Õnn ja rahulolu ja elu mõte

Mulle tegelikult ei meeldi väga filosofeerida, sest nende mõistete puhul ei saa minu arust niikuinii õige vastuseni jõuda. Samas on oluline endale mingil moel selgeks teha, kuhu ma oma elus jõuda tahan, mis mind õnnelikuks teeb jne.

Praegu ma arvan, et elus on kõige olulisem ise olla õnnelik. Teiste õnn on ka oluline, aga seda ei ole võimalik minul saavutada. Ma saan kaasa aidata, aga iga inimene saab ainult ise ennast lõplikult õnnelikuks mõelda. Seetõttu olen nüüd viimasel ajal teinud ka otsuseid selle põhjal, mis mulle endale parim on. Seda enam, et olen avastanud, kui inimesed mu ümber on õnnelikud, siis olen ma ka ise õnnelik. Seega usun, et kui ma ise olen õnnelik, siis on ka inimesed mu ümber õnnelikud.

Praegu ma olen õnnelik. Ma ei ole kogu aeg rõõmus, ma vahepeal olen väga kurb või väga vihane, aga ma olen õnnelik. Mul on piisavalt (tegelikult veidi liiga palju) väljakutseid, mul on inimesed, kes minust hoolivad ja kellest mina hoolin, mul on kindlustunne, et kuhugi ma ikka elus jõuan, sest ma olen piisavalt noor, et asjad mitu korda tuksi keerata ja otsast alustada. Ma teen täpselt neid asju, mida ma tahan (väikeste eranditega, aga enamvähem).

Kõige raskem ongi mu praeguse "elu filosoofia" (appi, kui fancy sõna) juures aru saada sellest, mida ma ise tahan, mis mu õnnelikuks teeb. Praegu mulle vähemalt tundub, et teen neid asju, mida ma tahan ja mis mu nii lühikeses kui pikas plaanis õnnelikuks teevad, aga eks paistab.

Igaljuhul, mina elan nüüdsest kõigepealt endale, sest alles siis ma saan teisi õnnelikuks teha.

Üks tohutult ilus ja rahustav laul, mida Tarmo mulle reisi ajal tutvustas:
Emmy Rossum - Slow Me Down

Mingil hetkel ma tundsin end täpselt nagu need laulusõnad on. Praegu ma tunnen, et somebody came and slowed me down. Ja ma ei suuda teda selle eest kunagi piisavalt ära tänada.

Naljanurk

Kõige parem on ikka enda üle naerda ja viimasel ajal olen päris hajameelne, siis tekib enda üle naermise olukordi kõvasti.


Laupäeval võtsime kartulit ja siis läksin abiskäijaid linna viimas. Mul paluti poest ka paar asja tuua. Sellele ma aga ei mõelnud ja seetõttu käisin poes oma kartulivõtmisriietes ehk porised ja tagant lõhkised teksad, villased sokid ja kalossid. Lisaks oli mu ostukorvi sisuks: pudel viina, pudel GINi, nätsupakk, suitsupakk ja pakk kondoome. Fotojäädvustusi mul sellest pole, aga suutsin Merkat oma looga nii lõbustada, et tõi mulle eile kingituse kohe:

Ma ei ole praktiline, aga see on liiga lahe, et seda lihtsalt ära kasutada

Täna käisime pannkooke söömas ja kohtasin Allanit ka. Kuna tal oli vaba aega, siis kutsusin ta endaga loengusse. Ootame ja ootame, loeng peaks juba algama. Siis helistan Paulale ja saan teada, et täna jääb loeng ära. Mina aga ei saanud selle kohta teadet, sest olin paar päeva tagasi just otsustanud, et ma ei võta seda ainet ja end maha registreerinud, aga unustasin selle loomulikult ära. Seega ootasime niisama pool tunnikest loengu algust.



Ma olen ikka oma juuksevärvi vääriline. :)