Kokkuvõte Erasmusest

Jah, nagu ikka, rauges mingil hetkel mu blogimise hoog ja seetõttu pole ka Erasmuse lõpust kuigi palju muljeid siia jõudnud. Nüüd üritan selle vea veidigi heastada.

Alustame statistikast:

• Vahetussemestri ülikool: Bremeni ülikool, Saksamaa
• Eriala: sotsioloogia
• Uusi facebooki kontakte: umbes 30
• Uusi lähedasi sõpru: 6
• Külastatud riike: 2
• Külastatud linnu: vähemalt 10
• Saksa keele areng: A1.2 -> A2.2.

Bremenis õppimine oli üldiselt väga sarnane Tartuga. Õppeinfosüsteem oli sarnane, vaid keel teine. Enamikes sotsioloogia ainetes eksameid polnud, vaid tuli kirjutada palju ja lugeda veel rohkem. Olemas oli ilus ja suur raamatukogu, kuid sinna sisenedes tuli oma asjad panna ostukorvi ja kottidega kedagi sisse ei lastud. Samuti olid printerid väga tujukad, kuid need lubati lähitulevikus välja vahetada. Ehk on nüüdseks juba vahetatud?

Jõudsin ka Berliini :)

Bremeni ülikooli tasub Erasmusega minna, kui soovid oma vahetussemestri jooksul palju ja soodsalt reisida. Semestripilet, mis tuleb kõigil üliõpilastel osta, võimaldab kasutada ühistransporti tasuta ja sõita ka lähematesse linnadesse (sh Hamburg, Frankfurt, Cuxhaven) rongiga tasuta. Lisaks lendab Bremenist Ryanair ja sõidab Flixbus ehk ka teised Euroopa riigid on väga soodsalt ja kergesti külastatavad. 

Ja Amsterdami!

Erasmus ise on üks tohutult vahva kogemus - võimalus tutvuda väga kiiresti paljude inimestega eri kultuuridest. Samuti tuleb arvatavasti jagada korterit teisest riigist pärit tudengitega ja see aitab väga oluliselt kaasa kohanemisoskustele. Minu majakaaslased olid õnneks väga toredad, kuigi söögi tegemise ruumi ja nõude leidmisega oli vahepeal raskusi. Muidu aga mängisime tihti koos lauamänge, sõime ühiselt õhtust ja kurtsime oma majaomaniku üle. Üks negatiivsemaid kogemusi kogu mu Erasmuse jooksul oligi oma majaomanikuga suhtlemine, nt pidime talle selgitama, et me ei saa talvel köögis päev otsa aknaid lahti hoida isegi, kui see tähendab, et kööki koguneb liiga palju niiskust. 

Muidugi on Erasmus tuntud oma sotsiaalsete ürituste poolest, mida oli ka Bremenis väga palju. Neid korraldas Erasmus Initative ja enamasti olid need väga toredad. Siiski oli reisimine suure hulga erinevate inimestega väga vaevarikas ja olen õnnelik, et lõpuks käisin suure Erasmuse grupiga vaid ühel reisil. Samas õhtused peod ja eriti kultuure tutvustavad üritused olid väga ägedad. Mulle aga meeldisid veelgi rohkem väiksemate seltskondadega korraldatud lauamänguõhtud ja lõunatamised. 

Kokkuvõttes kindlasti soovitan kasutada võimalust Erasmusega välismaale minna, Usun, et igaüks leiab endale midagi toredat ja mälestusväärset. 

Hamburg ja mõned Saksamaa omapärad

Semester algas nüüd kaks nädalat tagasi, aga alles sellel nädalal tuli loengutesse ka rohkem sakslastest üliõpilasi. Ma ei tea, kas sattusin lihtsalt kummalistesse loengutesse või ongi siin norm alles teisest nädalast õppetööle kohale tulla. Esimesel nädalal olid loengutes igaljuhul valitsevalt erasmuslased, aga teisel nädalal saksa üliõpilased. Võtan siin nelja sotsioloogia ainet. Kahes seminaris käib väga vähe inimesi, umbes 6 inimest tavaliselt. Loengutes on aga rohkem inimesi (ühes 20, teises 50). Õppesüsteem on TÜ omaga päris sarnane: materjalid lähevad StudIPsse (kohalik ÕIS) ülesse ja wifi nimi on samuti eduroam, aga sellega ühendamine on tunduvalt keerulisem kui Eestis. Üldse on Saksamaal interneti kasutamine igatpidi keerulisem - tasuta wifist võib ainult unistada, aga näiteks ka youtubeis on rohkem ja pikemad reklaamid. Arvatavasti on põhjuseks asjaolu, et andmekaitseseadused on Saksamaal tunduvalt rangemad ja rohkem rakendatud kui Eestis. 

Siiani tundub mulle, et kohalikud Bremenis on tunduvalt avatumad kui Eestis. Näiteks kui hommikul bussi peale jookseme, siis seisab keegi alati ukse vahel, et buss ilma meieta ära ei saaks sõita. Samuti suheldakse bussis omavahel rohkem ja kui midagi maha pillad, siis annab keegi kiiresti selle sulle kätte. Muidugi mulle valmistab selline avatus ka veidi raskusi, sest tihti tahavad kohalikud minuga saksa keeles rääkida, aga siis pean end vabandama, sest ei saa endiselt piisavalt hästi aru, et saksa keeles nendega suhelda. Üldiselt aga osatakse siin inglise keelt päris hästi, aga nad on väga kriitilised oma inglise keele osas ja alati vabandavad, et oi, mu inglise keel ikka ei ole hea, kuigi tegelikult räägivad täiesti arusaadaval tasemel. Ülikoolis on tore komme, et iga loengu lõpus koputavad üliõpilased lauale, et õppejõudu tänada. 

Reedel käisime Dominikaga väiksel Hamburgi reisil. Koha peal olime neli tundi, aga suutsime päris palju näha; ilus vanalinn ja sadama rajoon. Samuti käisime kahte kirikut seest poolt vaatamas ja ühes olid eriti uhked orelid. Kahjuks keegi neid parasjagu ei mänginud. Kevadeti resimine on aga paras nuhtlus, sest kui hommikul startisime, siis oli ilm päris jahe, aga päeva peale läks ülipalavaks ja lõpuks oli liiga lämmi, et kõndida, seega pidime bussi kasuks otsustama ning saime veidi vähem ilusat linnapilti nautida. 

Hamburgi raekoda

Elba jõgi koos luikedega

Eriti uhke orel

Laevad Elba jõel

Sadama piirkonnas lõunatamiseks sobivat kohta otsides avastasime, et sakslaste jaoks on täiesti normaalne lõuna kukkel heeringaga. Lõpuks selle kasuks ei otsustanud, aga üldiselt on siin kõige tavalisem "võileib" kukliga või saksa keeles Brötchen. 

Kas pole mitte isuäratav?

Kui juba jutt toidu peale läks, siis portsjonid on siin minu harjumuse jaoks liiga suured. Samuti on nende jaoks väga tavaline lisand praele külm kartulisalat, mis on siis ainult hapukoor ja suured keedukartuli tükid, mis pole ka just minu maitse järgi. Seega olen nüüd enamasti kodus lõunatanud, mis nõuab aga ka suurt pingutust, sest ainult endale kokkamiseks motivatsiooni leida on päris keeruline. Õnneks on mul toredad majakaaslased, kes mulle ka tihti süüa pakuvad või kellele saan oma toiduga rõõmu valmistada. Selles suhtes vedas mul ikka majutusega väga, et jagan maja nelja väga vahva üliõpilasneiuga ja saame koos sarju vaadata, tantsida ja kõike muud toredat. Tagasi toidu juurde tulles on Bremenis väga palju Türgi toidukohtasid, kus saab mõnusalt vürtsikat toitu. 

Kaunid paigad

Vahepeal sain isegi tervemaks ja sain külastada mitut eriti ilusat kohta. Bremeni kesklinnas on suur park nimega Bürgerpark, kus on hea jalutada ja rattaga sõita. Lisaks on aga pargis ka miniloomaaed eriti nunnude minilehmade, minilammaste, eeslite ja teiste loomadega. Kui me käisime, siis neid paitada ei saanud, aga mingil viisil peaks olema võimalik neile ligemale ka saada. 

 

Erasmus Initative korraldas külastuse Focke muuseumi, mis on Bremeni linnamuuseum ja keskendub Bremeni ajaloole. Tunniajane giidiga tuur oli väga kiire, aga hiljem saime omapead ringi vaadata ja vaatamist jagus küllaga. Lisaks peamajale oli vana küünihoone talu tööriistade ja masinatega ning 20. sajandi keskpaigas meredel seilanud laev originaalseisundis. 

Laeval olnud giid oli väga tore härra, kes rääkis väga head inglise keelt ja oli kunagi päriselt seilanud laevadel ning jagas oma reisikogemusi meiega. PS! Kuna olin endiselt haige, siis olen teistega võrreldes ilmselgelt paksult riides. 

Laev oli mõeldud kahele meremehele ja ruumi oli seal väga vähe. Pildilt pole hästi aru saada, aga ma ütleks, et voodid olid umbes 1,5 meetrit pikad. 

Originaalne laevakere mingist ajast (jah, väga täpne kirjeldus). 

Siin pildil on kujutatud Bremenit, aga kõrgeid maju on oluliselt rohkem, kui tegelikult pildi valmimise ajal oli. Kunstniku eesmärk oli näidata Bremenit võimsa linnana ja seetõttu lisas ta torne pildile. 

Palju kauneid laevu

Mu majakaaslane Flora tutvustas mind liikumisele Nerdfighters ja pühapäeval käisime Oldenburgis kahe teise nerdfighteriga kohtumas, Väga toredad saksa tüdrukud olid ja loodetavasti kohtume varsti jälle nendega. Nerdfighterite liikumine tundub hea võimalus kohtuda kohalike avatud meelega inimestega. Oldenburg oli kena linn ja lisaks jalutamisele käisime pedaalidega paadiga sõitmas. Flora ja Javi olid varem mitu korda käinud, aga mulle oli esimene kogemus ja algul oli isegi veidi hirmus. Javi oli eriti hulljulge ja ronis paadi ninaosale, mina istusin rahulikult paadis ja üritasin tüürimist selgeks saada. Algul oli päris keeruline, tegin pidevalt ringe kanali peal, aga lõpuks tuli isegi edukalt välja. Pärast käisime ühes itaalia kohvikus, kus ettekandjad üritasid Itaalia meeleolu tekitada eriti kiiresti rääkides ja tegutsedes. Mulle meeldib rahulik teenindus igaljuhul rohkem. Lisaks käisime Iiri pubis, kus proovisin banaaniõlu, mis oli huvitav, aga uuesti nii magusat õlu mina ei telliks.

Turistivõtteid Bremenist

Mul endiselt kõige tähtsamast kujust isiklikku pilti pole, aga selle eest on mitmeid kenasid pilte kesklinna ja Vierteli piirkonna hoonetest. Viertel on siis Bremeni alternatiivne linnaosa, kus oli palju ilusaid värvilisi maju, aga samas ka palju vanemaid hooneid, mis olid väga kõrgete lagedega ja kunagi arvatavasti väga jõukate inimeste poolt ehitatud või siis väga pikkade, aga sügavalt kahtlen selles viimases põhjenduses. Öösiti muutub Viertel väga elavaks, sest seal on palju klubisid-pubisid ja meie sattusime sinna, kui oli olnud just mingi tähtis jalgpallimatš, seega sain ka oma esimese otsekontakti Saksamaa jalgpallifännidega, aga ma arvan, et Bremen võitis, sest enamus olid heas tujus. Aga nüüd mõned ülesvõtted : 

Keskaegsete majade ja kitsaste tänavatega linnaosa.

Puhkeruum Bremeni parlamendis.

Vaade parlamendihoone aknast. 

Parlamendihoone istungisaal - seinal on Bremeni vapp lõvide ja võtmega. 

Bremeni Toomkirik

Kompass eri linnade kaugusega. Ei, Eesti linnu siin polnud. 

Ja Vierteli kenad majad...

Add caption

Vaikus on kuldne?

Aga kullast pole mingit kasu, kui ennast tutvustada vaja on. Nimelt suutsin oma hääle Bremenis ära kaotada ja olen juba kolmandat päeva täitsa vait. Laupäeval sain veel kähisedes rääkida, mis ilmselgelt polnud hea mõte. Üritasin igasugu aurutamisi ja imemistablette ja mida veel, aga läks ikka hullemaks - kusjuures kummaline on, et mingit valu polegi, aga häält ka ei tule. Täna käisin arsti juures ja ega midagi väga uut teada ei saanud - häälepaelad paistes ja võib minna paar päeva või paar NÄDALAT enne, kui hääle tagasi saan ja seni peaksin olema täiesti vait ja sporti ka mitte tegema. Mis on hullult kurb, sest homme oleks mul jooga ja reedel zumba ja nüüd pean kodus vaikselt olema. Aga muidu läheb endiselt hästi, saan suhelda kirjakeste teel ja loengutes on mu majakaaslane mulle hääle eest olnud. Ikka väga õnnelikult läks, et esimesel päeval kohe endaga sama eriala õppivat neiut kohtasin ja ta meie juurde kolida otsustas. 

Nüüd aga kõigest järge mööda. Lihavõtete puhul peitsid meie maja prantsuse tüdrukud šokolaadimune aeda ja sain ka esimest korda neid otsida ja hiljem hunnikutes šokolaadi süüa. Väga tore traditsioon, kuigi osa šokolaade oli isegi liiga hästi ära peidetud. Mina poleks näiteks puu otsa osanud ise küll vaadata. 

Teine (vähemalt minu majas elavatele) prantslastele iseloomulik asi on, et nad katavad laua hoolikalt ka siis, kui söövad midagi väga lihtsalt ja ainult üksinda. Ikka ilusti nuga, kahvel ja lusikas. Kusjuures ilma noata söömine on nende jaoks väga suur katsumus. 

Seda suurem oli kontrast, kui reedel läksime hispaanlasele külla ja tegime tortillasid (minu jaoks oli tegu hispaania omletiga, aga Javi väitis kindlalt, et see on tortilla, aga kartulitortilla, mis Hispaanias väga levinud), aga tal oli ülivähe lauanõusid, seega pidime taldrikutena kasutama plastkausside kaasi, salatit kõik ühest suurest kausist sööma ja veini jaoks olid meil paar tassi, üks pits ja üks plastkann. Aga lõbus ja mõnus õhtusöök oli ikkagi, ainult järgmisel päeval lõhnasime kõik endiselt tortillade järele. 

Rattajaht läks väga edukalt. Lihavõtte esmaspäeval kella 12 ajal alustasime Bremeni ebay kaudu kirjade saatmist. Saime vastused kahelt inimeselt ja suundusime linna. Esimene inimene pakkus meile väga kena ratast ja ainult 35 euroga ja jutu käigus tuli välja, et tal on teine ratas veel, sest nad said noormehega kingituseks mõlemad uued rattad. Toodi siis teine ratas ka keldrist välja ning saimegi Floraga mõlemad uued rattad ja kumbki vaid 35 euro eest. Meie õnn oli väga suur ja isegi tunniajane koju seiklemine ei heidutanud meid, kuigi suutsime leida väga kahtlaseid väikseid teid, mida kaudu lõpuks koduni jõudsime. Nüüdseks suudan juba edukalt ülikoolini ja koju tagasi sõita. Üldiselt on Bremen ülisobiv linn ratastele - kõikjal on rattateed ja ka palju suunaviitasid rataste jaoks. 

Pean selfiede tegemist veel õppima, aga mu rõõm on selgelt näha. 

Tutvusin ka Bremeni ööeluga - käisime klubis Römer ja mitmes erinevas baaris. Römer oli tegelt väga äge, sest neil on kaks korrust ja ühel mängiti tol õhtul hiphopi ja teisel vaheldumisi rokklugusid ja popplugusid. Algul oli eriti tore, sest ruumi oli palju ja rahvast vähe. Hiljem oli koht juba väga ülerahvastatud, aga saime teada, et sakslaste jaoks on normaalne klubis moshima hakata ehk korraga tuli veidi rohkem rokilikum lugu ja inimesed hakkasid keset saali üksteise vastu hüppama ja kuidas iganes seda kirjeldama peaks. Pubid-baarid on siin nagu ikka: on kenamaid kohti, kus saab rahus istutada ja odavaid kohti, kus euroseid shotte enne klubi juua. Aga mind on üllatunud, kui palju tantsumuusikat tavalistes baarides lastakse, aga kedagi veel tantsimas selle järgi näinud ei ole. 

Kuna ilmad on siin väga ilusaks läinud, siis ühel ööl veensin teisi pärast baari ka veidiks parki minema. Kuna tegelikult nii soe polnud, siis otsustasin, et sooja saamiseks tuleb tantsida ja suutsin väga edukalt Eesti kultuuri eksportida ja erasmuslased kaerajaani tantsima panna - Soome tüdruk ütles, et neil on sama tants, aga teised olid väga segaduses, kuigi lõpuks õnnestus minu arvates päris hästi. Pean meeles pidama, et teen rohkem pilte, et tõestada, et ei aja mingit jama. 

Sellest nädalast hakkasid ka mu sotsioloogia kursused, mis siiani on olnud väga lühikesed sissejuhatused. Kuna ained on inglise keeles, siis on väga vähe osalejaid (5-10 inimest), sest kõik sakslased eelistavad saksakeelseid aineid. Samuti polnud mul suurt valikut ja võtsin lihtsalt need ained, mida inglise keeles loetakse, aga tegelikult on mitu väga põnevat ainet ja kõiki aineid ikkagi ei jõua võtta, mida võiks ehk pean varsti uuesti hakkama oma õppelepingu peale mõtlema ja otsustama, mida võtta, mida jätta - saab raske olema. 

Lõpetuseks aga uuesti mu haiguse juurde. Käisin täna siis arsti juures. Mu study buddy sai mulle väga kiiresti arstiaja ja pidi minuga kaasa tulema, aga ta suutis oma trammist maha jääda. Seega pidin alguses üksi minema, mis oli väga keeruline, sest mul polnud oma häält ja mu saksa keel on ka veel väga nõrk. Aga kirjutasin telefonile jutu inglise keeles ja õnneks kõik said minust aru ja läks täitsa edukalt ning poole seansi pealt jõudis mu study buddy ka kohale. Esimene arst aga ei tahtnud ise otsust vastu võtta ja saatis mu edasi ninakurgukõrvaarsti juurde, kelle vastuvõtt oli üle tee asuvas majas ja meid hoiatati, et peame kaua ootama, aga tegelikult saime juba poole tunni pärast vastuvõtule ning arst kirjutas mulle spetsiaalse pihustatava ravimi ja soovitas hankida ka inhalaatori auru tegemiseks. Tõsiselt loodan, et need aitavad. Jube tüütu on ilma hääleta olla. 

Vihmane-nohune-tuuline teine nädal

Samamoodi nagu Eestis tegi ilmataat Bremenis aprillinalja: nägime rahet, lund, ülikõva tuult, aga ka päikest. Kuna mina mõtlesin pakkides eelkõige suvele, siis polnud mul väga sobivaid riideid sellise ilma jaoks ja nüüd olen korralikult nohune. Google translatei abiga küsisin apteegist saksa keeles endale ninaspreid, aga kui apteeker hakkas pikalt saksa keeles rääkima, siis olin ilmselgelt segaduses ja ta vahetas inglise keele peale. Muidu aga edenevad mu saksa keele õpingud juba paremini - sel nädalal oli meil teine õppejõud, kes oli tunduvalt sõbralikum ja sai aru, et meile on vaja ikka inglisekeelne tõlge ka vahepeal anda. Kuigi kohati tundus tempo isegi liiga madal - näiteks suutsime esimese nädalaga läbi võtta kolm peatükki, aga selle nädalaga ainult ühe. Vähemalt sai see üks enamvähem selgeks. Poes pean siiski kehakeele kõvasti appi võtma ja siis saan enamasti hakkama, kuigi võtab ikka tunduvalt kauem aega kui Eestis poes käimine. 

Saime oma semestripileti kätte ja nüüd saan Bremenis tasuta ringi sõita ja ka lähimatesse linnadesse (Hamburg, Hannover jm) tasuta minna, mis on väga tore. Kahjuks pole veel aega leidnud, et võimalust ära kasutada. Pühapäeval käisime linnatuuril, aga kuna ilm oli nii halb, siis mul jäi see poolikuks ja pilte hetkel pole. Täna üritan uuesti ja siis saan teiega ehk ka enda tehtud turistikaid jagada. Esmaspäeva õhtul oli viktoriin, mis meie meeskonnal läks päris edukalt, kuigi pidime leppima kolmanda kohaga, mis oli aga ikka hea saavutus ja saime veidi nänni ka. Küsimusi oli igat sorti - muusika äratundmisest ajalooliste faktideni ja oli igati mõnus õhtu, kuigi 8 vooru võttis väga kaua aega. Teisipäeva hommikul käisime Bremeni liiduvabariigi parlamendihoonet külastamas ja mulle täiega meeldis. Sain nii palju huvitavat infot, näiteks on Bremeni parlamendivalimistel kõigil valijatel 5 häält ja need saab jaotada erinevate kandidaatide vahel. Bremeni liiduvabariik koosneb kahest linnast: Bremen ja Bremerhaven, aga Bremerhaven on eriti vaeslapse rollis, sest neil on 83-kohalises parlamendis ainult 15 kohta ja liiduvabariigi peaministriks on alati Bremeni linnapea. Üldse on neil võimude lahususega veidi kehvad lood minu arvates. Bremen on kõige väiksem liiduvabariik Saksamaal ja samuti sain teada, et üks kõige suurema kuritegevuse ja vaesuse tasemega liiduvabariike, samas on aga keskmine palk neil üks kõrgemaid ehk väga ebavõrdne liiduvabariik, kuigi juhtivaks parteiks on sotsiaaldemokraadid. Bremen on ajalooline Hansalinn. 

Eile korraldasime enda juures väikse lauamänguõhtu ja värvisime ka mune. Kusjuures lihavõtete traditsioonid on riikides väga erinevad - Hispaanias on see väga tugevalt usuline ja kahe nädala jooksul käivad inimesed tänavatel ja toimub mitmeid religioosseid sündmusi, Prantsusmaal on levinud ainult šokolaadimunad ja nende otsimine pühapäeval ning Saksamaa traditsioonid on Eestiga päris sarnased, kuid lisaks on neil nn Easter tree ehk munadega kaunistatud väike puuke. Kuna meie majas on 3 prantslast ja lisaks oli jäänud õhtuks ka üks hispaanlane, siis oli nende jaoks munade värvmine esmakordne kogemus, aga tulemusega võib igati rahule jääda: 

Häid pühi!

Esimene nädal

Aeg lendab siin nii kiiresti. Erasmus Initative korraldab meile pidevalt üritusi ja lisaks toimub saksa keele intensiivne kursus, mis on iga päev neli tundi ja lisaks kodutöö. Siiski olen nüüd jõudnud ennast ilusti sisse seada ja kohvri lõplikult lahti pakkida. Kolisin keldritoast ülemise korruse tuppa ja siin on tunduvalt mõnusam. Ämblikke on ka vähem. 

Erasmuse üritustest oli meil sel nädalal tervitushommikusöök, keegel, karaoke, rahvusvaheline õhtusöök ja linnaralli. Kõik üritused peale tänase linnaralli olid väga ägedad. Karaoke oli eriti vahva, sest oli suhteliselt väikeses baaris ja kõik laulsid ning tantsisid ennastunustavalt. Rahvusvaheliseks õhtusöögiks valmistasin kamavahtu ja pakkusin Eesti komme. Kõigile väga maitses kamavaht, kuigi paar inimest leidsid, et see oli liiga magus. Tänane linnaralli aga oli ebaõnnestumine, sest terve päeva on siin ülipalju sadanud ja siis tegime lihsalt väikse ekskursiooni linnas, aga kuna mina oma targa peaga mõtlesin, et Bremenis on juba kevad ja on soe ja mul pole saapaid/kummikuid vaja, siis mu mokasiinid said kiiresti märjaks ja läksin poole pealt koju. Muidu oli aga tore, sest nägin natuke ikka ilusat Bremeni linna ka. Täna hommikuni olin näinud ainult ülikooli hooneid, paari baari ja oma kodupoodi.  Pilte ma täna ei teinud, sest vihmavari oli olulisem, aga kunagi suve poole jalutan kindlasti veel mitu korda kõik vaatamisväärsused läbi ja klõpsin kümneid pilte. Seni peate aga leppima kohaliku vaatamisväärsusega, mõmmi meie kodupoe ees: 

Pühapäeval kolis meie majja üks uus prantsuse tüdruk sisse. Jah, ma elan nüüd koos kolme prantslannaga ja vahepeal pean neile ikka meelde tuletama, et palun, räägime nüüd inglise keeles. Erasmuslastest olen ka kõige rohkem suhelnud prantslastega, aga lisaks tutvusin esimesel päeval ühe Poola tüdrukuga, kes õpib ka sotsioloogiat esimese aasta magistrandina ja lisaks õpivad meie poiss-sõbrad sama eriala. Hämmastav kokkusattumus ja ta oli esimene inimene, kellega ülikoolis üldse tutvusin. Uus majakaaslane on ka erasmuslane selleks semestriks ja saime see nädal kõigile üritustele kodust koos rännata, mis oli väga tervitatav, sest meie kodu on päris kaugel ja vahepeal oli mõne koha üles leidmine päris keeruline ettevõtmine. Samuti olen ma ülikehv orienteeruja ja vahel hajameelne, seega kui üks päev üksi ülikoolist koju tulin, siis suutsin muidugi vales suunas mineva bussi peale istuda. 

Siin on vaja ülipalju dokumente täita ja ennast linna elama ei ole suutnud endiselt registreerida, sest selleks tuleb reaalselt kuhugi büroosse kohale minna ja kui lähed tund pärast büroo avamist, siis too päev enam löögile ei saa ehk pean nüüd teisipäeva hommikul kella 9ks end sinna büroosse kohale vedama. Oh, e-riik, kuidas sind igatsen, aga tegelikult saab siin ka päris palju asju interneti teel teha. Näiteks on väga ilusti toimiv ülikooli õppeinfosüsteem olemas ja kõigile kursustele saab internetis registreeruda. Homme hommikul kell 7 hakkab spordikursustele registreerimine ja seal pidid kohad väga kiiresti täituma, seega panin juba homme kella 6:30 äratuse. Spordikursused on Bremenis väga soodsad - terve semestri eest tuleb tavalisema kursuse puhul maksta 20 eurot, tennise puhul näiteks 100 eurot. Seega kindlasti kasutan võimaluse ära ja võtan vähemalt ühe tantsukursuse endale, kui vähegi registreerimisega hakkama saan.

Saksa keele kursus on üliraske - meie õpetaja räägib ainult saksa keeles ja pool ajast ei saa me isegi aru, mida teha tuleb. Vaikselt aga läheb paremaks. Samas reedel oli meil test ja mina olin kindel, et ainult esimese peatüki peale. Kirjutasin siis esimese testi rahulikult ära ja viisin õpetajale ning seejärel andis ta mulle teise peatüki testi ehk tuli välja, et me kirjutame mõlemaid teste. Aga ma ei olnud ainus, kes polnud sellest aru saanud, seega üritan asja ikka positiivselt ja naljaga võtta. 

Olen ainuke eestlane siin, aga eile tutvusin lõpuks ühe Soome poisiga, lisaks peaks üks Soome tüdruk olema ja ühe Rootsi poisiga tutvusin samuti. Muidu on aga lõunaeurooplased tunduvalt tugevamalt esindatud - palju prantslasi, rumeenlasi, hispaanalsi ja itaallasi. Kõige rohkem on minu teada aga Erasmusega Türgist inimesi. Olen tutvunud ka ühe Hiina tüdrukuga ja kahe Lõuna-Korea omaga ja kõik kolm on Eestis pool aastat õppinud ehk tervitasid mind kohe "tere" öeldes, mis oli väga tore üllatus. Enamik teisi erasmuslasi Eestit kunagi külastunud pole ja arvavad, et see on mingi ida-euroopa riik, kus juuakse palju viina ja tehakse kanepit. Selle viimase stereotüübi üle olin väga üllatunud. Muidu suutsin inimesi meie e-valimiste süsteemiga šokeerida. Esiteks kaheldi muidugi turvalisuses ja teiseks leiti, et ikka on tore valimispäeval putkasse kohale minna. Mina igaljuhul eelistan iga kell e-valmiste võimalust. Eesti, Eesti:

Ja olengi Bremenis

Eile hommikul olin lennu pärast päris pabinas, sest pole varem lennanud ja nüüd pidin selle üksi ette võtma ning ühest võõrast riigist teise võõrasse riiki ka veel. Seetõttu võtsin tõsiselt Riia lennujaama lehel antud soovitusi ja läksin 2 tundi varem lennujaama. Algul tundusid järjekorrad küll ülipikad, aga tegelikult läksid nad päris kiiresti. Esmalt pidin maksma Riia lennujaama turvamaksu - 7 eurot, mis teistel lennufirmadel peale Ryanairi on hinna sees, aga Ryanairi kliendid peavad selle eraldi maksma. Päris tüütu, aga seal isegi järjekorda polnud.  

Suure kohvri sain ilusti ära antud, kui olin kinnitanud, et midagi lõhkevat mul seal pole. Sellele järgnes turvakontroll, mis minul igati edukalt läks, kuigi arvuti kotist välja tirimine oli veidi tüütu. Minu eesolev naisterahvas aga pidi põhjalikuma kontrolli läbima ja algul olin päris segaduses, kas peaksin ootama, kuni temaga lõpetatakse. Aga pärast väikest mõttepausi kõndisin minema ja keegi mind rajalt maha ei võtnud. 

Leidsin kenasti ka õige terminali üles ja ostsin pudeli vett endale reisiks. Seejärel seisin järjekorda ja ootasime seal oma pool tundi enne, kui hakati inimesi bussi peale laskma. Sain esimese bussi peale ja osaliselt vist tänu sellele ja osaliselt tänu oma väikestele kottidele sain kenasti mõlemad kotid enda juures üles võtta. Muidu on Ryanairil nüüdsest poliitika, et võid võtta tasuta lennukisse lisaks käsipagasile ka ühe väikse koti, aga seetõttu ei mahu kõigi käsipagas enam lennukisse sisse ära ja osade käsipagas pannakse muu pagasi juurde ja transportitakse tasuta, aga pead ikkagi pärast ootama selle tulekut. 

Lennukis hakkasin aegsasti nätsu närima ja Sussi kingitud raamatut lugema. Tänu sellele polnud õhkutõus kuigi hirmus ja edasine lend läks väga kenasti. Vahepeal vaatasin aknast välja ja oli tõesti ilus - valge pilvevaht päikese käes säramas. Eriti arvestades, et Riiast lahkudes oli seal ilm päris sajune, oli päikest väga tore näha. Veidi enne maandumist läksid mul kõrvad korra lukku, aga otsisin kiirelt uue nätsu välja ja sain sellest ka üle. Maandumisel veidi raputas, aga ei midagi hullu, Lennukist välja tulles enam bussi polnud, vaid tuli ise lennujaama jalutada ja pagasit ootama jääda. Esimese hooga tahtsin vale kohvri võtta, aga siis nägin, et sellel polnud minu lipsukest ja teise korraga juba haarasin õige kohvri järele. 

Lennujaamast trammi peale minek enam nii sujuv polnud, sest piletiautomaat ajas mind päris segadusse, aga lõpuks sain pileti kätte ja trammi peale. Järgmises ümberistumises sama masinat polnud ja pidin bussijuhilt pileti ostma, aga Bremenis on  üksikpilet bussijuhilt ja automaadist sama krõbeda hinnaga - 2,60 üksikpilet. Semestripiletiga saan alates aprillist õnneks tasuta sõitmise õiguse. Samas tuleks ikka ratas ka hankida, sest majakaaslastelt sain teada, et rattaga jõuab ülikooli kodust kiiremini kui ühistranspordiga.

Ja nüüd jõuamegi mu uue koduni. Ülikooli kaudu sain toapakkumise, mille vastu võtsin, sest ise tuba otsida on päris keeruline, eriti, kui ise Bremenis pole. Mu uus kodu on kahekorruseline maja suure elutoa, köögi, aia ja kahe vannitoaga. Üleval korrusel on neli tuba, aga minule sattus keldrikorruse tuba. Seetõttu on mu tuba veidi pimedam kui teiste omad, aga ka rent soodsam. Praegu oleme siin viiekesi - kaks prantsuse tüdrukut ja vene tüdruk koos oma poiss-sõbraga. Homsest peaks tulema inimesi juurde, aga keegi täpselt ei tea, kui palju. Üldse tundub elamine siin päris kaootiline, aga võib-olla on asi ka selles, et olen alles ühe päeva siin olnud. 

Esimene suurem probleem ilmnes ka eile õhtul: pidin üüriraha sulas andma ja tahtsin selleks raha välja võtta, aga pangaautomaat, kuhu mind juhatati, ei aktsepteerinud mu kaarti. Seejärel läksime toidupoodi, et ma õhtuks vähemalt süüa saaks. aga kui küsisime, kas poes Mastercardiga saab maksta, siis vastati ei. Sain oma söögi kätte, aga olin ikkagi päris paanikas, sest olin arvestanud, et saan Saksamaal kõikjal kenasti kaardiga maksta ja raha ka välja võtta. Helistasin õhtul isegi panka ja puha, aga targemaks ei saanud. Täna hommikul läksin aga teise poodi ja teise pangaautomaati ning seal toimis kõik kenasti. 

Täna on siin sajune ja tegin koristamis- ja sotsialiseerumispäeva. Kaks prantsuse tüdrukut on väga toredad ja sain neilt palju infot. Mu toakaaslased aga nii toredad pole - nimelt jagan tuba hunniku ämblikega, kes isegi üüri ei maksa. Õnneks olid nad kõik väga pisikesed ja sain lapiga nad koos võrkudega kraanikaussi suunata. Loodab, et ülejäänud mulle öösel mingit kambakat ei tee. 

Vahepeatus Riias

Järgmisest nädalast alustan Erasmuse raames õpinguid Bremeni ülikoolis. Jään sinna üheks semestriks ja õpin inglise keeles. Mu saksa keel on hetkel väga nigel, aga loodan, et intensiivne saksa keele kursus, mis erasmuslastele mõeldud on, aitab mul vähemalt igapäeva tasemeks vajaliku sõnavara kätte saada. Sellest kõigest aga järgmistes postitustes.

Enne Bremenisse minekut veedan paar päeva Riias kursaõde külastades, kes Erasmusega sellel semestril õpib Läti ülikoolis. Eile käisime Riias oma kuus tundi ringi ja nägin nii palju ilusaid hooneid. Viimati Riias käies oli juba suhteliselt pime ja ei jäänud väga aega imetleda. Samuti sattusin esimest korda Art Noveau rajooni, kus on ülipalju uhkeid hooneid.  Hunnik turistipilte nüüd (sain lõpuks telefoni, mis teeb minu arvates päris mõistliku kvaliteediga pilte, seega klõbistasin hoolega):

Riia Vabadussammas - kusjuures Lady Libertyga päris sarnane. Samuti on Riias teletorn, mis kujult meenutab Eiffelit torni.  Praegu oli samba juures valve ka ja üldse on Riias palju politseinikuid tänaval näha. 

Laima kell pidi olema nagu Tartu Suudlevad Tudengid ehk tähis, mille juures tihti kokku saadakse.  

Riia rahvusraamatukogus olid paljud raamatud klaasist seina taga. Raamatukogu ise oli väga paljude korrustega ja igal korrusel oli selline klaasist sein koos raamatutega. Samuti pidi oma asjad jätma kappi ja kui tahtsid midagi endaga üles võtta, siis selleks oli spetsiaalne kott, kuhu sa oma asjad panid ja nendega siis ringi käisid.  

Random tigu mingi ettevõtte ees. But so shiny!

Art Noveau hooned. 

Lisaks hoonete imetlemisele käisime Pelmeenikohvikus söömas, kus oli hästi suur valik erineva täidisega pelmeene ja väga mõistlikud hinnad. Samuti käisime Sõõrikukohvikus, kus oli eriti mõnus atmosfäär ja suur valik erineva glasuuriga sõõrikuid. Minu mango sõõrik maitses küll šampooniselt, aga šokolaadi-kookose oma oli ülim. Lisaks oli seal chill-ala, kus olid suured diivanid ja lai valik lauamänge, aga nendeni see kord ei jõudnud. 

Õhtul käisime Ala Folk Club nimelises kohas, mis pakub traditsioonilisi Läti toite. Ma otsustasin enda arvates kindla peale minna ja risottot tellida, aga tuli välja, et Lätis tehakse risottoga sarnase nimetusega toitu, mis on tehtud tangudega, mitte riisiga. Mulle isegi täitsa maitses, kuigi ma muidu tangude sõber pole, aga portsjon oli ülisuur. Kaisa juurest näpsasin ka kartulipannkooke ja praekartuleid. Praekartulid olid väga head - need olid midagi friikartuli ja meie praekartuli vahepealset ja ikka hullult-hullult head. Eile õhtul oli seal ka rahvatntsuõhtu, mis oli väga sarnane Tiigi seltsimajas toimuvate tantsuõhtutega ja paljud tantsud olid täpselt samad. Ruumi oli aga vähem ja tantsijaid ka, kuigi lõpuks kogunes neid ikka omajagu. Üldiselt oli väga tore õhtu koos erasmuslastega, kellest enamik olid itaallased ja unustasid end vahepeal itaalia keeles lobisema. Itaallased räägivad ikka väga kirglikult oma keeles, inglise keeles kusjuures mitte. 

Täna käisin omapead linnas ja suutsin pärast väikest ekslemist leida üles Peetri kiriku, mille 72 meetri kõrgusse torni saab liftiga ja siis vaadata kogu Riia linna ülevalt, Kõik teised olid väga sellest vaimustuses ja soovitasid mul kindlasti ära käia, aga mina mingit ülisuurt elamust sealt ei saanud. Kuigi muidugi ilus oli ja hea vaade linnale, aga ei midagi nii erilist. Eelmise päeva majad avaldasid mulle palju rohkem muljet. Kusjuures lift ei sõitnud üles-alla automaatselt, vaid seal istus üks naisterahvas, kes iga 10 minuti tagant nuppe vajutas ja liftiga alla sõitis ning inimesed sisse lasi ja vajutas uuesti nuppe ning inimesed üleval välja lasi ja teised alla viis. Ja ta ei pööranud külastajatele erilist tähelepanu, vaid luges rahus oma raamatut, kuni me 70 meetri kõrgusele tõusime ning arvatavasti luges ka liftis oma raamatut seni, kuni 10 minutit jälle täis tiksus ja tuli uuesti nuppe vajutada. 

Peetri kiriku eest leidsin Bremeni moosekantide kuju. Paari päeva pärast saan Bremenis asuva kujuga seda võrrelda.

Vaade Peetrik kiriku tornist.