Kõige pealt on mul isiklikult pärast neljateist aastat väsimus sellest akadeemilisest haridusest, mida mulle pakutakse. Pidevalt mingi uinamuina definitsioonide ja teooriate üle. Minu erialal on tegelikult ka päris palju praktilisi näiteid, aga millegi pärast on ideoloogiline lähenemine, et praktika peab üldistama mingite teooriate alla ja kui see on tehtud, siis peab ja võib praktikat tuletada ainult teooriatest. Ei või lihtsalt pakkuda lahendusi, vaid enne peab mõtlema, millisest teooriast lähtuda ja kelle oma see teooria on ja mis on selle tugevuse-nõrkused jne. Minu jaoks on see lihtsalt väsitav. Ma mõnes mõttes saan aru, et teoreetiline alus on vajalik, aga minu ideaalis ma jätaksin igast teooriast endale sobiva meelde ja lähtuksin sellest. Mitte ei õpiks pähe mingite teooriate loojaid ja nende täpseid piire. Seda enam, et tavaliselt ei suudeta neid teooriaid konkreetselt eristada, vaid need ikka sulavad kokku. Aga eks mu enda viga, et nii kaua siin haridussüsteemis olen olnud ja pidevalt ainult Eestis. Seega saan tüdimuses süüdistada ainult ennast. Aga võiks mõelda sellele, miks Eesti haridussüsteem tekitab sellist tüdimust? Ja seda igas kooliastmes - algklassidest kuni doktorikraadini välja võib haridussüsteemis seesolijate käest kuulda, kuidas mõni asi ei huvita ja õpitu ei ole reaalsusega üldse seotud. Selle kohta oli hiljuti ka arvamusartikkel, aga enam ma seda üles ei leia. Igaljuhul, kirjutas üks noormees, kuidas koolis hakkama saamine pole kuidagi seotud elus hakkama saamisega. Ma küll ei nõustu täielikult tema arvamusega, kuid mõnes mõttes on tal õigus. Eesti haridussüsteem ei valmista noori eluks ette. Loomulikult paraneb meie mõtlemisvõime, organiseerimisvõime ja paljud muud oskused, aga ma arvan, et seda saaks teha paremini. Näiteks selmet teha matemaatikas lihtsalt numbritega arvutusi, võiks need siduda reaalse eluga, näiteks maksusüsteemi vms. Seda tekstülesannete põhjal tehakse praegu , aga võiks rohkem.
Selline akadeemilisus on ka ühiskonnas üldiselt valitsev ja tihti toob rohkem kahju kui head. Igasugused seadused järjest rohkem reguleerivad meie igapäevaelu. Et saada väikest toetust, peab läbima nii suure bürokraatia protsessi, et lõpuks see toetus ei tasu end ära. Viimane ideaalne näide sellest on vajaduspõhine peretoetus, mille jaoks peab pere esitama ülipalju dokumente ja saab lõpuks ühe lapse kohta umbes 10 eurot. Minul on küll tunne, et süsteemi ülalpidamiseks kulub väga palju rohkem raha, kui lõpuks abivajajateni jõuab. Kergem oleks jätta inimestele rohkem raha kätte (näiteks tõsta tulumaksuvaba miinimumi) kui kõige pealt inimestelt raha ära võtta keerulise süsteemiga ja siis see veel keerulisemaga tagasi jagada. Süsteem peaks olema võimalikult lihtne, siis on ka ülalpidamiskulud väikesed ja raha läheb abivajajatele.
Lisaks olen viimasel ajal väga segaduses, millist infot uskuda ja millist mitte. Kas saame öelda, et Postimees on usaldusväärsem allikas kui Telegram? Vist ikka saame, aga samas tuleks kriitiline mõtlemine mõlema puhul alles hoida. Kui Eesti asjadest on võimalik veel aru saada, sest ka endal pidevalt kokkupuuted, siis rahvusvaheliste probleemide puhul on reaalse info saamine palju-palju keerulisem. Kes ikkagi on Süüria kriisis halb - valitsus või mässulised? Mida peaks teised riigid tegema? Kas USA valitsus tõesti tahab kaitsta tsiviilelanikke või on eesmärgiks saada kontrolli teise riigi ja selle naftavarude üle? Mina usun üha enam seda, et USA valitsusel ei ole kuigi õilsad eesmärgid. Seetõttu on Venemaa valitsus minu arust rahvusvahelise suhtluse poole pealt viimasel ajal õilsamalt käitunud kui USA oma. Venemaa valitsus ei poolda kohest ründamist, vaid keemiarelvade hävitamist, mis tõesti võib aidata tsiviilelanike surmade vähendamist. Kuidas peaks aga USA algne plaan teha 3-päevane kiirrünnak Süüriasse kaitsma tsiviilelanikke? Minu mõistus ütleb, et see ainult tapab veel rohkemgi tsiviilelanikke ja hävitab nende infrastruktuuri jms.
Veel mõned asjad, millest ma aru ei saa:
- Miks on endiselt valimisreklaamid sisutu lööklause pluss kellegi näopilt?
- Miks on lubatud valimiste telereklaam samal ajal, kui ei ole lubatud välireklaam?
- Miks tehakse ja avalikustatakse endiselt gümnaasiumi riigieksamite põhjal edetabeleid, kui kõik spetsialistid teavad, et need ei näita midagi?
Igaljuhul, palju huvitavaid teemasid, millele tahaksin vastuseid leida, aga ei oska. Võiksin seda siis ometi ülikoolis õppida, aga ei, siin arutame teooriaid, mis loodi 50 aastat tagasi, või arutame seda, miks tõlkija on eesti keelde definitsiooni just selliste sõnadega tõlkinud, mitte teistega. Olgu, nagu eespool juba ütlesin, siis on ka huvitavaid ja reaalsust käsitlevaid arutelusid, aga neid võiks veelgi rohkem olla, et inimesed loengus tukkuma ei jääks.
Aga üldiselt on elu ilus. Tarmo juures kohanen juba täitsa kenasti, teen süüa retseptide järgi ja tuleb täitsa nämm-nämm. Sügis on ka siiani päris ilus ja päikseline olnud. Eile käisin zumbas, andis hästi mõnusa olemise. Eelmine nädal käisin Vastseliina linnuses, mis on üliilus ja huvitav koht. Seega kui Sa ei ole veel käinud, siis mine kindlasti. Linnas näen pidevalt tuttavaid, kellega tahaks veel pikemalt rääkida, aga pidevalt tuleb kiirustada töö-kodu-kooli vahelt, aga need mõnedki vahetatud laused ja kallistused muudavad päeva palju ilusamaks.
