Läbimurre

Teate, ma lõpuks sain aru, miks kooseluseadus nii palju poleemikat tekitas ja kõik sellel teemal sõna võtsid. Nimelt seetõttu, et see kontseptsioon oli tehtud väga lihtsaks - pooldad samasooliste kooselu või mitte, kuigi seadus ise oli tunduvalt keerulisem. Kui mõelda mingitele teistele seadustele (nt maksud), mis tegelikult meid palju igapäevasemal puututavad kui see, kes kellega koos elab, siis need on lihtsalt liiga keerulised, et igaüks suudaks/saaks/julgeks sellel teemal sõna võtta ja arvamust avaldada. Näiteks praeguse töövõimereformi problemaatika on minu jaoks siiani segane, kuigi olen üritanud otsida infot, mis praeguses versioonis valesti on, et sihtrühma esindajad selle vastu protestivad.

Aga jah, pikad juhtmed on mul, aga lõpuks sain aru, yay. Yes, I want candy now.

Üks ilus laul

Oh kooliaeg, oh kooliaeg...

...millal sina lähed? Mul on valmis juba päiksekreem ja rätik.

Ehk tahaks juba suve ja lamada päikese käes ja ujuda, kuigi ma tegelikult suvel arvatavasti teen palju tööd ja jõuan jälle vaid paar korda ujuma, aga unistada võib...

Praegu on aga lõputöö-eksamid-kodutööd. Lõputöö tuleb eelkaitsmisel esitada esmaspäevaks, selleks ajaks võiks töö enamvähem valmis olla, mina olen nii kaugel, et pärast uinakut saan hakata analüüsi osa puhtandisse kirjutama. Päris pikk tee veel minna, aga mu juhendaja usub minusse ja Tarmo usub ja Varje usub ja teised sossid usuvad ja eks ma pean siis ise ka uskuma ja pingutama. Hästi huvitav on, aga minu jaoks liiga palju valikuid. Teen temaatilist analüüsi ja siis suudan välja mõelda vähemalt kolm täiesti erinevat viisi, kuidas jagada koode kategooriatesse. Rääkimata sellest, et ma endiselt pidevalt mõtlen alternatiivseid uurimisprobleeme ja lähenemisi välja. Aga ma üritan endale sel puhul iga kord mõttes vastu näppe anda ja jätkata juba tehtud plaani järgi, muidu ma ei jõuagi kaalumisest kaugemale.

Kaks kõige kummalisemat saagat, mis said täna lõpplahenduse (loodetavasti):

1. Ühes aines oli meid semestri alguses 12 registreeritut ja siis pidime tegema kaks kuuest gruppi. Mina sattusin oma teema eelistuse tõttu gruppi, kus alguses oli kolm inimest. Siis ilmus üks inimene veel välja, kes kolme nädala pärast uuesti kadus ja andis teada, et ta ikka ei suuda seda ainet see semester läbida. Siis tegime kolmekesi oma grupitöid ja olime täitsa rahul, kuigi veits ebavõrdne oli, kui teises grupis on poole rohkem inimesi, aga mõnes mõttes on väiksemad grupid jälle toredad. Täna hommikul lähen FBi ja üks meie grupi liige on kirjutanud, et tuleb välja, et tal ikka ei ole seda ainet vaja ja ta lasi end maha registeerida. Nüüd on siis aines kaks gruppi: meie kahene grupp ja teine kuueliikmeline. Järgmiseks nädalaks tuleb esitada lõplik grupitöö. Gonna be fun!
2. Mu juhendaja soovitas mulle Douglas Ezzy (2002) raamatut kvalitatiivse analüüsi kohta. Otsisin siis estrist selle välja ja ütles, et asub geograafia osakonnas. Uurisin siis esmalt, kus geograafia osakond on ja mind juhatati Vanemuise 46. Seal leidsin üles zooloogia osakonna raamatukogu, mis oli aga kinni. Siis läksin valvurilt uurima, mis värk on. Ta oli väga abivalmis ja kaasas ühe möödamineva õppejõu ka. See õppejõud ütles, et tema arust sellist asja nagu geograafia osakonna raamatukogu enam ei ole ja need raamatud said teistesse raamatukogudesse. Siiski soovitas valvuril veel helistada mingile teisele õppejõule, kellele valvur siis helistas. Rääkisid natuke aega ja siis anti mulle telefon. Sain siis teada, et need raamatud jagati õppejõududele ja kaks võõra õppejõu nime, kelle käes see raamat võib-olla on. Läksin sealt hämmeldunult minema ja enne, kui võõrastele õppejõududele kirjutama hakkasin, tuli mul ette, et äkki on mu enda juhendajal ka see raamat olemas. Järgnevalt saingi viie minuti jooksul vastuse, et tal on see raamat olemas ja saan tema kabinetist selle kätte. Aga noh, kui oleksin kohe asjale niipidi lähenenud, siis oleksin toredast raamatu otsimise kogemusest ilma jäänud. 

Sellised lood siis. Et mina ka ei tea. Maailm tundub ikka kole kummaline ja keeruline paik vahepeal. 

Aga üks lauluke ka: Ungari eurolaul, mis läheb kokku mu lõputöö teemaga ja oli muidu ka tore. Tantsijad annavad hästi palju juurde. 

Mõned pildid

 

Ma ei jõua kirjutada, sest koolitööd ja aiatööd ja sotsiaalsus, aga mõned pildid toimunust: 

           

Catwomen :D  

Ei, ma ei kuula Jumalat, kõigest pikka Arlet...

                        

                               Tegin 2048 mängu lõpuks ära! Tean-tean, et enamik on juba rohkem saanud, aga ikkagi!

Piret õmbles meile kaksikute kleidid :)

Kukkusin trepist alla - pool reit oli sinine paar nädalat :(

Öölaulupidu - mõnus nagu alati! (Pilt Swedbanki albumist)

Käisime Varjega tantsuklubis kunagi :)

Ja siis oli suur öötantsupeo möll!

7.05-11.05 käisid Hollandi sotsiaaltöö tudengid külas 

Käisime hollandlastega tantsuklubis - meie jaoks mängiti kaerajaani!

Arco - hollandlane, kellele mina öömaja pakkusin

Kunagi aprillis oli Smooth Evening...

ehk palju maitsvaid smuutisid!

Ja volbriööl tegime enda juures lõket :)

Ärge laske päiksel ennast petta

Päiksepaisteline ilm ei tähenda, et

1. hea mõte oleks minna välja ilma mütsita
2. hea mõte oleks kooli minna rattaga
3. hea mõte oleks välja minna baleriinadega
4. hea mõte oleks minna koeraga jalutama,

sest alati on olemas veel selline tegur nagu TUUL, mis paneb kõiki neid eelmisi mõtteid kahetsema, kui see sulle 15m/s näkku puhub. Aga mis ei tapa, teeb tugevaks? Ei tea, minu puhul teeb pigem haigeks ja haige on RÕVE olla.

Mis veel elu mulle õpetas on see, et kui hommikul on tunne, et täna ei peaks kooli minema ja võib-olla isegi mitte voodist välja tõusma, siis peaks seda tunnet kuulda võtma. Vastasel juhul ärkad sa üles liiga hilja, vaatad, et väljas päike paistab ja rattaga veel jõuaks kooli ja võiks ikka loengutes käia ja siis järgneb sellele ainult üks õnnetuste rada. Nimelt puhub sulle kõige pealt tuul niimoodi näkku, et tunned, nagu sõidaksid rattaga vastu seina. Siis otsustad ratta jätta lõunakasse ja bussi peale minna, aga eelmine buss on just paar minutit tagasi läinud ja järgmine buss on nr 7. Siis sa mõtled, et ega see 7 ju nii suurt ringi ka ei tee Kesklinna jõudmiseks, aga sa eksid. Sest kõige pealt sõidab 7 FIsse, siis pöörab ringil ümber, siis sõidab uuesti FI bussipeatusest läbi (seekord küll teisel pool teed olevast), siis sõidab Eerikasse, siis sõidab ka teise Eerikasse. Siis peale teist Eerikat teeb ümberpöörde ja hakkab linna poole uuesti liikuma. Ja siis tuleb veel üks hurmavalt lõhnav inimene bussi ja nii tore on olla. Lõpuks sa jõuad loengusse 20-minutilise hilinemisega ja avastad, et üks su kinnas on  kadunud. Vähemalt oli loeng päris põnev. 

Aga muidu on päris tore, kuigi aega võiks ikka rohkem olla. Seetõttu ka siia blogisse ei jõua. Mul on isegi päris mitu korda olnud mõtteid, millest kirjutada, aga siis olen sundinud end lõputööle keskenduma. Seetõttu jagan teiega nüüd paari mõtet oma lõputööst: 

• 2013. aastal registreeriti Eestis 2752 perevägivallajuhtumit, mis moodustasid kõigist kuritegudest 7% ja vägivallakuritegudest 35%. 84% ohvritest olid  naised ja 92% vägivalla toimepanijatest olid mehed.  (Surva, 2014)

• Paarisuhtevägivald läheb tihti hullemaks pärast partnerite lahkuminekut. Eriti juhul, kui naine lahkub vägivaldse mehe juurest. Seega ei ole ohvri lahkumine vägivallatseja juurest veel mingi lõpplahendus, vaid ohver vajab ka edaspidist toetust ja järelvalvet.

Kui kellelgi on soovi süveneda vägivalla teemasse filmikunsti abil, siis soovitan filmi "Take my eyes" See annab perevägivalla olemuse vägagi tõetruult edasi. 

Liikudes nüüd aga rõõmsamate teemade juurde, siis olen viimasel ajal väga sotsiaalne olnud: sünnipäevad, lauamänguõhtud, niisama istumised, luuleõhtu ja tantsuklubi. Mõned fotomeenutused: 

Fotoseeria "Sandril on äge kodu" (pildistas Kaisa):

Fotoseeria "Oleme normaalsed" (pildistas Maarja fotokas) : 

ja lõpuks fotoseeria "Sotsioloomad on ka normaalsed" (pildistas Kaisa):

Aga kõige vahvam üritus mu jaoks oli Siimu üllatussünnipäev, sest ma ei ole kunagi ühelgi üllatuspeol enne osalenud ja see oli ikka täiega tore. Eriti seetõttu, et Siim reaalselt ei oodanud seda. Muidu oli ka vahva: sain paar uut mängu teada ja arvasin "Pime lolluses" 3 küsimusega ära, et olen Queen Elsa, olgu, ma ütlesin "Eliisa", aga mulle tuldi vastu. Mina ei ole süüdi, et mul ei ole parim nimemälu. Ja sain nerf-püssiga õhupalle lasta ja sain isegi pihta. 

Seega tore-tore-tore. Elisabethil oli ka sünnipäev, aga kuna sellest veel pilte pole, siis siin üks meie katse teha sõbrapilti (klõpsas Maarja): 

Ja sellise rõõmsa meeleoluga lõpetakski. Sulle, armas lugeja, jõudu kevadväsimusega toimetulemiseks!

PS! Jungle Brunch on väga lõbus mäng. 

Paar lugu

Üks öö nägin unes hästi ilusaid pardipoegi ja siis üks pardipoeg oli teistest veel palju ilusam. Siis tahtsin ainult temast pilti teha, aga ta läks teiste juurde tagasi ja siis ma olin kurb, sest ei saanud kõige ilusamast pardipojast pilti. Siis hakkasin aga mõtlema, et minust on eriti inetu tähtsustada ainult pardipoegade välimust ja ma olen nagu mingi nats, et ainult kõige puhtaverelisemad sobivad. Selle peale ärkasin üles ja mõtlesin, mis mu alateadvusel küll viga on...Samas olen pärast viimaste HP filmide ära vaatamist näinud vähemalt kolme õudukat, kus Surmasööjad ja muud hirmsad vaimud mind taga ajavad, seega ilusad pardid oli tore vaheldus. Viimased HP filmid on üldse ikka nii jubedad ja kurvad, et ma ilmselgelt ei olnud veel piisavalt vana, et neid vaadata, aga mis tehtud, see tehtud. 

Päriselu on aga vahvam kui unenäod, eriti praegu kui ülikoolist puhkus on. Mulle tegelikult meeldib mu eriala ja loengud-seminarid-praktikumid, aga vahel on nii hea, kui ei ole vaja kuhugi minna ja ükski tähtaeg kuklasse ei hinga. Saab rahumeeli sünnipäevadel ja õhtuti niisama väljas käia, filme vaadata ja raamatuid lugeda. Mõni pilt ka (pildistajaks Kaisa): 

Anneli sünnipäeval olime eri rahvused/riigid,

kaevurite tunnelid kulgesid lõpmatusse

                                 

 ja tervitusjoogiks oli kõrremahl!

Kaisaga käisime AHHAAs, mis oli väga vahva:

 Peeglid on ägedad!

Kunagi ammu olid sotsioloogide jõulud. Teine kursus oli väga palju vaeva näinud: erinevad mängud ja igaühele käsitsi tehtud piparkook!

Kolmas aasta juba....

Kuna pildid ütlevad rohkem kui sõnad, siis ei hakka pikemalt jutustama. Nagu näha on kõik vähemalt pildi tegemise hetkeks suutnud naeratada, seega elu on täitsa ilus. 

Ühe loo aga räägin küll veel sellest, kuidas Eesti noormehed ei ole üldse nii tagasihoidlikud, kui stereotüübid ette näevad. Nimelt tulen mina üks päev bussi pealt maha ja hakkan kodu poole kõndima, kui kuulen, et keegi jookseb mulle järele ja hõikab: "Vabandage". Algul ehmatan ära, aga siis toibun ja mõtlen, et eks ta ikka teed tahab küsida. Üks noormees siis vaatab mulle otsa ja ütleb, et ma olen väga tuttav ja ta kindlasti teab mind kuskilt. Minule tema nägu küll tuttav ette ei tule. Ta pakub siis muusikakooli, suusatrenni, tantsutrenni, Karlova linnaosa, aga ükski neist mulle ikka ette ei tule. Lepime siis sellega, et vist ikka ei tea üksteist ja hakkame kumbki oma teed minema. Tuleb välja aga, et meie teed lähevad samas suunas, seega üritame veel tuvastada, kas meil on mõni tuttav inimene, aga ikka ei tule midagi välja. Lõpuks ta pöörab ära ja mina lähen ka oma teed. Siis kuulen, et jälle keegi jookseb, aga mõtlen, et mõni tervisejooksja, aga ei, sama noormees tuleb ja ütleb veel: "Ma ei taha küll pealetükkiv olla, aga...kas ma saaksin Teie numbri, et kui meelde tuleb, kust tuttavad oleme, siis saan helistada ja infot jagada." Paar päeva hiljem mu telefon siis heliseb ja sama noormees kutsub hoopis kohvikusse. Kahjuks pidin talle ära ütlema, aga ta ei heitnud meelt ja ütles, et kui asjalood peaksid muutuma, siis ma annaksin teada. Olin mitu päeva sellest vahejuhtumist lõbustatud, kuigi alguses koju jõudes üritasin ka tükk aega välja mõelda, kust ma seda noormeest teada võiks. Arvestades kui väike Tartu on, siis oleks täitsa usutav, et inimene, kes väidab, et teab mind kuskilt, reaalselt teabki mind kuskilt. Tuleb välja aga, et see on hoopis uus moodus telefoninumbreid sebida. 

Ja päris lõpuks üks tore video suvest: 

"Õpetaja kui maa sool" = segadus kuubis

Loen ka eksamiteks slaide ja korraga: "Õpetaja kui „maa sool“. Algkool röövis põllult maatööl vajaliku lapstööjõu."

Ja siis ma mõtlen, et tegelikult maale ju ei ole sool hea. Või nh, mingis koguses on, aga soola raputamine mullale ei ole üldse hea idee. Samas ju kasutatakse "õpetaja kui maa sool" väljendit tavaliselt positiivses tähenduses, näiteks EKSS ütleb: "maa sool õpetaja (või muu haritlane, ka haritlaskond) kui (maa) vaimuelu edendaja, vaimne juht. Koolmeister on maa sool. *.. maale on üheks hävimise tunnuseks see, kui õpetaja lakkab olemast maa sool. L. Promet."

Siis veel guugeldasin, et äkki ikka sool on mullale hea ja ma olen kogu aeg valesti aru saanud, aga selle lehe põhjal on liiga palju soola ikka halb - puud kuivavad ära ja värki. Samas natuke soola on mullas niikuinii olemas.

Ja tulles tagasi slaidil toodud info juurde, siis selle põhjal oli ka algul väljendil ju pigem negatiivne tähendus, sest haridussüsteem võttis põllult töölised ära ja see on põmst sama, kui põllule soola raputada.

Kuidas see väljend nüüd siis ikkagi positiivne on? Kes selgitab mulle?

Ja selliste tähenärimiste pärast ma õppimisega väga kaugele ei jõuagi.