Kriitika-kriitika

Sain Mihkel Raua "Musta pori näkku" läbi. Kuskil keskel oli isegi täitsa lubav - kirjeldused, kuidas muusikute elu käis ja kus ning kuidas kontserte anti, olid päris põnevad. Samuti meeldisid mulle teksti vahele pikitud luuletused ning laulude sõnad. Eriti Eno Raua "Sõidulaul", mis sisaldas ka raamatu pealkirja:

/.../

Tõlla ees meil tormab neli Tori täkku, 

tagumiku alt meil läbi lendab maa. 

:,: Kabjad löövad meile musta pori näkku, 

aga tee ei lõpe, otsa sõit ei saa. :,:

Minu jaoks vajus raamat aga täielikult ära kohas, kus umbes 7 lehekülge järjest kirjeldati Singer Vingeri plaadi kaanel olevaid inimesi. Selline asi ei ole lihtsalt üldse minu teema. Mulle meeldib, kui on mingi kindel lugu, mis läheb pidevalt edasi. Pärast seda kirjeldust läks aga jutt eriti segaseks ning lõpuks ei saanudki ma enam midagi aru. Samas ei olnud see ka nii huvitav, et tahaksin uuesti lugeda, et aru saada. Paar kuud tagasi lugesin Raua "Sinine on sinu taevas" ka läbi. Eesti krimka kohta tegelikult isegi enamvähem, aga minu jaoks liiga rõve. Kui hakkasin musta pori lugema, siis mitmed inimesed hoiatasid mind, et see pidi veel rõvedam olema. Aga minu arust oli küll Raua krimka mitmeid kordi rõvedam ja hirmsam. Kahe raamatu puhul ühendas Mihkel Raua stiili soov hüpata erinevate aegade ja inimeste vahel. Samuti mängida sellega, kas see, mida lugejale pakutakse, tahab olla reaalsus või kellegi luulu. Iseenesest tegi see lugemise põnevaks, aga mulle oleks rohkem meeldinud, kui lõpuks oleks autor andnud endapoolse vastuse, kas tema arust oli tegu luulu või tegelikkusega. "Musta pori näkku" soovitan neile, keda huvitab Eesti kultuurilugu 70ndtael-80ndatel, mina ei tea, kui palju raamatus toodu vastas küll tegelikkusele, aga osa kindlasti. Teost "Sinine on sinu taevas" ei oska ma aga kellelegi soovitada.

Lisaks vaatasin ära filmi "Pitch Perfect" (2012), mille IMDb hinne on 7,2. Mulle meeldivad  igasugused noortekomöödiad täitsa, eriti, kui seal lauldakse. Isegi Gleed olen ühe hooaja jagu vaadanud. Seega olin täitsa elevil. Ma pettusin aga täielikult juba esimeste kaadrite jooksul ja mu pettumus aina süvenes filmi jooksul. Kõik tegelased tahtsid olla tohutult erilised, aga tegelikult jäid väga magedaks. Samuti ei arendatud ühtegi tegelast filmi jooksul tõsiselt edasi. Isegi peategelane, kes tahtis olla vinge eraklik raske lapsepõlvega mässaja, oli tegelikult lihtsalt veidi tumedama silmameigiga ärahellitatud printsess. Lisaks tuli filmi jooksul kolm korda kuulata sama igavat ja nõmedat kava. Tunnistan, et filmis oli ka paar head hetke ning paar mõnusat laulu, kuid üldiselt oli väga-väga igav ja mõttetu. Isegi "The house bunny" (2008), mida juhtusin TV6st üks õhtu vaatama oli tunduvalt parem. Sealsed tegelased olid vähemalt tõsiselt omapärased ning lugu liikus edasi. Jah, seal ei lauldud, aga soundtrack oli täitsa nauditav.

Muidu on aga elu ilus. Käisin väitluslaagris, kust sain küll paar vigastust, aga jään ellu. Üldiselt oli laager väga vahva. Tundsin, et arenesin ise edasi ja sain teistele ka teadmisi ning oskusi juurde anda.  Lisaks olen saanud täitsa palju grillida, mis on üks mu lemmikosa suve juures. Sügis tuleb küll jälle liiga kiiresti, aga on asju, mida ma sügise juures ka täitsa ootan, seega sellepärast ei vingu.

Pink on endiselt üks mu lemmiklauljaid. Praegu olen enim armunud ta loosse "Just give me a reason".
" We're not broken just bent.."

Kaks kuud, isegi rohkem

on möödas viimasest korrast, kui blogisin. Mõtlesin, et täna ju ometi võiks. Seega jagan mõned killud, mis pähe torkavad.

*

Inimesed on ilusad ja head

Näide 1 -  noormees, kes võttis mu salli tänavalt üles ja kiirendas sammu, et see mulle uuesti tagasi tuua. Olin üliõnnelik selle tagasi saamise üle, aga tol hetkel suutsin pomiseda ainult vaikse aitähi. 

Näide 2 - autojuht, kes pidas kinni mu kõrval, kui rattaga sõitsin, ja ütles alguses midagi arusaamatut. Paari kordamise järel sain aru, et ta ütles: "Telefon kukkus". Suutsin taas kiirelt aitäh öelda ja tagasi sõita veidi maad, siis nägin oma nokiakest keset sõiduteed vedelemas. Lõpuks sain ta kätte ja töötab ilusti siiani. 

Vastunäide 1 - autojuht, kes keeras paremale tanklasse nii et Varje pidi täiega pidurdama, et autorataste alt pääseda. Tanklaala läbis ka uskumatu kiirusega selleks, et veidi aega kokku hoida. Õudne, kui inimestel nii kiire on. 

*

Lapsed on vahvad. Kuigi suvel on keskuses päris vaikne, siis paar trenni kõige väiksematele tennisesõpradele toimub sees ka. Eile oli mul aega pikemalt ühte trenni vaadata - väga lahe ikka, kui õnnelikud lapsed on, kui pallile pihta saavad või esimesena kõik pallid kokku jõuavad koguda. Lisaks ütles üks väike neiu kevade poole mulle kapivõtit üle andes ujedalt: "Teil on väga ilus kleit" ja minu aitähi peale naeratas, aga läks kiiresti minekule. Üldse enamik lapsi on väga arglikud minu suhtes. Enda arust ma küll nii suur ja hirmus nüüd pole. Isekorjamise põllu lapsed on kusjuures palju julgemad, seega võib-olla on viga selles letis, mis siin tennisekeskuses on. 

*

Kas Sa oled sellise vihma kätte jäänud, et riided tilguvad ja neist saab hiljem vett välja väänata? Minul on seda korduvalt juhtunud, tavaliselt rattaga sõites. See suvi sain aga esimest korda tõsiselt läbimärjaks isekorjamise põllul tööl olles. See oli ikka korralik padukas koos äikesega. Hästi palju inimesi oli ka parajasti põllul ja eks nad ikka tulid alles siis ära, kui juba vihma hakkas sadama. Mina aga pidin ikka nende marjad ära kaaluma ja summa välja arvutama. Kalkulaator ei pidanud vihmale vastu ja otsustasin oma telefoni kasutada. Lõpuks ütles tema ka üles, aga selleks ajaks oli enamik kliente ära teenindatud. Istusin siis ka lõpuks autosse ja sõitsin kuivi riideid otsima. Õnneks on Kärt umbes sama suur kui mina ja jagas mulle lahkelt oma kuivi riideid. Telefon pinises pärast kuivatamist ka helistamisel pidevalt, aga kui oli öö otsa lahtivõetult seisnud, siis hakkas uuesti täitsa ilusti tööle. Nokiatele ikka tuleb au anda ja mitte ainult neile vanadele. Täna jäin Tähtverre tööle sõites vihma kätte ja kohe, kui jõudsin töö juurde varju, jäi vihm järgi ja rohkem täna sadanud pole. Mingi halb karma. Muidu oleks vihma aga vaja veel ja veel ja veel, sest kõik kuivab ja siis käiks mul rohkem tennisekliente ka mängimas.

*

Selle suve kurb lauluke: Passenger - Let her go. Tegelikult ilmus see laul juba eelmise aasta juulis esimest korda, aga nagu wikist saab lugeda, siis Euroopasse murdis selle aasta alguses. 

PS! See on päris hämmastav, et wikist leiab igasugu asjade kohta infot ja wikihow põhjal saab kõike tegema õppida. 

*

Ma seisan harksijalu 

ja uudistan maailma. 

Mul on naljakas saba

ja kaks suurt silma. 

Ja ma ei taha

   minna aia taha. 

(Paul Eerik Rummo - Esimene vasikas)

Mina ja orienteerumine

Väike pilt sellest, kuidas eile töölt Tarmo juurde sõitsin (punane tähistab teekonda ja rohelised nooled näitavad suunda):

I dont even...

Kobadest kobam

Ma olen alati üks pudrunäpp olnud, aga mingil põhjusel tuleb Tähtveres see eriti esile. Mahalibisenud lusikaid, alustassile loksunud kohvi ja rebenenud pabereid mainimata jättes on kolm suuremat õnnetust olnud:

1. Esimesel päeval lõhkusin kaks jäätisepokaali. Tegelikult lõhkus ühe kraanikauss ja teise sahtlis ümber kukkunud tassid, minul oli üliväike osa seal mängida.
2. Kunagi kolmandal nädal lükkasin kohvitassi ümber - hiirematt ja veidi lauda sai kannatada. 
3. Eile läksin nõrgalt kissellitassile vastu ja järgmisel hetkel nägin aegluubis, kuidas telefon, paberid ja laud on kleepuvat ainet täis. Kiirelt reageerides kuivatasin telefoni ära ja võtsin lahti ning panin kuivama. Selline vana hea nokia on meil ka töö juures, seega täitsa töötas hiljem, aga teiselpool toru olevat inimest on halvasti kuulda. 

Pean ikka kuhugi balletti või mingisse muuse graatsilisse tundi minema. Seni, kuni välja mõtlen, kuhu täpsemalt, olge aga minu seltskonnas ettevaatlikud. 

Nüüd veidi pilte:

Yay, lastešampus

Sinised tulbid!

Aliasest ei saa kunagi küllalt. 

Juba kummuli?

"Munajoodik"

Uno!

"Siit tuleb üks tants, siit tuleb üks tants, siit tuleb üks vahva puntratants..."

Tantšulka

Palju, palju inimesi oli see kord....

"Väike nunnu tüdruk kirvega"

Ed Sheeran on minu arust väga hea muusik - veidi liiga masendav, aga ilus ja hea häälega. Konkreetne laul meenutab mulle midagi/kedagi ja ma kaua mõtlesin, mida/keda täpsemalt. Lõpuks mõtlesin välja ja see tegi mind kurvaks. Mõnikord tuleb aga elus edasi liikuda, isegi, kui see algul on väga valus. Tänu edasi liikumisele tunnen end nüüd kaitstu ja armastatuna. Ma isegi ei suuda kirjeldada, kui suurepärane see on.

Eile oli Poska improturniir. Ma olin veidi närvis, sest viimati puutusin väitlusega kokku kunagi novembris. Esimene väitlus oli aga juba nii vahva, et sain aru, miks ma naudin väitlust. Noored, kellele meeldib esineda ja kellel on võimalus veel väga kaugele areneda, ning mina saan sellele kaasa aidata. Eriti tore oli näha sama tiimi uuesti kolmandas voorus, kus nad olid mu soovitusi kuulda võtnud ja seetõttu olid nende väited ka juba argumenteeritud.

Pärast läksin oma lastega kakaod jooma ning maast-ilmast rääkima. Veidi kurb oli näha, kui kurnatud nad on, sest neil on ka lihtsalt tohutult kohustusi. Samas oli nendega rääkimine ülitore ja pakkus meile kõigile puhkust. Vahepeal olen ma väga üllatunud, kui arukad lapsed-noored tegelikult on. Olgu, minu väitluslapsed on minust ainult kolm aastat nooremad, aga see on ka ikka vahe ja mõnikord teavad nad küll minust rohkem.  Samuti on mul vahepeal tunne, et nemad toetavad mind rohkemgi kui mina neid. Pealkiri on Siimu tsitaat minu kohta. Päris tabav tegelikult, eriti arvestades, et ta ütles seda pärast minu mõtteavaldust, et mõnikord oleks surmanuhtlus õige lahendus. Tegelikult ma ei ole viimases kindel. Tahaksin hea meelega uskuda, et kõiki kurjategijaid on võimalik ravida ja rehabiliteerida, aga üha enam tundub mulle, et see tegelikult ei ole võimalik.

Kuigi pikk talv on meid kõiki ära väsitanud, siis kevadine päike ikka vaikselt piilub ja üksteisest hoolides peame ilusti vastu.

Info üleküllus

Viimane nädal või isegi rohkem olen kuidagi eriti palju huvitavat infot saanud. Nüüd tahaksin kuskile minna ja seda kõike seedida, aga ei saa, sest kool ja töö ja väitlus nõuavad kõik oma aja.

Igaljuhul, kõige pealt uudised. Eriti palju jubedaid juhtumeid on viimasel ajal olnud: Tamsalu mõrv, kahe hooldekodu vastutusel olnud inimese hukkumine. Veel kaugemast ajast: väikelapse surm lastekodus ja järgmisel nädalal väikelapse surm alkohoolikutest vanemate kodus. Väga raske on nende juhtumite osas seisukohta võtta, aga üks on kindel: midagi on väga valesti ühiskonnas. Juba eelmine aasta, kui käisin sotsiaaltöö aine raames hooldekodusid vaatamas, tekkis tunne, et need olud ei ole mõistlikud: hooldajaid on liiga vähe selle kohta, kui raske puudega isikud seal viibivad. Hooldajatele makstakse tohutult vähe palka, võrreldes sellega, kui raske nende töö on. Lisaks on see elamispind nende inimeste jaoks veidi liiga väike ja privaatsust on vähe. Mina ei tea, kust piisavalt raha leida. Samas üks võimalus minu arust oleks siiski vähendada kõrgemate riigiametnikke palkasid. Võib-olla on viga selles, et ma tõesti ei saa aru, kui raske on erinevate ametnike ja riigikogulaste ja ministrite töö. Samas on mul väga raske uskuda, et see on raskem kui korraga 15 puudega inimese eest vastutada ja nende eest hoolitseda.

Lisaks ärritavad mind tohutult otsused, mida kõrgemal tasandil viimasel ajal tehakse. Ma olen sellest siin juba korduvalt rääkinud, aga iga päev lisandub neid otsuseid. Näiteks on nüüd uus eelnõu, millega soovitakse kriminaalmenetluse seadustikku muuta. Mikk Salu kirjutas sellel teemal hea arvamusloo. Eile käis meile loengut pidamas noorsoopolitseinik, kes rääkis pedofiiliast. Ta tõi ka paar näidet, kus politseinik läks hoopis midagi muud uurima, kuid tähelepaneliku jälgimise põhjal suutis tuvastada laste väärkohtlemise. Nagu aru saan, siis uue seadusega see enam võimalik poleks. Minu arust on Eestis vastupidi politseli liiga vähe võimalusi ja kindlasti ei saa rääkida politseiriigist. Lisaks tahaksin mainida veel, et pärast eilset loengut tekkis küll tunne, et pedofiilia osas tuleks väga tõsiselt mõelda karmidele seadusmuudatustele, näiteks tõi noorsoopolitsenik välja ühe noormehe, kes on juba neli korda istunud vanglas pedofiilia tõttu ja intervjuu ajal ütles politseinikule: "Praegu pean siinolevatega leppima, aga kui välja saan, siis lähen uuesti noorematele üle." Mina ei tea, mis on meie õigussüsteemi aluseks, aga mulle tundub, et pigem karistamine, aga mitte kuritegevuse vähendamine. Karistusega ähvardamine võib mõjuda ennetavalt, aga pikas plaanis ei ole see minu arust eriti efektiivne, eriti korduva kuritegevuse puhul. Mis siis oleks? Mulle tundub parim lahendus vanglas istumise ajal kohustuda vange läbima psühhiaatrilist ravi - niimoodi saame parema arusaamise, mis kurjategija peas toimub, lisaks on osa kuritegevust põhjustatud otseselt vaimsetest häiretest, mis on ravitavad. Loengut pidanud noorsoopolitseinik tõi välja, et isegi keemiline kastreerimine ei ole eriline lahendus, sest kuigi inimesel enam ei tõuse, jääb tal ikkagi iha, mida saab rahuldada ka teistmoodi - käperdamine jne. Noorsoopolitseinku arust oleks samuti parim lahendus psühhiaatriline ravi. Mulle aga tundub, et seadusetegijad ei pöördu eriti praktikute poole, vaid vaatavad asju oma mätta otsast ja otsustavad selle põhjal, mis on nende kogemused ja teadmised.

Eelmise jutu põhjal tunduvad mulle suured arutelud geikooselude ja Veerpalu dopingu osas veidi tühised. Samas on gei-kooselude temaatika mulle suhteliselt südamelähendane. Mitte niivõrd õiguse pärast, vaid sellepärast, kuidas põhjendavad end inimesed, kelle arust neil seda õigust olla ei tohiks. Nende põhjendused kahjuks põhinevad väga palju grupi halvustamisel, mis võib viia ka väga traagiliste tagajärgedeni. Näiteks Suurbritannias sooritas üks transvestiidist õpetaja hiljuti enesetapu, sest üks ajakirjanik leidis, et on tema õigus ja asi avaldada info selle õpetaja soovahetuse kohta ja sügavalt hukka mõista, et "selline" õpetab koolis lapsi. Mis siis saab, kui surub veel oma väärtused peale ja kõik lapsed hakkavad oma sugu vahetama?! Ma olen nii väsinud sellest vihkamisest, mis meie ühiskonnas leidub.

Mul oleks tegelikult veel nii palju asju, mille kohta tahaksin arvamust avaldada ja teiste arvamust kuulda. Samas ei ole mõned neist päris sobilikud internetiavarustesse. Igaljuhul, ma tahaksin nii väga, et inimestel oleks Eestis (ja üldiselt maailmas) turvaline ja mõnus olla, aga ma ei tea, kuidas seda saavutada. Aga ma loodan kunagi teada saada. Jah, olen sinisilmne maailmaparandaja :D

Ema olla on raske...