Viimasel ajal on kuidagi hästi-hästi kiire kogu aeg. Hunnik tähtaegu hingab kuklasse, aga mõtlesin, et kirjutan ikka vahepeal, sest elus on liiga palju kummalisi juhtumeid, mida tahaks jagada.
Bussiga sõitmine pakub tihti üllatusi. Üks kord kukub keegi kokku, sest juba septembris köetakse busse täiega ja õhku pole. Järgmine kord ei liigu buss edasi, vaid bussijuht tuuritab tükk aega koha peal, kuni lõpuks buss liikuma hakkab. Kolmandal korral kostab sõidu ajal mingil kolksumine ja bussijuht tuleb peatuses reisijate juurde ning küsib, kas oskate öelda, kummalt poolt see kolksumine kostab. Järgmisel korral jääb hommikune buss lihtsalt tulemata. Ülejärgmisel korral pöörab buss enne minu peatust teisele poole ja teeb väikse ringi. Pärast internetist graafikuid uurides, sain teada, et tol päeval oli valimiste puhul graafikuid muudetud. Viimasel korral olen bussis päris üksi, kui enne viimast peatust jääb buss korraga seisma, ning sisse asutb vene keeles rääkiv mees. Olen üllatunud, aga saan õnneks aru, et üks veokijuht tuli küsima, kuhu poole Narva jääb, bussijuht ja veokijuht lobisevad siis 5 minutit ja lõpuks hakkab buss ikka liikuma ning saan ka oma viimases peatuses maha mindud. Huvitav, kas veokitel tõesti siis mingit GPSi pole tänapäeval peal?
Teine koht, kus igav ei hakka, on töö. Üks õhtu tuuakse mulle telefon ja kuna kümneks pole keegi sellele järele tulnud, siis helistan "Emme" numbril, pärast pika kutsumist vastab veidi tõre naishääl mulle: "Miks sa juba ei maga?!" Ma kohkun päris ära, aga suudan ikka öelda: "Mm,...tere.., ma helistan Tähtverest, see telefon jäi siia." Mult ei ole sellist küsimust vähemalt viimased 10 aastat küsitud.
Koolis on viimasel ajal üllatavalt huvitav. Palju põnevaid materjale, mida lugeda, ning mõtteid, mille üle arutleda. Aega oleks rohkem vaja, et teemadega sügavuti minna.
Ja lõpuks üks Zumbas olnud venituslaul, mis on lihtsalt hästi ilusa mõttega.
