Kultuursus

Käisin eile päälinnas ja mitte niisama, vaid teatris ja puha. Enne teatrit oli meil paar tundi vaba aega ja kuna olin koos kunstiõpetajatega, siis käisime Tallinna Kunstihoones. Enne veel vaatasime Tallinna raekoja üle - põhjapõdrad olid päris vahvad ja ei tundunud väga kurvad ka, kuigi linn kogu oma müra-käraga ei ole minu arust metsloomadele kõige õigem koht.

Kunstihoones oli skulptor Jaan Soansi näitus. Teate ju küll, see mees, kes on näiteks Tartus teinud Hurda ja Petersoni kuju. Olgu-olgu, mina ka ei teadnud Aga päris head teosed olid. Pealkirjad andsid hästi palju juurde. Mõned näited:

Eesti metsa mälestuseks

Rahujõud

Näitusesaalist väljudes avastasin, et mu müts on kadunud. Selle ajaga, mis mul kulus mütsi otsimiseks, suutsid kunstiõpetajad ühe kunstnikuga tutvust sobitada. Tõnis Laanemaa kutsus meid siis oma ateljeesse ja jutustas oma elust ning loomingust. Armas, kui inimesed nii sõbralikud on. Lisaks kinkis ta igaühele meist ühe suurema ja ühe väiksema pildi. Mina valisin endale Rõuge maastiku graafika ja ühe neiu portree, mis nüüd ripub mu voodi kohal seina peal ja hirmutab Varjet.

Eks ta natuke kuri paista tõesti :D

Kusjuures 8. tõmmis 30st, seega päris fancy.

Lõpuks jõudsime siis teatrisse ka. Etendus oli samuti kunstiga seotud. "Punane" rääkis 20. sajandi keskpaiga kunstnikust Mark Rothkost ja ta elu ning loominu viimastest aastatest. Minu jaoks pakkus lavastus elamuse: mõlemad näitlejad (Ain Lutsepp ja Uku Uusberg)  suutsid publikuga suhestuda ja etendus ise oli varjundirikas ning mõtlemapanev. Samas mõjus Lutsepp vana torssis kunstnikuna mitu korda tõetruumalt kui Uusberg assistendina. Assistendi iseloom jäigi minu jaoks lõpuni välja arendamata. Lavastuse teine vaatus oli kõvasti pingelisem kui esimene ning lõpus tekkis mitmeid küsimusi, mille üle veel terve tee tagasi juurdlesin. Milleks inimestele kunsti on vaja? Kas uue saamegi ainult vana hävitades? Soovitaksin vaatama minna, aga kahjuks oli eile viimane etendus.

Viimasel ajal on kogu aeg hästi palju teha. Mõnes mõttes väsitav, aga ka hästi meeldiv. Jõuaksin vaid kõige sellega ka valmis, mida teha vaja on. Väike meenutus ka koolist:

Meie vaatlusplaan....

Muusika on tervendav

Unustasin vahepeal jälle ära, kui oluline on lõõgastuda ja kuidas seda teha. Aga õnneks tuli meelde - muusika on üks parimaid vahendeid. Lihtsalt kuulata või laulda kaasa või tantsida, oleneb, kuidas parasjagu tuju on. Igaljuhul, alati tekitab kergema ja elusolevama tunde.

Selline kurvem laul:
Avenged Sevenfold - So Far Away 
 Natuke kurb on, et sarnase nimega laule on väga palju (Nickelback - Far away on ka päris hea), siis on raske leida just seda laul, mida parasjagu kuulata tahaks. Endiselt peaks millalgi mõnda animed vaatama. Need tunduvad jube huvitavad ja teistsugused.

Praegu väga populaarne laul:
Põhja-Tallinn - Meil on aega veel
See pole midagi suurepärast (ma ei ole eriline räpifänn ka), aga hea ja nauditav küll. Lastekoori kasutamine on väga hea mõte. Sõnum on ka tore, kuigi samas lõputult ei saa asju edasi lükata. Seetõttu teen seekordki lühikese postituse ja hakkan matemaatikat õppima (oh, the joy!).

Homme on isadepäev!

Pidage siis ikka oma isasid-vanaisasid meeles!


I hope you're happy out there...
Good Charlotte- Emotionless

Cause I have to get myself together...

Ma saan ainult ise ennast aidata ja mul endal on kõige rohkem vaja, et ma hakkama saaksin. Seega ma pean uskuma, et "I have got a hero living inside of me..." (Skillet - Hero)



You can only wish me luck in this fight. Thanks!

"I go back to black..."

Tegelikult üritan seekord vastupidi pealkirjale toimida. Ma vihkan inimeste kaotamist, aga elus tuleb seda nii või teisi ette. Seega on mul viimane aeg sellega kohaneda. Suutsin leida midagi positiivset ka kaotamises. Nimelt vana tarkus, et kui kellegi kaotad, siis hakkad teisi enda ümber seda  võrra rohkem hindama.

Ma tahangi nüüd aitäh öelda teile kõigile, kes te minu jaoks olemas olete. Kallistus või naeratus või hea sõna sõbralt mõjub nii tohutult hästi. Ma ei tea, kuidas te teate, et ma neid vajan, aga aitäh!

Varje!! Sa oled alati olemas olnud mu kõrval!

Tarmo! Sa oled toeks just siis, kui ma seda vajan!

Mu väikesed nunnud väitluslapsed! Te olete lihtsalt nii lahedad ja tublid, et teete tuju heaks!

Mu pere - inimesed, kellele ma saan loota!

Sotsioloogid - mõttekaaslased, selle sõna parimas tähenduses!

Tšikid!! :D Nalja saab, oi, kui palju saab nalja.

Ja kõik teie teised, kes te olemas olete! Aitäh!

Kainel autojuhil võib ka lõbus olla

Lasin end eile ikka vahelduseks ära veenda ja olin sotsiaalne. Ülihea otsus oli - ammu pole nii lõbus olnud. Esiteks olen ma endiselt väga naiivne blondiinike. Nimelt sain tuttavaks kahe noormehega, kes väitsid mulle, et õpivad günekoloogideks. Algul ma olin üllatunud, aga siis küsisin hunniku küsimusi ja nad vastasid minu jaoks päris asjalikult. Olgu, "Tallinna Tervishoiu kõrgkool" kõlas veidi veidralt, aga mine tea, mida kõike seal suures päälinnas leidub. Hiljem siis Krissuga arutasin, et päris hämmastav, et nad günekoloogideks õpivad ja siis Krissu vaatas mind ja hakkas naerma. Nimelt oli mind lihtsalt haneks tõmmatud.

Suudlevates mängis üks mees kitarri ja laulis, päris hästi. Kuna ühel noormeestest oli sünnipäev, siis otsustasin, et peame ikka sünnipäevalaulu tellima. Kitarriga mees oli täitsa nõus ja siis laulsime neljakesi kõige pealt sünnipäevalaulu ning siis mängis ta meile veel ühe loo. Hästi vahva, kui inimesed musikaalsed, julged ja sõbralikud on.

Lisaks sain teada, et meenutan kellegi naist nimega Kadri. Olen harjunud, et mulle hüütakse "Varje", aga seekord hüüti "Kadri, Kadri....kas sa oled Kadri". Mina: "Ei, tegelikult mitte." Veidi veel jätkus jutuajamine. Igaljuhul on lõbus teada, et kuskil liigub veel kolmas meie näoga inimene ka.

Ja kuidas muidu? Muidu mässan matemaatikaga, vahepeal satun päris masendusse sellest. Siis aga tegelen millegi muuga ja elu on jälle ilusam. Nüüd tuleb aga hunnik projekte, esseesid, uurimusi kirjutada. Seega läheb lõbusaks.

Maailm on põnev!

Ma olen viimasel ajal jälle aru saanud, kui palju huvitavat maailmas on. Kui palju erinevaid vaatenurki, lähenemisviise, mõtteid ja käitumisi. Praegu loen õigusfilosoofiat ja see on taas hoopis teistsugune lähenemine probleemidele. Meie sissejuhatavates loengutes ja ainetes küsitakse väga tihti, mis on erinevus filosoofia, sotsioloogia, majanduse, psühholoogia jne vahel - kõik nad on ju ühed sotsiaalteadused ja tegelevad sama asjaga. Ma enamasti suudan vastata õiged märksõnad, aga ma ei hooma seda erinevust kunagi lõplikult. 

Praegu aga mõistan, et ma ei saagi aru saada, kui erinevad lähenemised on, kui ma tean neist nii vähe. Kui ma tean ainult stereotüüpseid märksõnu, mis mingit valdkonda iseloomustavad. Aga süüvides sotsioloogiasse, filosoofiasse või kas või matemaatikasse, hakkan ma aru saama, kuidas ühe valdkonna inimesed mõtlevad hoopis teistmoodi. Probleemid, mida üritatakse lahendada, on tihti samad ja isegi lahendused, milleni jõutakse, on enamasti väga sarnased, aga see, kuidas nendeni jõutakse on tohutult erinev. 

Ma tahaksin tuua nüüd mõne hea näite, aga ma praegusel hetkel ei oska ehk kunagi tulevikus täiustan. Seega jätkame teoreetilise poolega. Nimelt tegelen praegu hoolega matemaatika õppimisega ja meil on selline tore aine nagu Sissejuhatus erialasse, kus kiidetakse, kui tore ja lahe ikka matemaatiline statistika on. Hiljuti väitis üks loengupidaja, et kuna tema on õppinud matemaatikat, siis ta suudab leida probleemile, isegi kui see on tema jaoks täitsa võõrast valdkonnast (põllumajandus konkreetse statistiku puhul), kiiremini lahenduse kui selle valdkonna enda esindaja. Ma julgen selles väites aga kahelda. Mina ei oleks üldse nii kindel, et mõni lähenemine on parem kui teine. 

Näiteks tahan siinkohal tuua ülesande, mille lasteaialapsed suudavad väitetavalt lahendada viie minutiga, aga mille lahendmiseks kulus minul umbes pool tundi ja ühel matemaatikul oma kaks tundi ja siis ka koos vihjetega. Ülesanne ise on järgmine: 

Kirjuta järgmine rida eelmise põhjal.
1
11
21
1211
111221
..............


Selline näide tõestab, et ei saa öelda, et mõni lähenemine teistest parem oleks. Mõnikord piisab väga lihtsatest teadmistest, et lahendada teiste jaoks väga keeruline ülesanne. Lisaks näitab see ülesanne, kuidas pahatihti tohutult õppides unustame me ära kõige lihtsamad tõed või lihtsalt ei suuda neid enam näha. See on midagi, mida ma tahaksin vältida. Samal ajal aga tahaksin juurde õppida uusi mõtlemisviise. Ma usun, et kõige parem on erinevate lähenemiste kombinatsioon. Seetõttu ma pingutangi praegu, et mõista lisaks sotsioloogia lähenemisele sügavamalt ka matemaatilist lähenemist. Samal ajal loodan, et mul ei unune algkoolitõed.

Hea meelega tahaksin mõista kõiki erinevaid lähenemisi ja mõttemaailmu, aga see on arvatavasti võimatu eesmärk. Isegi praegu on mul tihti tunne, et olen liiga suure eesmärgi seadnud, kui tahan hoomata kahte täiesti erinevat lähenemist. Ma aga pingutan nii palju, kui ma vähegi suudan. Ma tahan ja see on kõige olulisem. Kui ma olen motiveeritud, siis ma usun endasse, ja suudan väga palju korda saata. 

Seega väike soovitus Sulle ka, armas lugeja: 

Armasta kõike, mida Sa elus teed ja koged. Õpi tundma maailma enda ümber - inimesi, kellelt on tohutult palju õppida; raamatuid, kust on lõpmatult teadmisi võimalik hankida; tegevusi, mis võimaldavad ennast arendada jne. Kui Sa tunned mingil hetkel, et ei taha enam ja pead end sundima, siis tegele millegi muuga, küll siis tahtmine tagasi tuleb, kui tegu on õige eesmärgiga ja kui ei tule, siis oligi viimane aeg aru saada, et on seatud vale eesmärk. Ja ma tean, et plaanide ja otsuste muutmine on mõnes mõttes halb ja raiskav, aga minu arust on hullem jätkata vale plaaniga.

Seega nautigem maailma - inimesi, tegevusi, teadmisi ja kõike muud, mida elul pakkuda on!

Õnn ja rahulolu ja elu mõte

Mulle tegelikult ei meeldi väga filosofeerida, sest nende mõistete puhul ei saa minu arust niikuinii õige vastuseni jõuda. Samas on oluline endale mingil moel selgeks teha, kuhu ma oma elus jõuda tahan, mis mind õnnelikuks teeb jne.

Praegu ma arvan, et elus on kõige olulisem ise olla õnnelik. Teiste õnn on ka oluline, aga seda ei ole võimalik minul saavutada. Ma saan kaasa aidata, aga iga inimene saab ainult ise ennast lõplikult õnnelikuks mõelda. Seetõttu olen nüüd viimasel ajal teinud ka otsuseid selle põhjal, mis mulle endale parim on. Seda enam, et olen avastanud, kui inimesed mu ümber on õnnelikud, siis olen ma ka ise õnnelik. Seega usun, et kui ma ise olen õnnelik, siis on ka inimesed mu ümber õnnelikud.

Praegu ma olen õnnelik. Ma ei ole kogu aeg rõõmus, ma vahepeal olen väga kurb või väga vihane, aga ma olen õnnelik. Mul on piisavalt (tegelikult veidi liiga palju) väljakutseid, mul on inimesed, kes minust hoolivad ja kellest mina hoolin, mul on kindlustunne, et kuhugi ma ikka elus jõuan, sest ma olen piisavalt noor, et asjad mitu korda tuksi keerata ja otsast alustada. Ma teen täpselt neid asju, mida ma tahan (väikeste eranditega, aga enamvähem).

Kõige raskem ongi mu praeguse "elu filosoofia" (appi, kui fancy sõna) juures aru saada sellest, mida ma ise tahan, mis mu õnnelikuks teeb. Praegu mulle vähemalt tundub, et teen neid asju, mida ma tahan ja mis mu nii lühikeses kui pikas plaanis õnnelikuks teevad, aga eks paistab.

Igaljuhul, mina elan nüüdsest kõigepealt endale, sest alles siis ma saan teisi õnnelikuks teha.

Üks tohutult ilus ja rahustav laul, mida Tarmo mulle reisi ajal tutvustas:
Emmy Rossum - Slow Me Down

Mingil hetkel ma tundsin end täpselt nagu need laulusõnad on. Praegu ma tunnen, et somebody came and slowed me down. Ja ma ei suuda teda selle eest kunagi piisavalt ära tänada.

Naljanurk

Kõige parem on ikka enda üle naerda ja viimasel ajal olen päris hajameelne, siis tekib enda üle naermise olukordi kõvasti.


Laupäeval võtsime kartulit ja siis läksin abiskäijaid linna viimas. Mul paluti poest ka paar asja tuua. Sellele ma aga ei mõelnud ja seetõttu käisin poes oma kartulivõtmisriietes ehk porised ja tagant lõhkised teksad, villased sokid ja kalossid. Lisaks oli mu ostukorvi sisuks: pudel viina, pudel GINi, nätsupakk, suitsupakk ja pakk kondoome. Fotojäädvustusi mul sellest pole, aga suutsin Merkat oma looga nii lõbustada, et tõi mulle eile kingituse kohe:

Ma ei ole praktiline, aga see on liiga lahe, et seda lihtsalt ära kasutada

Täna käisime pannkooke söömas ja kohtasin Allanit ka. Kuna tal oli vaba aega, siis kutsusin ta endaga loengusse. Ootame ja ootame, loeng peaks juba algama. Siis helistan Paulale ja saan teada, et täna jääb loeng ära. Mina aga ei saanud selle kohta teadet, sest olin paar päeva tagasi just otsustanud, et ma ei võta seda ainet ja end maha registreerinud, aga unustasin selle loomulikult ära. Seega ootasime niisama pool tunnikest loengu algust.



Ma olen ikka oma juuksevärvi vääriline. :)

Elus ja terve...

Tegelikult olen juba oma kaks nädalat kodus olnud. Mul ei ole midagi tarka siiani öelda olnud ja pole praegugi, aga mõtlesin veidi niisama veel suvehetki jagada. Reis oli tore - täis ootamatusi, eneseületusi, lahkeid ja lõbusaid inimesi. Me arvatavasti teeme ikka millalgi eraldi reisipostituse ka, aga seni võite pilte nautida: Denissi laetud ja minu laetud.


Pildid on veidi suvalises järjekorras ja kahel erineval lingil. Lisaks on neid jube palju, aga mingi ülevaate ikka saad. Pane kujutlusvõime tööle :)

Ma ei ole sellel suvel ühtegi raamatut läbi lugenud. See on ikka päris masendav. Mul on kaks raamatut praegu poole peal. Üks neist (Huxley - Hea Uus Ilm) sai eelmise suvega ka poole peal, aga otsustasin see suvi uuesti alustada ja jõudsin veidi kaugemale, aga lõpust on asi kaugel. Teist (Paulo Coelho - Veronika Decides to Die) olen mitu korda juba lugenud, aga sain nüüd oma eksemplari ja otsustasin uuesti lugeda.

Thats all for now.

Ära lase sügise tulekul end ära hirmutada, vaid näe kõiki neid uusi võimalusi enda ümber ja julge proovida!

PS! Viimane lause on eelkõige meeldetuletus mulle endale.

"Tagavaraplaanid on nõrkadele..."

Ma tegelikult tahtsin lihtsalt teada anda, et olen plaani järgi järgmised kaks nädalat piiri taga. Kui kõik läheb edukalt, siis olen augusti lõpuks tagasi ja valmis jagama igasuguseid lahedaid muljeid. Kui ei lähe edukalt, siis mingeid muljeid millalgi ikka saate.

Aga külaplats sai päris palju täiendust juba. Tohutult hea tunne on, kui mõni asi saab valmis. Kuigi see muidugi otseselt valmis pole, aga midagi ikka. Ja mõtesin, et saan pilte lisada, aga ei saa ju, sest ma ei ole oma arvuti taga. Aga Ruuda emme tegi meile head kooki ja muidu ka poputas. Igati tore.

Aga mina saan viimasel ajal iga päev musi,

sest lapsed on armsad, kuigi väga-väga väsitavad. Samamoodi võiks kirjeldada praegust suve. Pidevalt on väga hea ja mõnus olla, aga isegi toredad tegevused väsitavad. Ja nii palju oleks veel teha ja tahaks, aga lihtsalt ei jõua.

 Igaljuhul, kuna vihma sajab, siis mõtlesin, et annan veidi aru, mis suvel toimunud on.

Tuul viis ära...

Pärast eksameid põrutasime Hiiumaale Gerda juurde puhkama. Mina ei olnud üldse arvestanud sellega, et pean kaardilugeja olema. Seega minnes suutsime teha Märjamaale ringi peale ja praamist maha jääda. Ikka juhtub, eks? :D Praamiga sinna sõit oli lõbus - oli päris kõva torm, siis ikka kõikusime mõnusalt. Käisime üleval tekil ka ja oli mõnusalt niiske ja tuuline.

Kohale jõudes oli Hiiumaal tuule tõttu elekter ära. Olime esimesed külalised ja siis otsustasime kõgile järgnevatele tünga teha. Paula oli mõnusalt kergeusklik - täitsa loogiline, et tuleb koju hääletada ja meie saime tulles traktoriga bussipeatusesse. Lisaks peame telkides ööbima, aga tema ei võtnud telki ja siis peame katkisega leppima. Järgmisele seltskonnale saatsime Gerda ja Evelini vastu. Evelin mängis väga edukalt roolijoodikut ja Sandril ning Paulal tuli paari mängimine enamvähem usutavalt välja.

Pärast sauna lebos :)

Lõpuks olid tulijad igaljuhul veendunud, et oleme kõik juba palju-palju joonud ja ei saa üldse enam aru, mis toimub. Trolling is an art. Gerda suutis mind ka trollida: tuleb kahe valget vedelikku täis pudeliga. Mina küsin: "Mis see on?" Gerda jutustab: "See on viin piimaga. Teate, meil siin Hiiumaal on see delikatess. Isegi on üks baar, millel on päris oma lehm Maasi. Siis kui Maasi lüpsab, saab alati viina piimaga. Aga kui ta kinni on, siis sellist maiust ei saa." Mina jäin täiesti uskuma, sest hiidlastest võib ju kõike uskuda. Ma ei olnud ainuke ka, kes õnge läks.

Sotsiaalne probleem?

Lisaks käisime Kõpu tuletornis, Eiffeli torni juures, pidasime rannas pulma, käisime meres ujumas ja tegime külakuhja, käisime kiikumas ning ronisime hästi suure kivi otsa, käisime saunas, aitasime silda Hiiumaalt Saaremaale ehitada jne jne. Tagasi tulles ei arvestanud ma jälle sellega, et pean ütlema, millal ära pöörata. Seega olime juba peaaegu Tallinnas, kui mainisin, et peaks millalgi Tartu poole pöörama. Siis küsisime ühest talust teed ja käisime maffiale kuuluvas bensukas. Nimelt oli viimane suletud ainult pool tundi öösel (12st poole üheni ehk aeg, millal nad laipu matavad). Lisaks trügis üks žiguli meist ette ka.

Igaljuhul, on mul ikka oma kursusega ülivedanud. Aitäh teile!

Sossid'14

Nom-nom-nom

Oleme siin suvel päris palju köögis askeldanud. Mõtlesin, et jagan Sinuga ka.

Šokolaadimuffinid: 

 Tainas:                                     

Küpsemas

• 75 g suhkrut                       
• 2 muna                               
• 150 g jahu                          
•  2 sl kaerahelbeid               
• 2 tl küpsetuspulbrit             
• 30 g võid                           

Kaunistuseks:

Lets make special brownies!

• šokolaadi(komme)
• tuhksuhkrut

Valmistamiseks vahustada eraldi munakollased ja -valged. Segada sulatud või ja kõik teised koostisosad. Soovitan kasutada pabervorme, aga saab ka ainult panniga. Umbes üks supilusikas tainast igasse vormi ja sisse tükk šokolaadi või šokolaadikomm. Küpsetada umbes 200 kraadi juures, kuni on pealt pruunid ja seest küpsed. Raputada peale tuhksuhkrut. 

Valmis :)

Toorsalat

Toorsalatisse võib panna tegelikult täpselt seda, mida hing ihaldab ja mida parasjagu leidub. Mulle meeldib aga kõige rohkem salat, kus on kurk, porgand, tomat ja Hiina kapsas. Maitsestamiseks veidi õli, soola ja pipart. Kurk ja porgand oleks hea ära riivida. Tomat ja Hiina kapsas tükeldada. Kõik kokku segada ja sobib väga hästi grilli kõrvale.

Mõnusalt värviline

Sünnipäevatort "Suss"

Mulle esitati kella kahe ajal öösel nõudmine teha kooki. Olime suvilas, kus muidugi muna ega jahu ega midagi muud sellist ei leidnud. Andsin siiski oma parima. Kõigepealt tegin šokolaadikreemiga saia, siis grillisin seda saunaahjus. Peale panin kõike, mis külmkapis leidus - fetajuust, tavaline juust, ananass. Maitseks veidi vanillisuhkrut ja peale veel teine grillšokolaadikreemisai. Kaunistuseks näppasin meie toodud tordilt maasikaid. Saku leidis, et see ei ole kook, aga oli vähemalt täitsa söödav. Sussi arust isegi täitsa hea. Seega improviseerimine ja rõõm on olulised komponendid söögi tegemisel.

Serveerida tuleb kindlasti Muumi taldrikul!

Reklaamipaus

Mõtlesin, et tuletan korra meelde, et ootan Sind ikka endale töö juurde külla. Praegu on päriselt ka hea aeg tulla - maasikad on suured, magusad ja pannkoogid tulevad mul juba täitsa hästi välja. Ülemus ütles, et keegi oli tagasisideks öelnud : "parem kui Vilde kohvik".

Mind leiab praegu kohvikust või põllult (kus parasjagu rohkem vaja on) esmaspäeval, kolmapäeval, reedel ja laupäeval kell 14-20. Igasugust infot leiab ka Facebookist ja kodulehelt. Väike pildimeri ka:

Nämm-nämm-nämm

Kliendid! :D

Keraamikanäitus

Pakun kohvi - hea kohv on!

Maasikaid saab ise ka korjata.

Kuna mu päevad ja nädalad mööduvad päris töötähe all, siis olen väga õnnelik, kui leiad aega mind töö juures külastada. Loodan, et leian siis aega paar sõna juttu ka puhuda. 

Haige

Ma enamasti olen terve. Paar korda aastas aga saab selline nõme külmetus must võitu - hääl on ära, nina tilgub pidevalt ja köhin oma kopse välja. Lisaks on isegi sõrme tõstmine raske ja pingutust nõudev. Praegu on juba kolmandat päeva selline olukord, natuke läheb juba paremaks. Mulle ei meeldi nii, sest mulle ei meeldi rohud ja mulle ei meeldi nõrk olla, aga mis teha.

Rääkides ravimisest, siis mul on oma kindlad eelistused. Kõige rohkem meeldivad mulle igasugu asjad. mida ei tule sisse süüa või mida tuleb süüa, aga mis on toit. Seega sinepivann, küüslauk, mesi, piparmünditee ja külm kompress on mu esimene eelistus. Järgnevad tabletid, mida on kerge alla neelata ja mis toimivad või ma vähemalt suudan ette kujutada, et need toimivad. Kui ma olen juba tõsises meeleheites, siis ma olen nõus võtma siirupit. See on väga õudne.

Praeguse haiguse puhul olen need kõik juba järele proovinud. Kõik aitavad, aga ma peaksin olema järjepidevam. Kõige kergem on aga teki alla pugeda ja loota, et haigus läheb ise üle, kui organism saab piisavalt puhkust. Kuna mu pea on ka tatti täis, siis ma praegu rohkem ei kirjuta. Loodan, et Sinu tervis on parem, minu oma varsti paraneb ja päikest tahaksin ka näha kauem kui viis minutit päevas. Palju lootusi ja tahtmisi, ma tean.

Lõpuks veel üks musta huumoriga vürtsitatud laul: Avenged Sevenfold - A Little Piece Of Heaven. Kui Sa oled nõrganärviline või muidu rikkumata, siis parem ära vaata. But as they say: "Still a better love story than Twilight".

Rääkimine hõbe, vaikimine kuld?

Ma olen päris jutukas inimene, mitte alati ja kõigiga, aga enamasti. Samas hoian päris palju asju endale. Tegelikult olen pärast ülikooli minekut muutunud palju avatumaks. Ma julgen ka kurbi sündmusi jagada ja nõu küsida. Varem oli mul pidevalt "Keep smiling. Everything is fine. They wont understand anyway." Ma ei tahtnud teisi oma muredega piinata, sest meil kõigil on raske. 

Samas olen avastanud, kui oluline on rääkida nii headest kui halbadest sündmustest. "Jagatud mure on pool muret" kehtib tõesti. Lihtsalt hakkab kergem, aga väga tihti suudavad sõbrad isegi lahendusi pakkuda ja probleem väheneb märgatavalt. 

On asju, mida ma kogesin oma kolm aastat tagasi. Sündmused, mis jätsid minusse väga sügava jälje ja mõjutasid mind palju. Nüüd tagantjärele saan alles aru, kui palju tegelikult. Ma olen neist siiani ikka veel rääkinud vähestele, aga olen juba rääkinud. Nüüd on kergem, need ei tee enam haiget. Aga esimest korda rääkisin mõnele kõrvalisele isikule neist alles paar aastat pärast sündmuste toimumist ja kahjuks polnud see rääkimine kõige meeldivam kogemus. Mul oli väga raske rääkida ja valisin vale inimese - ta ei mõistnud, kuigi seda ongi palju palutud. Seega sulgusin uuesti. 

Nüüd paar päeva tagasi tulid need sündmused pikemalt arutlusele kahe inimesega korraga ja nemad mõistsid ja hakkas parem. Olen õnnelik, et olen endale leidnud sellised sõbrad. Mul on alati olnud Varje, kes mõistab, aga ühest inimesest jääb vahel väheks. 

Seega palun jagage lisaks oma rõõmudele ka oma muresid. Mina võib-olla ei oska nõu anda, aga ma kuulan ja toetan. Kui oma muresid mitte jagada, siis need kuhjuvad ja lõpuks viivad väga halbade mõteteni. 

* * *
Väike luulenurk ka lõppu:

Mõnikord tahaksin ka nutta,

aga enam ei tohi,

olen ju juba suur tüdruk.

Mina pean teadma,

oskama, lohutama.

Ma tahaksin, ausalt,

aga ei oska.

Ka suured tüdrukud nutavad vahel.

* * *

ma ei ole see, kes ma olin eile

      rakud on surnd ja sündind

ma ei ole see, kes ma olin eile

      inimesed on tulnd ja läind

ma ei ole see, kes ma olin eile

      asjad on pakitud ja lahti võetud

ma ei ole see, kes ma olin eile

      mõte on tekkind ja kadund

ma ei ole see, kes ma olin eile

     kondoom on avatud ja kasutatud

ma ei ole see, kes ma olin eile

     ma olen täna ja mitte kauaks

Hulluke

Lisaks sellele, et ma teen endale sügiseks veidi hullumeelsed plaanid - matastat kõrvale jms, on mul ka see suvi juba väga palju plaane.

Suvekohviku avamine. Pilt võetud Luunja kodulehelt.

Nimelt avatakse see aasta Lemmatu Marjatalus Suvekohvik, kus hakkan peaaegu kõike tegema praeguste plaanide järgi - kokk, kassapidaja, ettekandja, koristaja jne. Aga hästi ilus kohvik on ja ootan juba väga homset avamist. Tulge siis mulle ikka külla. Lisaks aitan veel teha kodulehte ja hakkan arvatavasti osaliselt sekretär-asjajajaks ka ehk annan infot kohviku ja isekorjamise kohta. Loodan, et saan hakkama ja tuleb tore.


Juuni alguses saadeti üliõpilastele tööpakkumine: "Otsin andmete sisestajat Ahhaa Teaduskeskuse ja tema rahvusvaheliste partnerite uurimusprojekti "Tarbimisteadlikkuse uuring Eestis". See on osa FOODWEB projektist, mis uurib inimeste ja tootjate toitumisalast tervislikkuse ja keskkonnasõbralikkuse teadlikkust Eestis, Lätis, Soomes ja Rootsis.
Otsime kahte andmesisestajat, kes on kohusetundlikud, andmesisestusega varasemalt kokku puutunud (nt ka õpingute käigus) ning saaksid koheselt tööle asuda." Kandideerisin ka, aga saadeti kiri, et ei osutunud valituks, aga lubati uuesti ühendust võtta. Eile õhtul siis saingi kirja, et nüüd mind ikka tahetakse. Kuna see annab erialast töökogemust, siis kavatsen selle ka vastu võtta.

Oleme udused ja puud on lillad. Pildistas Erika Ehmann.

Lisaks on plaanis olla ikka sotsiaalne ka. Eelmine nädal oli selles suhtes juba päris edukas. Nimelt oli neljapäevast laupäevani iga õhtu pidu ja pühapäeval veel külapäev ka. Kõik üritused olid hästi toredad ja õnnestusid  päris hästi. Väga mõnus ja vahva oli. Järgmine nädal lähme sotsioloogidega Gerdale Hiiumaale külla. Siis tuleb jaanipäev ja järgmisena ema sünnipäev ning vanaema juubel. Augustis on suguvõsakokkutulek ja pean vaikselt plaani, et võiks ikka lõpuks Eurotripi teoks teha ehk paariks nädalaks auto/hääle/rattaga Euroopa poole liikuda. Huvilisi? Lisaks tahaks kindlasti jõuda kontserditele, paarile inimesele külla ja teha veel paar lõkkeõhtut. Veel üks idee oli teha Luunjas väike väitluspäev.

Lõpuks on veel kodused tegemised. Lehmad on ikka alles, seega sõidan kolm korda nädalas piimaringi. Lisaks on aiatööd - muru niitmine, rohimine, istutamine, kastmine jne. Veel tahaksin veidi lugeda ka. Isegi jõuan kooli ajal väga vähe ilukirjandust lugeda, siis suvel ikka võiks.

Seega on mu aeg väga üle planeeritud ja kui tahad midagi lõbusat teha, siis pead ise ühendust võtma, sest plaane ma rohkem teha ei jõua, aga liituda veel plaanidega jõuaks küll.

Mis Sul suvel plaanis on?

Matemaatiline statistika

Otsustasin, et vähemalt proovin sügisel matemaatilise statistika aineid võtta. Kui feilin, siis feilin. Vahel tuleb riskida ja väljakutsed vastu võtta. Lisaks oli enamus selle poolt. Siinne küsitlus polnud küll eriti esinduslik, aga seegi juba näitab midagi. Lisaks olid õppejõudude vastused väga julgustavad. Allpool mõned väljavõtted: 

"Teie edasise elukäigu kohaselt on see kindlasti väga hea valik. Selline kombinatsioon on suure perspektiiviga./.../ Olen ise mitut puhku mõelnud, et küllap tuleb kord aeg ja keegi soovib teha vastupidises suunas käigu sellele, mida mina tegin, tulles Eesti riiki, saabudes sotsiaalteaduskonda. Nüüd on see aeg käes ja mul on Teie otsuse pärast väga hea meel. Siit sinna minnes ja tagasi tulles saab sotsioloogia lõppkokkuvõttes palju rohkem juurde kui sealt siia tulles."

"Selline soov ei ole tõesti tavaline, aga on meeldiv. Seni on matemaatilise statistka kõrvalaerialaks valinud mitmed bioloogid. Olen kindel, et sotsioloogiliste uuringute planeerimisel, läbiviimisel ja tulemuste analüüsimisel on matemaatilise statistika teadmised kindlasti kasuks."

Ma ei kujuta ette, mis sügisel saama hakkab. Mõtlen suvel ja panen endale juba kirja põhimõtteid, millest kindlasti kinni pidada, et jõuda ja ellu jääda:


1. Tee endale päevakava. (Hakkasin sel kevadel esimest korda kollasele märkmepaberile üles kirjutama, mida mul kindlal päeval teha vaja on. See süsteem on väga edukas.)

2. Söö korralikult ja tervislikult. (Mul oli kevadel vitamiinipuudus ja sellest tulenev väsimus, mis muutis kõige tegemise tohutult raskeks.)

3. Puhka - iga nädal vähemalt üks õhtu koolist ja muudest kohustustest vaba.

4. Tee loengutes intensiivselt kaasa, muidu on see lihtsalt kasuliku aja raiskamine.

Sügissemestriks on mul praegu 44 EAPd, mis polegi kõige hullem. Kahjuks ainete ajad ei klapi väga hästi. Nimelt on kaks sotsioloogia ja kaks statistika ainet täpselt samadel aegadel. Loodan siiski, et saan õppejõududega kuidagi kokkuleppele.

Mis Sina arvad, kas ma saan hakkama? Põhjenda ka oma vastust, sest arvamus ilma põhjenduseta pole midagi väärt. :)

Luuletaja, kes meis kõigis vahel pead tõstab

Mul mõnikord tuleb tuju kirjutada. Kirjutada midagi teistmoodi - vähem reaalsust ja rohkem unistusi. Neis kirjatükkides olen ma konkreetse hetke tunne ja mõte. Kahjuks on selleks vaja ka tohutult aega ja energiat. Siiski on midagi aja jooksul kogunenud, mida ka Sinuga jagaksin.


*   *   *

Mida sa üldse tead?
Arvad, et leidsid mu vead.
Kriibin su autole read:

"Mine perse- sina ja su vead!" 

Tahan karjuda, olla kõrk:
"Sa oled nii kuradi nõrk!"
Ütled, et ei taha mind kaotada,
oleksid võinud suud mitte paotada. 

Ühel hetkel olen vaba,
kuigi seda ei vaja.
Millalgi tahan jälle olla,
mitte küll täna, homme võib-olla.

    - Kas ma tegin Sulle tõesti nii palju haiget?

    - Jah. Ma olin Sinusse armunud (ma ei armu kergesti).

      Ma võtsin meie suhte nimel riske ja avasin end rohkem kui kunagi varem. 

      Meil oli ju koos hea (mäletad meie esimest suudlust?). Jah, muidugi,

      vahepeal oli raske (see mitmetunnine öine telefonikõne), aga elu polegi kerge. 

     Just heade asjade nimel tuleb elus palju pingutada. Sina aga andsid alla. 

     Ma ei vihka Sind, vaid ennast, sest ma pole piisavalt hea. 

   - Mul on kahju. 

   - Mul ka. 

* * *

Sõdalane

Raha eest sõtta,
"Kõigil on vaja elada"
Rahu eest sõtta,
"Ma olen patsifist"

Lennukis on paha olla,
maandudes veelgi halvem.
Võõras maa, keel, aeg,
aga inimesed-
needsamad, natuke
tumedamad, aga
kurvad, väsinud, lootusetud.

Esimene kuul-
liiga palju verd.
"Ma ei ole kedagi varem tapnud"
Teine kuul, kolmas, neljas
ja kahesaja kolmekümnes.

Kuul roidesse
ja kahenädalane puhkus.
"Ma ei taha siia tagasi"

Kodus, aga üksi,
sest naisele ei meeldinud
püss padja all ja
mina
ei tahtnud lapsi hirmutada.

Tagasi, sest keegi peab
purunema,
et inimesed saaksid
olla rahul,
minust pole enam tähtsust,
sest olen niigi katki.

Ma ei taha raha,
siin pole sel tähtsust.
Milleks saavutada rahu?
Inimesed ei taha seda.
Sõtta,
sest keegi peab.

Pühendusega sõbrale, kes läks Afganistani võitlema.

Hoia end!

* * *

"Sa hakkad täna veel

inimeseks

juues tassi musta kohvi

lootuses et pohmelliga

hajuvad ka mälestused

eilsest õhtust

Sa hakkad täna

veel inimeseks

et täna veel lubada endale

mitte kunagi ei joo enam 

nii palju

et täna veel kustutada

oma mälust tema

ta nimi ja käed

su kehal kohtades kuhu sa 

ei taha et võõrad tungiksid

Sa hakkad 

täna veel inimeseks

täna veel otsid endale tema

tema kellega koos vanadust nautida

lapselapsi hellitada 

ühisel hauaplatsil igaveseks uinuda!"

karjub hääleke mu peas.

Ma

hakkan täna veel inimeseks

otsides armastust võõrast voodist

ihualasti

Öised mõtted ei lase uinuda

Täiendasin hommikul oma youtubei playlisti. Nüüd on seal viie tunni jagu muusikat. Selle käigus avastasin taas, kui suhteline maailm on. Mõni laul muudab mind iga kord tohutult kurvaks, samal ajal, kui mõni teine laul, mis on vähemalt sama kurb, ei mõju mulle eriti. See oleneb täiesti sellest, millal ma  laulu olen kuulnud, kas see meloodia läheb minu hetketujuga kokku, kas need sõnad ühilduvad sellega, mis minu elus toimub jne. Seega ei loe laulu puhul ainult tema reaalne headus, vaid ka hetked, mil ma olen neid kuulnud, ning inimesed, kellega mulle need laulud seonduvad.

Muusikast veel nii palju, et on päris hämmastav, kui erinevat muusikat ma kuulan ja naudin. Muusika on üldse mu jaoks tohutult oluline. Ma armastan ise ka laulda ja tantsida. Kahjuks ei tee ma kumbagi eriti hästi, sest mingil põhjusel on elevant mulle kõrva peale astunud ning rütmitaju on ka kuidagi puudulik. Aga vaba aja veetmise mõttes ikka võib. Samas öeldi mulle täna: "Mulle meeldib sinu laulmine rohkem kui oma õe oma, kuigi tema peab viisi. Sul on hea hääl." Sellised komplimendid mõjuvad nii tohutult hästi. Sama inimene ütles mulle kunagi veebruaris: "Mulle meeldib Su maailmavaade." Aitäh, et Sa nii armas oled! Rääkides komplimentidest, siis tuleb üks teine inimene ka ära mainida, kes on mulle teinud kaks ülivahvat, kuigi palju pinnapealsemat komplimenti. Nimelt: "Su juuksed lõhnavad nii hästi." "Sul on nii siledad jalad." Aitäh, et Sa nii vahetu oled!

Lisaks mõtlesin täna stabiilsuse ja uuendusvajaduse üle. Mul on vaja pidevalt midagi uut, mõnda väljakutset. Muidu mul hakkab igav ja ma olen tüdinenud ning kurb. Sellistel hetkedel ma ei naudi midagi. Samas on mulle vaja mingil määral stabiilsust. Muidu tundub, et ma ei saa kõige sellega hakkama ning kardan ja muretsen pidevalt. Näiteks olen ma õnnelik, et elan  siiani oma lapsepõlvekodus, aga samal ajal on siin toimunud mitmed muutused ning eriti mu enda roll on väga muutunud. Ma ei ole siiani veel suutnud ideaalset tasakaalu leida, aga loodame, et see õnnestub järjest enam.

Lõpuks kirjutan veel veidi eksamimaterjali koostamisest. Nimelt koostasin sügisel ühiskonnaõpetuse eksamimaterjali. See pole küll ametlik, vaid lihtsalt eraettevõte, aga uhke tunne ikkagi. Lisaks oli sellise materjali koostamine iseenesest tohutult nauditav protsess minu jaoks. Täna sain selle aasta kokkuvõtte ning see tegi samuti tuju heaks: "Materjali müüdud kogused kokku: 444. Ühiskonna materjali osteti eranditult kõige rohkem ja tagasiside oli hea! /.../Tagasisidest kahjuks midagi konkreetset välja tuua pole, sest üldjuhul saame vaid kriitilist tagasisidet. Sinu materjali osas me seda ei saanud. Pigem paar õpilast kirjutasid, et tänud materjali eest, see on väga hea vms."

Praegu aga mu pea valutab, mis ei ole üldse meeldiv. Üritan nüüd magama minna. Loodame, et jään, muidu tuleb tablette sööma hakata. 

Väitlus

2011. aasta meistrikate kuuendad.

Kui ma Treffnerisse läksin, oli mul kindel plaan väitlema hakata. Ma isegi ei mäleta, mis põhjusel. Viisin selle plaani ka kohe ellu ning kolm aastat olin päris tegus keskkooliväitleja. Loomulikult oleks saanud veel tegusam olla, aga aega pidi teistele tegevustele ka veidi jätma. 

Vahva on meenutada etapile eelnevaid nädalaid, mil tegime koolis kaasust, kuni valvur tuli ja meelde tuletas, et võiks millalgi koju minna. Nädalavahetusi, mil kaasuse tegemine oli aju juba nii sassi ajanud, et kohvi sisse sai suhkru asemel sool (ei ole maitsev kooslus, ärge proovige). Hetki, mil leidsin mõne uue tõestuse või tuli öösel mõte argumendi kohta. 

Ettevalmistusest veel toredam oli aga väitlus ise. Hasart, mida koged, kui pead kuue minutiga tõestama, et just sul on õigus ja teised eksivad. Rahulolu, mida tunned, kui kohtunikult või kaasväitlejatelt head tagasisidet saad. Hetked, mil näed oma nime parimate spiikrite seas. 

Agnes - parim treener, kes hoidis meie tuju alati üleval.

Loomulikult oli ka pingeid. Hetki, mil oli tunne, et tahaks loobuda. Aga siis olid olemas tiimikaaslased ja treener, kes innustasid edasi, ütlesid, et tegelikult on ju kõik hästi ja me saame hakkama. Lõpuks kasvad sa nende inimestega nii kokku. Nemad on need, kes mõistavad su mõtteid, kelle ühe märksõna järgi suudan ma kõne käigus välja mõelda ja ette kanda uue argumendi. 

Rääkides veidi saavutustest ka, siis 11. klassis jõudsime meistrikatel võistkondlikult (Värvilised Kummikud) poolfinaali, kus kaotasime Arrogantole, 12. klassis veerandfinaali, kus kaotasime häältega 2:3 Talledel. Kõnelejate arvestuses oli mu parim saavutus 2011. aasta kokkuvõttes saadud neljas koht. Spiikrite poolest jäi mu laeks 27 punkti. seega võib täitsa rahul olla. Kuigi üks öö nägin unes, kuidas võitsime meistrikad ja see oli nii hea tunne ja päris kahju oli, kui sain aru, et see oli uni.

Meie lapsed: Stalker. II Etapp 2012.

Sellest sügisest treenime koos Toomasega ühte võistkonda HTGs. See on peaaegu sama tore kui ise väitlemine. Treenerina arenevad hoopis teised aspektid kui ise väideldes. Lisaks vedas meil väga tiimiga: nad klapivad omavahel hästi, on aktiivsed ja nutikad. Nendega koos on nauding kaasusi teha. 

Ülikooli väitlusklubis pole mul kahjuks eriti aega olnud käia. Tahaksin küll, aga lihtsalt ei jätku jaksu. Tahaksin öelda, et järgmine aasta, aga arvestades mu praegust plaani võtta sügisel matastati aineid, siis see eriti ei toimi. 

Igaljuhul väitlus on muutnud mind palju kindlamaks esinejaks. Lisaks oskan palju paremini ka kirjalikke tekste argumenteerida ja infot leida. Ülikoolis on ka näha, et väitlejad võtavad palju rohkem ja asjalikumalt sõna kui teised (olgu, ma võib-olla pole erapooletu, aga tundub küll nii). Seega kui kellelgi on aega, siis soovitan väitlemisega tegeleda. see on lõbus ja tohutult arendav.

Poliitika

Kunagi aasta alguses kirjutasin Delfisse artikli. Kuigi sellest on pool aastat möödas, kehtib see minu arust ka praegu. Võib-olla isegi rohkem, kui ajal, mil see kirjutatud sai, sest nüüd on ka Reformierakond kimpus ebaseadusliku raha küsimisega, kõrgharidusreform võeti kõige kiuste vastu, DASAde loomisele on paljud ühendused vastu, kuid suure tõenäosusega ei muutu seal ka midagi jne. 

Samal ajal millegi pärast ei leia politioloogid, et Eesti poliitmaastikul muutusi tarvis oleks. Vähemalt ainus arvamus, mille mina olen neilt leidnud oli, et: "...Eestile ei ole uusi parteisid vaja." (Postimees, 21.05.2012) Õnneks on poliitikud ise veidi teisel arvamusel ning järgmistel valimistel on vähemalt natukene uut tuult oodata (Postimees, 26.05.2012). Kuigi rahvuslik-konservatiivne maailmavaade ei ole minu tassike teed, annab see siiski mingit lootust, et kõik ei ole veel kadunud. 

Nüüd aga aasta alguses kirjutatud artikli täistekst: 

Mulle meeldib Eestis elada, ausalt. Viimasel ajal on aga uudised mind aina kurvastanud. Eelkõige "tänu" meie armsatele poliitikutele.

Üheksa korda mõõda, üks kord lõika!
Reformid on head ja muutused on vajalikud, aga ainult juhul, kui neid teha rahulikult ja mõistusega. Praegu jääb mulje, et riigikogulased lihtsalt tahavad seadusi muuta, et oma palka kuidagi õigustada. Kiirustamise pärast on paanikas näiteks tänavused abituriendid ja nende õpetajad, kes ei saa aru, mida neilt täpselt eesti keele eksamil oodatakse. 
Teiseks näiteks sobib kõrgharidusreform, mis on jõudnud lühikese ajaga riigikogus läbida kaks lugemist ja üliõpilased on sunnitud isegi kiirest sessi ajast aega näpistama riigikogulaste tervitamise jaoks. Muidugi on probleeme mõlemas valdkonnas, aga kiirustatud reform, et lihtsalt linnukest valimislubaduse täitmise eest kirja saada, ei ole mingit moodi põhjendatud.

Teiseks häirib mind, et olles küll arenenud infoühiskond, on meie areng teadmusühiskonna poole jäänud toppama. Tundub, et poliitikud arvavad, et nad teavad kõigest kõike ja ei pea kuulama spetsialistide ega erinevate osapoolte arvamusi. See tuleb esile näiteks haigekassa ja töötukassa varade riigikassaga liitmise arutelu puhul, kuhu küll kutsuti ka töötukassa ja haigekassa esindajad, kuid nende arvamusi ei kuuulatud. Seetõttu pole mõtet imestada, miks viimased üldse arutelult lahkusid. Sama toimub juba eelpool mainitud haridusreformide puhul, kus tudengite, õpilaste ja õpetajate arvamusi enamasti lihtsalt eiratakse.
Veel tahaksin tähelepanu juhtida asjaolule, et järjepidevalt tegeletakse samade valdkondadega. Näiteks haridust reformitakse pidevalt, kuigi selle näitajad on ühed vähesed tänu millele võib Eesti kohta positiivset statistikat leida. Samas on tähelepanuta jäänud näiteks tervishoid, mis alandab meie inimarenguindeksit tunduvalt. Vahelduseks võiks ju proovida tegeleda valdkondadega, milles on tõepoolest probleeme.

Mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale
Tavaline inimene ei tohi korraks rajalt kõrvale kalduda, sest kohe on kohal mupo või tavaline politsei, kes määrab heldekäeliselt trahvi. Samas on poliitikutega teine lugu või vähemalt nad ise loodavad, et on. Mu usaldus poliitikute vastu on täielikult kadunud. Esimeseks näiteks sobib Edgar Savisaare Venemaalt raha küsimise skandaal, mis jäi peaaegu täielikult karistamata. Teiseks näiteks sobib praegune IRLi ja elamislubade skandaal, millega tegeletakse ja loodan, et asjaosalised saavad siiski karistada. Sel juhul säilib vähemalt mu usaldus Eesti kohtusüsteemi vastu.
Probleemide põhjusena näen poliitilist stagnatsiooni, näiteks polnud viimastel riigikogu valimistel ühtki uut tõsiselt võetavat erakonda ja valitsuse moodustasid samad erakonnad. Kui neil erakondadel tekib tunne, et neile pole tõsiseid vastaseid, saavad nad endale lubada inimeste lollitamist ja ignoreerimist.
Seetõttu on minu üleskutse kõigile intelligentsetele ja võimekatele inimestele luua uus erakond, mis järgmistel riigikogu valimistel pakuks meile tõsist alternatiivi praegusele seisakule. Ootan poliitilist jõudu, mis kasutaks ära praeguse aja võimalusi kuulata kõigi osapoolte ja spetsialistide arvamusi, ning ei kardaks tegeleda valdkondadega, mis on tõeliselt problemaatilised. Sel juhul usun, et Eestil on veel lootust.

Kõrvaleriala!?

Ilmselgelt jääb mul sessist aega üle, kui juba endale blogi tegema hakkan. Igaljuhul on mul plaanis siia kirjutada vähem oma igapäeva tegemistest ja rohkem kindlatel teemadel. Eks paistab, kuidas välja kukub. Loodan, et edaspidi leiab siit postitusi siltidega: aed, kool, köök, muusika, ühiskond ja võib-olla midagi veel.

Praegu on mul aga suur probleem. Nimelt kõrvaleriala. Varsti saab esimene aasta läbi ja mul ei ole veel üldse aimu, mida sotsioloogia kõrvale võtta. Tegelikult kahtlen kahe variandi vahel: sotsiaalpoliitika või matemaatiline statistika. 

Sotsiaalpoliitika oleks selline kerge valik, sest sel on sotsioloogiaga ühised eeldusained. Ma suudaksin kolme aastaga ilusti lõpetada ja sealt kõrvalt kõike muud ka teha. Samas tundub see kuidagi lahja. 

Matemaatiline statistika nõuaks palju rohkem pingutust. 21 EAPd rohkem ei olegi nii palju, aga need ained on minu jaoks tunduvalt keerulisemad. Seega peaksin arvatavasti tegema bakat neli aastat ja ülikooli kõrvalt muuks eriti aega ei jääks. 

Kas keegi tahab minu eest otsustada?