Käisin eile päälinnas ja mitte niisama, vaid teatris ja puha. Enne teatrit oli meil paar tundi vaba aega ja kuna olin koos kunstiõpetajatega, siis käisime Tallinna Kunstihoones. Enne veel vaatasime Tallinna raekoja üle - põhjapõdrad olid päris vahvad ja ei tundunud väga kurvad ka, kuigi linn kogu oma müra-käraga ei ole minu arust metsloomadele kõige õigem koht.
Kunstihoones oli skulptor Jaan Soansi näitus. Teate ju küll, see mees, kes on näiteks Tartus teinud Hurda ja Petersoni kuju. Olgu-olgu, mina ka ei teadnud Aga päris head teosed olid. Pealkirjad andsid hästi palju juurde. Mõned näited:
 |
| Eesti metsa mälestuseks |
 |
| Rahujõud | | | |
Näitusesaalist väljudes avastasin, et mu müts on kadunud. Selle ajaga, mis mul kulus mütsi otsimiseks, suutsid kunstiõpetajad ühe kunstnikuga tutvust sobitada. Tõnis Laanemaa kutsus meid siis oma ateljeesse ja jutustas oma elust ning loomingust. Armas, kui inimesed nii sõbralikud on. Lisaks kinkis ta igaühele meist ühe suurema ja ühe väiksema pildi. Mina valisin endale Rõuge maastiku graafika ja ühe neiu portree, mis nüüd ripub mu voodi kohal seina peal ja hirmutab Varjet.
 |
| Eks ta natuke kuri paista tõesti :D |
 |
| Kusjuures 8. tõmmis 30st, seega päris fancy. |
Lõpuks jõudsime siis teatrisse ka. Etendus oli samuti kunstiga seotud. "Punane" rääkis 20. sajandi keskpaiga kunstnikust Mark Rothkost ja ta elu ning loominu viimastest aastatest. Minu jaoks pakkus lavastus elamuse: mõlemad näitlejad (Ain Lutsepp ja Uku Uusberg) suutsid publikuga suhestuda ja etendus ise oli varjundirikas ning mõtlemapanev. Samas mõjus Lutsepp vana torssis kunstnikuna mitu korda tõetruumalt kui Uusberg assistendina. Assistendi iseloom jäigi minu jaoks lõpuni välja arendamata. Lavastuse teine vaatus oli kõvasti pingelisem kui esimene ning lõpus tekkis mitmeid küsimusi, mille üle veel terve tee tagasi juurdlesin. Milleks inimestele kunsti on vaja? Kas uue saamegi ainult vana hävitades? Soovitaksin vaatama minna, aga kahjuks oli eile viimane etendus.
Viimasel ajal on kogu aeg hästi palju teha. Mõnes mõttes väsitav, aga ka hästi meeldiv. Jõuaksin vaid kõige sellega ka valmis, mida teha vaja on. Väike meenutus ka koolist:
 |
| Meie vaatlusplaan.... |
