Poliitika

Kunagi aasta alguses kirjutasin Delfisse artikli. Kuigi sellest on pool aastat möödas, kehtib see minu arust ka praegu. Võib-olla isegi rohkem, kui ajal, mil see kirjutatud sai, sest nüüd on ka Reformierakond kimpus ebaseadusliku raha küsimisega, kõrgharidusreform võeti kõige kiuste vastu, DASAde loomisele on paljud ühendused vastu, kuid suure tõenäosusega ei muutu seal ka midagi jne. 

Samal ajal millegi pärast ei leia politioloogid, et Eesti poliitmaastikul muutusi tarvis oleks. Vähemalt ainus arvamus, mille mina olen neilt leidnud oli, et: "...Eestile ei ole uusi parteisid vaja." (Postimees, 21.05.2012) Õnneks on poliitikud ise veidi teisel arvamusel ning järgmistel valimistel on vähemalt natukene uut tuult oodata (Postimees, 26.05.2012). Kuigi rahvuslik-konservatiivne maailmavaade ei ole minu tassike teed, annab see siiski mingit lootust, et kõik ei ole veel kadunud. 

Nüüd aga aasta alguses kirjutatud artikli täistekst: 

Mulle meeldib Eestis elada, ausalt. Viimasel ajal on aga uudised mind aina kurvastanud. Eelkõige "tänu" meie armsatele poliitikutele.

Üheksa korda mõõda, üks kord lõika!
Reformid on head ja muutused on vajalikud, aga ainult juhul, kui neid teha rahulikult ja mõistusega. Praegu jääb mulje, et riigikogulased lihtsalt tahavad seadusi muuta, et oma palka kuidagi õigustada. Kiirustamise pärast on paanikas näiteks tänavused abituriendid ja nende õpetajad, kes ei saa aru, mida neilt täpselt eesti keele eksamil oodatakse. 
Teiseks näiteks sobib kõrgharidusreform, mis on jõudnud lühikese ajaga riigikogus läbida kaks lugemist ja üliõpilased on sunnitud isegi kiirest sessi ajast aega näpistama riigikogulaste tervitamise jaoks. Muidugi on probleeme mõlemas valdkonnas, aga kiirustatud reform, et lihtsalt linnukest valimislubaduse täitmise eest kirja saada, ei ole mingit moodi põhjendatud.

Teiseks häirib mind, et olles küll arenenud infoühiskond, on meie areng teadmusühiskonna poole jäänud toppama. Tundub, et poliitikud arvavad, et nad teavad kõigest kõike ja ei pea kuulama spetsialistide ega erinevate osapoolte arvamusi. See tuleb esile näiteks haigekassa ja töötukassa varade riigikassaga liitmise arutelu puhul, kuhu küll kutsuti ka töötukassa ja haigekassa esindajad, kuid nende arvamusi ei kuuulatud. Seetõttu pole mõtet imestada, miks viimased üldse arutelult lahkusid. Sama toimub juba eelpool mainitud haridusreformide puhul, kus tudengite, õpilaste ja õpetajate arvamusi enamasti lihtsalt eiratakse.
Veel tahaksin tähelepanu juhtida asjaolule, et järjepidevalt tegeletakse samade valdkondadega. Näiteks haridust reformitakse pidevalt, kuigi selle näitajad on ühed vähesed tänu millele võib Eesti kohta positiivset statistikat leida. Samas on tähelepanuta jäänud näiteks tervishoid, mis alandab meie inimarenguindeksit tunduvalt. Vahelduseks võiks ju proovida tegeleda valdkondadega, milles on tõepoolest probleeme.

Mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale
Tavaline inimene ei tohi korraks rajalt kõrvale kalduda, sest kohe on kohal mupo või tavaline politsei, kes määrab heldekäeliselt trahvi. Samas on poliitikutega teine lugu või vähemalt nad ise loodavad, et on. Mu usaldus poliitikute vastu on täielikult kadunud. Esimeseks näiteks sobib Edgar Savisaare Venemaalt raha küsimise skandaal, mis jäi peaaegu täielikult karistamata. Teiseks näiteks sobib praegune IRLi ja elamislubade skandaal, millega tegeletakse ja loodan, et asjaosalised saavad siiski karistada. Sel juhul säilib vähemalt mu usaldus Eesti kohtusüsteemi vastu.
Probleemide põhjusena näen poliitilist stagnatsiooni, näiteks polnud viimastel riigikogu valimistel ühtki uut tõsiselt võetavat erakonda ja valitsuse moodustasid samad erakonnad. Kui neil erakondadel tekib tunne, et neile pole tõsiseid vastaseid, saavad nad endale lubada inimeste lollitamist ja ignoreerimist.
Seetõttu on minu üleskutse kõigile intelligentsetele ja võimekatele inimestele luua uus erakond, mis järgmistel riigikogu valimistel pakuks meile tõsist alternatiivi praegusele seisakule. Ootan poliitilist jõudu, mis kasutaks ära praeguse aja võimalusi kuulata kõigi osapoolte ja spetsialistide arvamusi, ning ei kardaks tegeleda valdkondadega, mis on tõeliselt problemaatilised. Sel juhul usun, et Eestil on veel lootust.