täis. Lõpuks suutsin mina leida ühe väikese koha. See sarnanes Tartus asuvale Ümarlaua baarile - peale meie olid seal veel kaks väga elavalt arutlevat keskealist veidi vintis härrat ja sööki serveeriti plastnõudelt. Pannkoogid olid aga üllatavalt head. Selliste söögikohtade valikuga on mul üldse õnne. Suvel Varssavis käies suutsin  valida normaalsete turistidele mõeldud söögikohtade asemel ühe tüüpilise poola pubi. Teenindaja rääkis vaid poola keelt ja menüüs olnud "lunch meat" kujutas endast kuklit koos hapukurgi ja konservlihaga. Nämm! Aga õlu oli hea. 

*
Töö juures sai kuu ametlikult täis, täna sain oma esimese palga ka kätte. Eelmine nädal treenisin uut neiut välja. Kuna mul aga veel väga kogemusi ei ole, siis mõni asi läks kahe peale ikka päris vussi. Aga harjutamine teebki meistriks. 
*
Nüüd aga peaks koolitöödega mässama, nende hunnik aina kasvab ja kasvab. 

Sulle, kallis lugeja, aga päikest ja soojust ja naeru!