Täitsa õudne, kui hajameelne ma viimasel ajal olen.
Neljapäeval plaanisin minna vahelduseks Varje juurde maale, aga avastasin koolis, et olin telefoni koju jätnud. Mõtlesin, mis ma mõtlesin, aga lõpuks otsustasin, et neli päeva telefonita mind ei tapa. Ega tapnudki, aga veidi ebamugavaks tegi küll olukorra. Näiteks ei saanud emale helistada ja tegin autokeskusele terve ringi enne peale, kui ta üles leidsin. Tuli välja, et ta oli vahepeal poes käinud, mitte ma ei olnud pimedaks jäänud.
Esmaspäeva hommikul avastasin, et olen võtmekimbu ära kaotanud. Olin täitsa paanikas ja lasin Varjel otsida ja Tarmol otsida ja otsisin ise ka. Aga võtmeid polnud. Järgmine hommik läksin küsisin kooli valvelauast, kas neile pole mõnda võtmekimpu toodud. Siis see naine ütles, jaa, aga peedistas mind päris kõvasti, mis võtmed need on, enne kui need mulle usaldas.
Lisaks suutsin esmaspäeval küll õige bussi peale istuda, aga pärast bussilt maha minekut kõndisin sujuvalt valele poole. Kui olin juba tükk maad kõndinud, siis mõtlesin, et peaksin juba kohal olema, sest peatus.ee ütles, et ainult 1 minut on vaja kõndida. Eks pidin siis telefoni GPSi appi võtma ja siis leidsin ikka koha ülesse. Tegelikult asuski see kohe bussipeatuse vastas, aga ma olin lihtsalt sujuvalt kohe teisele poole kõndima hakanud.
Täna kiirustasin pärast loengut tööle, jõudsin kohale. Maren tervitas naeratusega ja ütles: "Oi, te tulite Eliisaga täna mõlemad tööle!" Siis tuli mul endal ka meelde, et olin üleeelmine nädal ju Eliisa eest ühe korra olnud ja täna ei pidanud tööle tulema. Seega naudin nüüd vaba õhtut. Tegelikult pean tänase õhtu Bourdieuga veetma, seega päris vaba ta pole. Aga vähemalt saan seda voodis lesides teha.
Üldiselt on ikka kiire-kiire-kiire. Aga vahepeal on aega ka puhata. Aeg liigub jube kiiresti - kohe-kohe saab november ju läbi. Kolm kuud kooli nagu lupsti kuhugi kadunud. Peab hakkama vaikselt juba eksamitele registreeruma.
