Muutust?

Olen varemgi tundnud, et Eesti poliitikas ei ole olukord hästi, aga viimasel ajal tundub mulle üha enam, et asjad on ikka päris halvasti. Probleeme on kahte laadi. Esimesed on seotud ühiskonnas toimuvaga, mida samuti saaks minu arust riigi tasandil veidi suunata. Näiteks elektrituru avanemisega kaasnev hinnatõus on ikka ulme. Ma ei ole küll spetsialist, aga kahjuks ei ole keegi suutnud ka ära seletada, millest nii suur hinnatõus siiski tingitud on. Järgnevalt igasugu Eesti Päevalehe artiklid, mis kujutavad ikka väga selgelt, et paljudel inimestel on Eestis peaaegu võimatu elada, kuid nad ikka veel jätkavad. Järjest suurem osa aga lihtsalt lahkub Eestist. Tegin hiljuti ühe seminari jaoks graafiku, mis võrdleb Eesti kuupalku 2012. aastal:

Kas keegi suudab mulle ära põhjendada, miks saab riigikogulane neli korda rohkem ja Estonian Airi juht 30 korda rohkem palka kui pedagoog? Kas nende töö on tõesti ühiskonnale nii palju vajalikum? Nii palju rohkem oskusi nõudev, keeruline ja vastutusrikas?

Üks asi on ebavõrdsus. Teine asi on aga võimalus ära elada ka miinimumpalgaga. Kui aga arvestada, et praegu on miinimumpalk 290 eurot ja minimaalne korteriüür on kuskil 150 euro ringis, lisaks eleketer ja toit, siis tekib küll küsimus, et kuidas need inimesed ära elavad. Eriti, kui arvestada, et mõnedel inimestel on ju ka veel lapsed, kelle eest on vaja hoolitseda. Ma saan aru, et inimesed peaks ise ka rohkem vaeva nägema, parema hariduse hankima jne, et hakkama saada, aga minu arust ei ole ikkagi see olukord mõistlik ega õiglane.

Jätkates veel palgateemaga, siis lugesin esimest korda kõrgemate riigiteenistujate palgaseadust ja see on vist meelega nii keeruliseks tehtud, et lihtne inimene sellest jumala eest aru ei saaks. Lisaks ei ole minu arust loogiline, et kõrgemate riigiteenistujate palk sõltub sotsiaalmaksust, aga minu teada näiteks õpetajate, tuletõrjutate ja miinimumpalk mitte.

Teine hunnik probleeme on aga seotud valitsejate ja inimeste vaheliste suhetega. Viimasel ajal ei saa rääkida küll võrdsest dialoogist, vaid pigem valitsejatepoolsest türanniast inimeste suhtes. Alustades Ansipi sihvkade söömise ja hõbemütsikeste jutukesega ja lõpetades Evelin Ilvese moraalitseva jutuga sellest, kuidas Kamboodža vaesed oskavad küll õnnelikud olla ja ei vingu nagu mingid nõmedad eestlased. Valitsejate ja valitsevate vahel on lihtsalt lõhe, mida on väga raske ületada ja kahjuks viimasel ajal valitsejad enam ei ürita ka eriti. Öeldakse lihtsalt, et probleemid on üle paisutatud, näiteks elektrihinnatõusuga läheb ju pere eelarvest vaid paar eurot rohkem välja ja tulumaksuvaba miinimumi pole mingit mõtet tõsta, kuigi paljud inimesed väljendasid seda soovi näiteks Rahvakogu ettepanekutes.

Lisaks on viimasel ajal eriti palju olnud ka korruptsioonisarnaseid juhtumeid: Reformierakonna rahastamisskandaal, IRLi elamislubade skandaal ja Keskerakonna kiriku ehitamiseks võetud annetus. Ka nende juhtumite puhul on valitsejad jäänud enamasti ülbeks, eitades juhtumit või õigustades seaduse rikkumist.

Probleeme on palju ja mina kõigele lahendusi isegi ei oska pakkuda. Mida ma aga tahan öelda, on see, et me vajame muutusi, aga enamikul meist ei ole jõudu ega aega, et tänavatel protestima minna, sest on vaja tööl või koolis käia, et kuidagi ellu jääda. Mina sooviksin, et sügisel tulevatel kohalikel omavalimistel saaksime valida endale ka uue riigikogu. Võib-olla peaks algatama selleks mingi allkirja kogumise? Võib-olla peaks ikka ka tänavatele minema? Võib-olla ma aga lihtsalt olen tüüpiline vinguv eestlane, kes näeb probleeme, mida pole, ja süüdistab valitsust asjades, millese nad kuidagi ei puutu?

Mis Sina arvad?

PS! Ma vaatasin hiljuti oma blogi lugemisstatistikat ka ja tean, et lugejaid on omajagu kogenud. Seega minu monoloogi lugemise asemel võiksite nüüd ka arvamust avaldada. Oleks väga tore. :)

Libedus, libedus...

Minu jaoks on viimasel ajal tänavatel liikumine väga suur katsumus. Olen veidi kuri Tartu tänavate ja liikluskorralduse peale - väljaspool kesklinna on jalakäijana liikumine päris võimatu ja ega kesklinnaski need lood kõige paremad pole. Lisaks suutsid mu mõistlikud talvesaapad katki minna ja nüüd käin kapist leitud saabastega, millel on aga oma 5-6-sentimeetrine konts alla ja praeguse ilmaga pole see kuigi tore.

Igaljuhul, täna hommikul üritasin siis jõuada Riiamäe bussipeatusest sotsioloogide majja. Algus läks ilusti, aga siis tuli Toomemägi ja selmet treppidest minna, otsustasin veidi otsema kaldtee kasuks. Ei olnud väga geniaalne valik. Alla veeremise vältimiseks võtsin lõpuks käsipuust kinni ja liikusin teosammul ülespoole. Mingil hetkel läks üks meesterahvas minust suurema vaevata mööda. Mõtlesin ka siis, et ega ma kehvem pole ja lasin käsipuust lahti ja hakkasin ülespoole liikuma. Paari sammu pärast olin juba pooleldi käpuli maas. Täpselt sel hetkel vaatas enne möödunud mees tagasi ja otsustas mulle appi tulla. Nagu see oleks kõige loomulikum asi maailmas, võttis ta mu käevangu ja koos liikusime päris kiiresti üles. Kui teda poleks olnud, oleksin arvatavasti siiani kuskil poole mäe peal. Päris tore, kui selliseid abivalmeid inimesi ikka leidub.

Muidu mässan siin töö- ja koolirindel. Laupäeval oli naisteturniir, mille mängud kestsid poole kaheteistkümneni. Tarmo juurde minekuks võtsin siis takso ja sattusin jutuka, aga masenduses naispensionärist juhi peale. Kui algul rääkisime niisama tühjast-tähjast, siis mingil hetkel küsisin, kui kaua ta taksojuhina töötanud on. Seejärel jõudis ta mulle rääkida oma seitsmest lapsest, kellest viis töötab Soomes, haigest emast ning kuidas Eesti riik nõudis talt 32 tuhat krooni, kui ta FIEna tegevuse lõpetas ja kuidas ta selle jaoks pidi 7 kuud vahetpidamata Soomes töötama. Päris huvitav, kui palju saab teisest inimesest teada 7 kilomeetri jooksul.

Koolis on päris palju kodutöid see semester. Iga nädal pean lugema vähemalt 6 võõrkeelset teadusartiklit ja seejärel foorumis ja klassis arutelus osalema. Lisaks pean tegema vähemalt 2 grupitööd - üks kujutab endast osalusvaatlust, teise puhul tuleb asutusi kaardistada ning seejärel grupitöö sujuvust analüüsida. Veel on praeguseks teada kolme essee esitamise tähtajad. Rääkimata eksamitest ning sotsiaaltöö praktikast. Viimast pean küll arvatavasti suvel tegema, sest praegu on selleks aega väga raske leida.

Lisaks võitlen juba kolmandat nädalat päris kurjade pisikutega: nina pidevalt tilgub, köhahood tahavad vahepeal tappa, siis kaob jälle hääl ära või tekib selline peavalu, et tahaks lihtsalt pea otsast kruvida. Seega kogu vaba aeg möödub enamasti voodis lamades ja teed juues.

Loodan, et Sind ei ole veebruariilm ja libedus veel maha murdnud!