/.../
Tõlla ees meil tormab neli Tori täkku,
tagumiku alt meil läbi lendab maa.
:,: Kabjad löövad meile musta pori näkku,
aga tee ei lõpe, otsa sõit ei saa. :,:
Minu jaoks vajus raamat aga täielikult ära kohas, kus umbes 7 lehekülge järjest kirjeldati Singer Vingeri plaadi kaanel olevaid inimesi. Selline asi ei ole lihtsalt üldse minu teema. Mulle meeldib, kui on mingi kindel lugu, mis läheb pidevalt edasi. Pärast seda kirjeldust läks aga jutt eriti segaseks ning lõpuks ei saanudki ma enam midagi aru. Samas ei olnud see ka nii huvitav, et tahaksin uuesti lugeda, et aru saada. Paar kuud tagasi lugesin Raua "Sinine on sinu taevas" ka läbi. Eesti krimka kohta tegelikult isegi enamvähem, aga minu jaoks liiga rõve. Kui hakkasin musta pori lugema, siis mitmed inimesed hoiatasid mind, et see pidi veel rõvedam olema. Aga minu arust oli küll Raua krimka mitmeid kordi rõvedam ja hirmsam. Kahe raamatu puhul ühendas Mihkel Raua stiili soov hüpata erinevate aegade ja inimeste vahel. Samuti mängida sellega, kas see, mida lugejale pakutakse, tahab olla reaalsus või kellegi luulu. Iseenesest tegi see lugemise põnevaks, aga mulle oleks rohkem meeldinud, kui lõpuks oleks autor andnud endapoolse vastuse, kas tema arust oli tegu luulu või tegelikkusega. "Musta pori näkku" soovitan neile, keda huvitab Eesti kultuurilugu 70ndtael-80ndatel, mina ei tea, kui palju raamatus toodu vastas küll tegelikkusele, aga osa kindlasti. Teost "Sinine on sinu taevas" ei oska ma aga kellelegi soovitada.
Lisaks vaatasin ära filmi "Pitch Perfect" (2012), mille IMDb hinne on 7,2. Mulle meeldivad igasugused noortekomöödiad täitsa, eriti, kui seal lauldakse. Isegi Gleed olen ühe hooaja jagu vaadanud. Seega olin täitsa elevil. Ma pettusin aga täielikult juba esimeste kaadrite jooksul ja mu pettumus aina süvenes filmi jooksul. Kõik tegelased tahtsid olla tohutult erilised, aga tegelikult jäid väga magedaks. Samuti ei arendatud ühtegi tegelast filmi jooksul tõsiselt edasi. Isegi peategelane, kes tahtis olla vinge eraklik raske lapsepõlvega mässaja, oli tegelikult lihtsalt veidi tumedama silmameigiga ärahellitatud printsess. Lisaks tuli filmi jooksul kolm korda kuulata sama igavat ja nõmedat kava. Tunnistan, et filmis oli ka paar head hetke ning paar mõnusat laulu, kuid üldiselt oli väga-väga igav ja mõttetu. Isegi "The house bunny" (2008), mida juhtusin TV6st üks õhtu vaatama oli tunduvalt parem. Sealsed tegelased olid vähemalt tõsiselt omapärased ning lugu liikus edasi. Jah, seal ei lauldud, aga soundtrack oli täitsa nauditav.
Muidu on aga elu ilus. Käisin väitluslaagris, kust sain küll paar vigastust, aga jään ellu. Üldiselt oli laager väga vahva. Tundsin, et arenesin ise edasi ja sain teistele ka teadmisi ning oskusi juurde anda. Lisaks olen saanud täitsa palju grillida, mis on üks mu lemmikosa suve juures. Sügis tuleb küll jälle liiga kiiresti, aga on asju, mida ma sügise juures ka täitsa ootan, seega sellepärast ei vingu.
Pink on endiselt üks mu lemmiklauljaid. Praegu olen enim armunud ta loosse "Just give me a reason".
" We're not broken just bent.."
