Aga kullast pole mingit kasu, kui ennast tutvustada vaja on. Nimelt suutsin oma hääle Bremenis ära kaotada ja olen juba kolmandat päeva täitsa vait. Laupäeval sain veel kähisedes rääkida, mis ilmselgelt polnud hea mõte. Üritasin igasugu aurutamisi ja imemistablette ja mida veel, aga läks ikka hullemaks - kusjuures kummaline on, et mingit valu polegi, aga häält ka ei tule. Täna käisin arsti juures ja ega midagi väga uut teada ei saanud - häälepaelad paistes ja võib minna paar päeva või paar NÄDALAT enne, kui hääle tagasi saan ja seni peaksin olema täiesti vait ja sporti ka mitte tegema. Mis on hullult kurb, sest homme oleks mul jooga ja reedel zumba ja nüüd pean kodus vaikselt olema. Aga muidu läheb endiselt hästi, saan suhelda kirjakeste teel ja loengutes on mu majakaaslane mulle hääle eest olnud. Ikka väga õnnelikult läks, et esimesel päeval kohe endaga sama eriala õppivat neiut kohtasin ja ta meie juurde kolida otsustas.
Nüüd aga kõigest järge mööda. Lihavõtete puhul peitsid meie maja prantsuse tüdrukud šokolaadimune aeda ja sain ka esimest korda neid otsida ja hiljem hunnikutes šokolaadi süüa. Väga tore traditsioon, kuigi osa šokolaade oli isegi liiga hästi ära peidetud. Mina poleks näiteks puu otsa osanud ise küll vaadata.
Teine (vähemalt minu majas elavatele) prantslastele iseloomulik asi on, et nad katavad laua hoolikalt ka siis, kui söövad midagi väga lihtsalt ja ainult üksinda. Ikka ilusti nuga, kahvel ja lusikas. Kusjuures ilma noata söömine on nende jaoks väga suur katsumus.
Seda suurem oli kontrast, kui reedel läksime hispaanlasele külla ja tegime t
ortillasid (minu jaoks oli tegu hispaania omletiga, aga Javi väitis kindlalt, et see on tortilla, aga kartulitortilla, mis Hispaanias väga levinud), aga tal oli ülivähe lauanõusid, seega pidime taldrikutena kasutama plastkausside kaasi, salatit kõik ühest suurest kausist sööma ja veini jaoks olid meil paar tassi, üks pits ja üks plastkann. Aga lõbus ja mõnus õhtusöök oli ikkagi, ainult järgmisel päeval lõhnasime kõik endiselt tortillade järele.
Rattajaht läks väga edukalt. Lihavõtte esmaspäeval kella 12 ajal alustasime Bremeni ebay kaudu kirjade saatmist. Saime vastused kahelt inimeselt ja suundusime linna. Esimene inimene pakkus meile väga kena ratast ja ainult 35 euroga ja jutu käigus tuli välja, et tal on teine ratas veel, sest nad said noormehega kingituseks mõlemad uued rattad. Toodi siis teine ratas ka keldrist välja ning saimegi Floraga mõlemad uued rattad ja kumbki vaid 35 euro eest. Meie õnn oli väga suur ja isegi tunniajane koju seiklemine ei heidutanud meid, kuigi suutsime leida väga kahtlaseid väikseid teid, mida kaudu lõpuks koduni jõudsime. Nüüdseks suudan juba edukalt ülikoolini ja koju tagasi sõita. Üldiselt on Bremen ülisobiv linn ratastele - kõikjal on rattateed ja ka palju suunaviitasid rataste jaoks.
 |
| Pean selfiede tegemist veel õppima, aga mu rõõm on selgelt näha. |
Tutvusin ka Bremeni ööeluga - käisime klubis Römer ja mitmes erinevas baaris. Römer oli tegelt väga äge, sest neil on kaks korrust ja ühel mängiti tol õhtul hiphopi ja teisel vaheldumisi rokklugusid ja popplugusid. Algul oli eriti tore, sest ruumi oli palju ja rahvast vähe. Hiljem oli koht juba väga ülerahvastatud, aga saime teada, et sakslaste jaoks on normaalne klubis moshima hakata ehk korraga tuli veidi rohkem rokilikum lugu ja inimesed hakkasid keset saali üksteise vastu hüppama ja kuidas iganes seda kirjeldama peaks. Pubid-baarid on siin nagu ikka: on kenamaid kohti, kus saab rahus istutada ja odavaid kohti, kus euroseid shotte enne klubi juua. Aga mind on üllatunud, kui palju tantsumuusikat tavalistes baarides lastakse, aga kedagi veel tantsimas selle järgi näinud ei ole.
Kuna ilmad on siin väga ilusaks läinud, siis ühel ööl veensin teisi pärast baari ka veidiks parki minema. Kuna tegelikult nii soe polnud, siis otsustasin, et sooja saamiseks tuleb tantsida ja suutsin väga edukalt Eesti kultuuri eksportida ja erasmuslased kaerajaani tantsima panna - Soome tüdruk ütles, et neil on sama tants, aga teised olid väga segaduses, kuigi lõpuks õnnestus minu arvates päris hästi. Pean meeles pidama, et teen rohkem pilte, et tõestada, et ei aja mingit jama.
Sellest nädalast hakkasid ka mu sotsioloogia kursused, mis siiani on olnud väga lühikesed sissejuhatused. Kuna ained on inglise keeles, siis on väga vähe osalejaid (5-10 inimest), sest kõik sakslased eelistavad saksakeelseid aineid. Samuti polnud mul suurt valikut ja võtsin lihtsalt need ained, mida inglise keeles loetakse, aga tegelikult on mitu väga põnevat ainet ja kõiki aineid ikkagi ei jõua võtta, mida võiks ehk pean varsti uuesti hakkama oma õppelepingu peale mõtlema ja otsustama, mida võtta, mida jätta - saab raske olema.
Lõpetuseks aga uuesti mu haiguse juurde. Käisin täna siis arsti juures. Mu study buddy sai mulle väga kiiresti arstiaja ja pidi minuga kaasa tulema, aga ta suutis oma trammist maha jääda. Seega pidin alguses üksi minema, mis oli väga keeruline, sest mul polnud oma häält ja mu saksa keel on ka veel väga nõrk. Aga kirjutasin telefonile jutu inglise keeles ja õnneks kõik said minust aru ja läks täitsa edukalt ning poole seansi pealt jõudis mu study buddy ka kohale. Esimene arst aga ei tahtnud ise otsust vastu võtta ja saatis mu edasi ninakurgukõrvaarsti juurde, kelle vastuvõtt oli üle tee asuvas majas ja meid hoiatati, et peame kaua ootama, aga tegelikult saime juba poole tunni pärast vastuvõtule ning arst kirjutas mulle spetsiaalse pihustatava ravimi ja soovitas hankida ka inhalaatori auru tegemiseks. Tõsiselt loodan, et need aitavad. Jube tüütu on ilma hääleta olla.
