Üks öö nägin unes hästi ilusaid pardipoegi ja siis üks pardipoeg oli teistest veel palju ilusam. Siis tahtsin ainult temast pilti teha, aga ta läks teiste juurde tagasi ja siis ma olin kurb, sest ei saanud kõige ilusamast pardipojast pilti. Siis hakkasin aga mõtlema, et minust on eriti inetu tähtsustada ainult pardipoegade välimust ja ma olen nagu mingi nats, et ainult kõige puhtaverelisemad sobivad. Selle peale ärkasin üles ja mõtlesin, mis mu alateadvusel küll viga on...Samas olen pärast viimaste HP filmide ära vaatamist näinud vähemalt kolme õudukat, kus Surmasööjad ja muud hirmsad vaimud mind taga ajavad, seega ilusad pardid oli tore vaheldus. Viimased HP filmid on üldse ikka nii jubedad ja kurvad, et ma ilmselgelt ei olnud veel piisavalt vana, et neid vaadata, aga mis tehtud, see tehtud.
Päriselu on aga vahvam kui unenäod, eriti praegu kui ülikoolist puhkus on. Mulle tegelikult meeldib mu eriala ja loengud-seminarid-praktikumid, aga vahel on nii hea, kui ei ole vaja kuhugi minna ja ükski tähtaeg kuklasse ei hinga. Saab rahumeeli sünnipäevadel ja õhtuti niisama väljas käia, filme vaadata ja raamatuid lugeda. Mõni pilt ka (pildistajaks Kaisa):
Anneli sünnipäeval olime eri rahvused/riigid,
kaevurite tunnelid kulgesid lõpmatusse
ja tervitusjoogiks oli kõrremahl!
Kaisaga käisime AHHAAs, mis oli väga vahva:
Peeglid on ägedad!
Kunagi ammu olid sotsioloogide jõulud. Teine kursus oli väga palju vaeva näinud: erinevad mängud ja igaühele käsitsi tehtud piparkook!
Kolmas aasta juba....
Kuna pildid ütlevad rohkem kui sõnad, siis ei hakka pikemalt jutustama. Nagu näha on kõik vähemalt pildi tegemise hetkeks suutnud naeratada, seega elu on täitsa ilus.
Ühe loo aga räägin küll veel sellest, kuidas Eesti noormehed ei ole üldse nii tagasihoidlikud, kui stereotüübid ette näevad. Nimelt tulen mina üks päev bussi pealt maha ja hakkan kodu poole kõndima, kui kuulen, et keegi jookseb mulle järele ja hõikab: "Vabandage". Algul ehmatan ära, aga siis toibun ja mõtlen, et eks ta ikka teed tahab küsida. Üks noormees siis vaatab mulle otsa ja ütleb, et ma olen väga tuttav ja ta kindlasti teab mind kuskilt. Minule tema nägu küll tuttav ette ei tule. Ta pakub siis muusikakooli, suusatrenni, tantsutrenni, Karlova linnaosa, aga ükski neist mulle ikka ette ei tule. Lepime siis sellega, et vist ikka ei tea üksteist ja hakkame kumbki oma teed minema. Tuleb välja aga, et meie teed lähevad samas suunas, seega üritame veel tuvastada, kas meil on mõni tuttav inimene, aga ikka ei tule midagi välja. Lõpuks ta pöörab ära ja mina lähen ka oma teed. Siis kuulen, et jälle keegi jookseb, aga mõtlen, et mõni tervisejooksja, aga ei, sama noormees tuleb ja ütleb veel: "Ma ei taha küll pealetükkiv olla, aga...kas ma saaksin Teie numbri, et kui meelde tuleb, kust tuttavad oleme, siis saan helistada ja infot jagada." Paar päeva hiljem mu telefon siis heliseb ja sama noormees kutsub hoopis kohvikusse. Kahjuks pidin talle ära ütlema, aga ta ei heitnud meelt ja ütles, et kui asjalood peaksid muutuma, siis ma annaksin teada. Olin mitu päeva sellest vahejuhtumist lõbustatud, kuigi alguses koju jõudes üritasin ka tükk aega välja mõelda, kust ma seda noormeest teada võiks. Arvestades kui väike Tartu on, siis oleks täitsa usutav, et inimene, kes väidab, et teab mind kuskilt, reaalselt teabki mind kuskilt. Tuleb välja aga, et see on hoopis uus moodus telefoninumbreid sebida.
Ja päris lõpuks üks tore video suvest:
