Midagi lihtsalt ilusat

Väikesed ja veidi suuremad uhkusehetked

Üks õhtu vaatasin Kuldvillakut ja tundsin ära Botticelli maali. Haa, olen nii osav. Ja finaalküsimuse teemaks oli "Mõjukas kirjandus" ja ma kohe vatrasin, et tuleb niikuinii see enesetappe põhjustanud raamatu küsimus. Ja teate, mis? Küsimus oli: "Goethe raamatu "Noore Wertheri kannatused" tagajärjel hakkasid noored mehed üle Saksamaa riietuma ja käituma nagu peategelane ja tegema seda." Ainult üks neist kolmest targast mehest vastas õigesti. Siinkohal tuleb aitäh öelda Teringule, kes meile ikka korduvalt sellest rääkis. Vahel igatsen neid kirjandustunde taga. Pärast õigesti vastatud küsimusi mõtlen küll, et peaks ka Kuldvillakusse minema, aga see nupu vajutamine tundub hullult keeruline (vähemalt vaadeldes nende tüüpide võimlemist seal), rääkimata ekraanipalavikust. Seega jään tugitoolisportlaseks ja kiidan end ise teleka ees ja blogis. Tundub palju mõistlikum plaan. 

Eelmine laupäev tegime väikese lauamänguõhtu enda juures. Mängisime ka lauamängu "Millal viimati...?", kus tuleb pakkuda, millal viimati keegi midagi tegi. Igaljuhul, Kristin sai küsimuse: "Millal viimati koputasid naabri uksele?" Kui teised ikka pakkusid mõistlikke ajavahemikke kuust ajast kahe aastani, siis ma vastasin: "10 aastat, sest sa Luunjas kindlasti koputasid." Ja Kristin vastas täpselt samamoodi. Ma olen ikka hea sõbranna! :D Sest sellised mängud on parimad sõpruse näitajad (kerge sarkasm). 

Siim, Tuule ja Laura võitsid esimese väitlusetapi. Olin veidi kurb, et ise kohal ei saanud olla, aga vaatasin pärast vähemalt superkvaliteetselt filmitud finaalväitlust ja Toomas oli kohal. Nad on ikka väga tublid. Võitsid kõik eelvoorud ja Siim oli parim kõneleja. Muidugi olen mina selle poole toetaja, et arenemine, osavõtt ja head väitlused on olulisemad kui võit. Aga noo, natuke uhke võin ju ikka olla.

Oktoobris-novembris taotlesin stipendiumeid ja sain mõlemast fondist, kuhu avalduse esitasin positiivse vastuse. Seega raha, yay! Eile käisin TÜ Sihtasutuse stipendiaatide vastuvõtul ja sain oma allkirju kuhugi ilusasse raamatusse kirjutada. Lisaks saime süüa-juua ja olid fancyd taldriku külge käivad klaasihoidjad, mille kasutama õppimine võttis mul pool minutit aega. Tänu stipendiumitele saan nüüd võimaluse suveni ilma tööta toime tulla. See aga tähendab ka, et varsti mind Tähtveres enam ei näe. Mõnes mõttes on isegi kurb lahkuda, aga usun, et see tuleb ikka mu õppimistele ja enesetundele kasuks. Nagu mingi tark mees seal soovitas, siis soovitan minagi kõigil uurida erinevate stipendiumite võimaluste kohta ja kindlasti taotleda. Mina üritasin alles oma kolmandal aastal ja veidi kahetsen, et varem ei olnud teadlik nendest võimalustest. 

Nüüd tuleb tubli edasi olla ja veel enne jõulupuhkust mitukümmend lehekülge kodutöid valmis kirjutada ja vähemalt üks (soovituslikult 3) eksam sooritada. 

Muusika poole pealt kummitab mind viimasel ajal Eminemi ja Rihanna "Monster" 'i refrään, aga see salmiosa eriti huvitav pole. Eminemi uue albumi "The Marshall Mathers LP 2" laulud ei lähe mulle aga kohe üldse peale.

PS! Mu Google chrome ei mängi viimasel ajal youtubei videosid ära. Kas kellelgi on ka veel see probleem või mõni lahendus pakkuda? Ma googlei abi proovisin abi saada, aga ei toimunud eriti. Nüüd kasutan Firefoxi hoopis. 

Pea laiali otsas

Täitsa õudne, kui hajameelne ma viimasel ajal olen. 

Neljapäeval plaanisin minna vahelduseks Varje juurde maale, aga avastasin koolis, et olin telefoni koju jätnud. Mõtlesin, mis ma mõtlesin, aga lõpuks otsustasin, et neli päeva telefonita mind ei tapa. Ega tapnudki, aga veidi ebamugavaks tegi küll olukorra. Näiteks ei saanud emale helistada ja tegin autokeskusele terve ringi enne peale, kui ta üles leidsin. Tuli välja, et ta oli vahepeal poes käinud, mitte ma ei olnud pimedaks jäänud. 

Esmaspäeva hommikul avastasin, et olen võtmekimbu ära kaotanud. Olin täitsa paanikas ja lasin Varjel otsida ja Tarmol otsida ja otsisin ise ka. Aga võtmeid polnud. Järgmine hommik läksin küsisin kooli valvelauast, kas neile pole mõnda võtmekimpu toodud. Siis see naine ütles, jaa, aga peedistas mind päris kõvasti, mis võtmed need on, enne kui need mulle usaldas. 

Lisaks suutsin esmaspäeval küll õige bussi peale istuda, aga pärast bussilt maha minekut kõndisin sujuvalt valele poole. Kui olin juba tükk maad kõndinud, siis mõtlesin, et peaksin juba kohal olema, sest peatus.ee ütles, et ainult 1 minut on vaja kõndida. Eks pidin siis telefoni GPSi appi võtma ja siis leidsin ikka koha ülesse. Tegelikult asuski see kohe bussipeatuse vastas, aga ma olin lihtsalt sujuvalt kohe teisele poole kõndima hakanud. 

Täna kiirustasin pärast loengut tööle, jõudsin kohale. Maren tervitas naeratusega ja ütles: "Oi, te tulite Eliisaga täna mõlemad tööle!" Siis tuli mul endal ka meelde, et olin üleeelmine nädal ju Eliisa eest ühe korra olnud ja täna ei pidanud tööle tulema. Seega naudin nüüd vaba õhtut. Tegelikult pean tänase õhtu Bourdieuga veetma, seega päris vaba ta pole. Aga vähemalt saan seda voodis lesides teha. 

Üldiselt on ikka kiire-kiire-kiire. Aga vahepeal on aega ka puhata. Aeg liigub jube kiiresti - kohe-kohe saab november ju läbi. Kolm kuud kooli nagu lupsti kuhugi kadunud. Peab hakkama vaikselt juba eksamitele registreeruma. 

Kahtlane-kohtlane-naljakas elu

Viimasel ajal on kuidagi hästi-hästi kiire kogu aeg. Hunnik tähtaegu hingab kuklasse, aga mõtlesin, et kirjutan ikka vahepeal, sest elus on liiga palju kummalisi juhtumeid, mida tahaks jagada.

Bussiga sõitmine pakub tihti üllatusi. Üks kord kukub keegi kokku, sest juba septembris köetakse busse täiega ja õhku pole. Järgmine kord ei liigu buss edasi, vaid bussijuht tuuritab tükk aega koha peal, kuni lõpuks buss liikuma hakkab. Kolmandal korral kostab sõidu ajal mingil kolksumine ja bussijuht tuleb peatuses reisijate juurde ning küsib, kas oskate öelda, kummalt poolt see kolksumine kostab. Järgmisel korral jääb hommikune buss lihtsalt tulemata. Ülejärgmisel korral pöörab buss enne minu peatust teisele poole ja teeb väikse ringi. Pärast internetist graafikuid uurides, sain teada, et tol päeval oli valimiste puhul graafikuid muudetud. Viimasel korral olen bussis päris üksi, kui enne viimast peatust jääb buss korraga seisma, ning sisse asutb vene keeles rääkiv mees. Olen üllatunud, aga saan õnneks aru, et üks veokijuht tuli küsima, kuhu poole Narva jääb, bussijuht ja veokijuht lobisevad siis 5 minutit ja lõpuks hakkab buss ikka liikuma ning saan ka oma viimases peatuses maha mindud. Huvitav, kas veokitel tõesti siis mingit GPSi pole tänapäeval peal?

Teine koht, kus igav ei hakka, on töö. Üks õhtu tuuakse mulle telefon ja kuna kümneks pole keegi sellele järele tulnud, siis helistan "Emme" numbril, pärast pika kutsumist vastab veidi tõre naishääl mulle: "Miks sa juba ei maga?!" Ma kohkun päris ära, aga suudan ikka öelda: "Mm,...tere.., ma helistan Tähtverest, see telefon jäi siia." Mult ei ole sellist küsimust vähemalt viimased 10 aastat küsitud.

Koolis on viimasel ajal üllatavalt huvitav. Palju põnevaid materjale, mida lugeda, ning mõtteid, mille üle arutleda. Aega oleks rohkem vaja, et teemadega sügavuti minna.

Ja lõpuks üks Zumbas olnud venituslaul, mis on lihtsalt hästi ilusa mõttega.

Natuke kõigest

Ärkasin täna hommikul ja oli selline väsimus ning tüdimus kõigest. Paari esimese ärkveloldud tunni jooksul see ainult süvenes, aga siis läks paremaks, sest inimesed on toredad, kui neil aega on. Mul endal on ka pidevalt ajaprobleemid, sest üritan see aasta lõpetada, aga palju on veel teha. Seetõttu ei jõua blogida ka ning vahel olen tige. Aga üritan, ausalt, ka rõõmsam ja sõbralikum olla.

Igaljuhul sain just ühe eriti vahva kirja:
"Tere!
Anna minna, oluline teema ! :-)
Parimat,
õppejõud X"

Valisin ikka algul endale õige juhendaja, aga kuna valisin nüüd hoopis teise teemavaldkonna, siis pidin valima ka teise juhendaja. Loodan, et temaga tuleb sama tore kirjavahetus. Igaljuhul, bakatööst siis veidi. Ma eriti kaugel veel pole, aga soovitan kõigile, kes veel teemat otsivad, üle vaadata ka Teadusturus pakutav. Vähemalt minu jaoks on väga motiveeriv teadmine, et mu tööst on kellelegi ka reaalselt kasu. Samuti on siiani suhtlus sealse juhendajaga olnud väga tore, ta isegi pakkus välja, et võib mind aidata intervjuude transkribeerimisel. Mida sa hing veel ihaldad!

Tegelikult ihaldab minu hing veel päris palju: rohkem vaba aega, et tegeleda kõigi toredate ja huvitavate asjadega maailmas. Zumbas ikka jõuan käia, aga minu soov süüa tegema õppida ei ole väga kaugele jõudnud. Tarmo ema võttis mu kokaraamatud ka endale lugemiseks. Kuigi see on kehv vabandus, sest saaksin need iga kell tagasi. Pigem on probleem selles, et koju jõudes on kõht alati nii tühi, et ikka praen parem muna või kalapulki või viskan pitsa ahju, kui hakkan midagi korralikku tegema. Muidu olen oma uue elukohaga peaaegu juba kohanenud. Täna kütsin isegi esimest korda iseseisvalt ahju. Ja, oh üllatust, ei põletanudki maja maha.

Sügis on hästi ilus olnud, kuigi jahe. Loodan, et Sul on aega olnud seda nautida. Mina olen paar korda jõudnud Toomemäel sahisevates lehtedes jalutada ja oi, kui tore see on.

Päikest ja jõudu ja rõõmu!

Kust tulevad teadmised?

Ma tahan kirjutada väga paljudest asjadest, aga valin neist mõned.

Kõige pealt on mul isiklikult pärast neljateist aastat väsimus sellest akadeemilisest haridusest, mida mulle pakutakse. Pidevalt mingi uinamuina definitsioonide ja teooriate üle. Minu erialal on tegelikult ka päris palju praktilisi näiteid, aga millegi pärast on ideoloogiline lähenemine, et praktika peab üldistama mingite teooriate alla ja kui see on tehtud, siis peab ja võib praktikat tuletada ainult teooriatest. Ei või lihtsalt pakkuda lahendusi, vaid enne peab mõtlema, millisest teooriast lähtuda ja kelle oma see teooria on ja mis on selle tugevuse-nõrkused jne. Minu jaoks on see lihtsalt väsitav. Ma mõnes mõttes saan aru, et teoreetiline alus on vajalik, aga minu ideaalis ma jätaksin igast teooriast endale sobiva meelde ja lähtuksin sellest. Mitte ei õpiks pähe mingite teooriate loojaid ja nende täpseid piire. Seda enam, et tavaliselt ei suudeta neid teooriaid konkreetselt eristada, vaid need ikka sulavad kokku. Aga eks mu enda viga, et nii kaua siin haridussüsteemis olen olnud ja pidevalt ainult Eestis. Seega saan tüdimuses süüdistada ainult ennast. Aga võiks mõelda sellele, miks Eesti haridussüsteem tekitab sellist tüdimust? Ja seda igas kooliastmes - algklassidest kuni doktorikraadini välja võib haridussüsteemis seesolijate käest kuulda, kuidas mõni asi ei huvita ja õpitu ei ole reaalsusega üldse seotud. Selle kohta oli hiljuti ka arvamusartikkel, aga enam ma seda üles ei leia. Igaljuhul, kirjutas üks noormees, kuidas koolis hakkama saamine pole kuidagi seotud elus hakkama saamisega. Ma küll ei nõustu täielikult tema arvamusega, kuid mõnes mõttes on tal õigus. Eesti haridussüsteem ei valmista noori eluks ette. Loomulikult paraneb meie mõtlemisvõime, organiseerimisvõime ja paljud muud oskused, aga ma arvan, et seda saaks teha paremini. Näiteks selmet teha matemaatikas lihtsalt numbritega arvutusi, võiks need siduda reaalse eluga, näiteks maksusüsteemi vms. Seda tekstülesannete põhjal tehakse praegu , aga võiks rohkem.

Selline akadeemilisus on ka ühiskonnas üldiselt valitsev ja tihti toob rohkem kahju kui head. Igasugused seadused järjest rohkem reguleerivad meie igapäevaelu. Et saada väikest toetust, peab läbima nii suure bürokraatia protsessi, et lõpuks see toetus ei tasu end ära. Viimane ideaalne näide sellest on vajaduspõhine peretoetus, mille jaoks peab pere esitama ülipalju dokumente ja saab lõpuks ühe lapse kohta umbes 10 eurot. Minul on küll tunne, et süsteemi ülalpidamiseks kulub väga palju rohkem raha, kui lõpuks abivajajateni jõuab. Kergem oleks jätta inimestele rohkem raha kätte (näiteks tõsta tulumaksuvaba miinimumi) kui kõige pealt inimestelt raha ära võtta keerulise süsteemiga ja siis see veel keerulisemaga tagasi jagada. Süsteem peaks olema võimalikult lihtne, siis on ka ülalpidamiskulud väikesed ja raha läheb abivajajatele.

Lisaks olen viimasel ajal väga segaduses, millist infot uskuda ja millist mitte. Kas saame öelda, et Postimees on usaldusväärsem allikas kui Telegram? Vist ikka saame, aga samas tuleks kriitiline mõtlemine mõlema puhul alles hoida. Kui Eesti asjadest on võimalik veel aru saada, sest ka endal pidevalt kokkupuuted, siis rahvusvaheliste probleemide puhul on reaalse info saamine palju-palju keerulisem. Kes ikkagi on Süüria kriisis halb - valitsus või mässulised? Mida peaks teised riigid tegema? Kas USA  valitsus tõesti tahab kaitsta tsiviilelanikke või on eesmärgiks saada kontrolli teise riigi ja selle naftavarude üle? Mina usun üha enam seda, et USA valitsusel ei ole kuigi õilsad eesmärgid. Seetõttu on Venemaa valitsus minu arust rahvusvahelise suhtluse poole pealt viimasel ajal õilsamalt käitunud kui USA oma. Venemaa valitsus ei poolda kohest ründamist, vaid keemiarelvade hävitamist, mis tõesti võib aidata tsiviilelanike surmade vähendamist. Kuidas peaks aga USA algne plaan teha 3-päevane kiirrünnak Süüriasse kaitsma tsiviilelanikke? Minu mõistus ütleb, et see ainult tapab veel rohkemgi tsiviilelanikke ja hävitab nende infrastruktuuri jms.

Veel mõned asjad, millest ma aru ei saa:

• Miks on endiselt valimisreklaamid sisutu lööklause pluss kellegi näopilt?
• Miks on lubatud valimiste telereklaam samal ajal, kui ei ole lubatud välireklaam?
• Miks tehakse ja avalikustatakse endiselt gümnaasiumi riigieksamite põhjal edetabeleid, kui kõik spetsialistid teavad, et need ei näita midagi?

Igaljuhul, palju huvitavaid teemasid, millele tahaksin vastuseid leida, aga ei oska. Võiksin seda siis ometi ülikoolis õppida, aga ei, siin arutame teooriaid, mis loodi 50 aastat tagasi, või arutame seda, miks tõlkija on eesti keelde definitsiooni just selliste sõnadega tõlkinud, mitte teistega. Olgu, nagu eespool juba ütlesin, siis on ka huvitavaid ja reaalsust käsitlevaid arutelusid, aga neid võiks veelgi rohkem olla, et inimesed loengus tukkuma ei jääks. 

Aga üldiselt on elu ilus. Tarmo juures kohanen juba täitsa kenasti, teen süüa retseptide järgi ja tuleb täitsa nämm-nämm. Sügis on ka siiani päris ilus ja päikseline olnud. Eile käisin zumbas, andis hästi mõnusa olemise. Eelmine nädal käisin Vastseliina linnuses, mis on üliilus ja huvitav koht. Seega kui Sa ei ole veel käinud, siis mine kindlasti. Linnas näen pidevalt tuttavaid, kellega tahaks veel pikemalt rääkida, aga pidevalt tuleb kiirustada töö-kodu-kooli vahelt, aga need mõnedki vahetatud laused ja kallistused muudavad päeva palju ilusamaks. 

Jalgrattaga liikumisest

Alates varakevadest hilissügiseni kerkib ikka meedias esile probleeme, mida teha nende neetud jalgratturitega, kes aktsiisi ei maksa ja autokiirusel ei sõida ka?
Mina olen päris suur rattafänn, talvel ei sõida, aga muidu küll. Jagan ka oma mõtteid nüüd, kuidas on Tartus võimalik rattaga liikuda ja mis võiks olla paremini.

Kus rattaga sõita?
Kõige pealt mõned väljavõtted liikluseeskirjast:
 §234. Jalgratta ja mopeediga peab sõitma jalgrattateel, selle puudumisel sõidutee äärmisel parempoolsel rajal, välja arvatud käesoleva määruse § 97 kohase manöövri ajal. Jalgrattaga võib sõita ka teepeenral, kui see on selleks kõlblik, ohustamata jalakäijat.

• 97. Enne pööret peab juht aegsasti suunduma sõidutee pärisuunavööndi vastava ääre lähedale. Nõue ei kehti sõitmisel ringliiklusega ristmikule ja pöörde korral, mida vastav liikluskorraldusvahend lubab teha ka mujalt.

Jalgrattatee. Liikuda tohib ainult jalgratta või mopeediga. Kui märgiga tähistatud tee või teeosa kulgeb sõidutee või teepeenra kõrval, tohivad jalgrattur ja mopeedijuht kasutada ainult seda teed või teeosa.
Jalgratta- ja jalgtee. Liikuda tohib ainult jalgrattaga või jalgsi. Märkide 433 ja 434 korral liigub jalgrattur sellel teel vastavalt näidatule ühel, jalakäija aga teisel pool; märgi 435 korral aga kasutavad nad teed ühiselt. Viimasel juhul ei tohi jalgrattur ohustada ega takistada jalakäijat ning jalakäija ei tohi tahtlikult takistada jalgratturi sõitu. Kui märkidega 433–435 tähistatud tee või teeosa kulgeb sõidutee või teepeenra kõrval, tohivad nimetatud liiklejad kasutada ainult seda teed või teeosa.

Seega viimasel ajal eelkõige ratturite kommentaarides väljendunud mõte, et sõidutee on kõigile ja keegi ei keela seal liiklemist, ei pea päris paika. Liikluseeskirja järgi on ratturil kohustus kasutada rattateed teatud juhtudel ehk teisisõnu on keelatud sõiduteel sõitmine, kui selle kõrval kulgeb rattatee. See on üks neid punkte, mille vastu ka mina tihti eksin. Miks? Sest paljud rattateed on korraks märgitud ja siis saavad jälle otsa. Minu jaoks on palju mugavam ja ka turvalisem liikuda pidevalt sõiduteel kui pooleks kilomeetriks põigata kergliiklusteele ja selle lõppemisel end jälle autode kõrvale suruda. Samuti meeldib mulle autojuhina rohkem, kui rattur on pidevalt mu kõrval sõiduteel kui see, et ta põikab mulle järsku ette, sest kergliiklustee asendus ainult jalakäijatele mõeldud teega.  Seda enam, et paljud kergliiklustee märke kandvad teed on tegelikult jalakäijateed, kuhu lihtsalt on rattamärk juurde pandud ilma, et teed oleks ratturitele sobivaks tehtud. Mitu korda on mul asjad korvist välja kukkunud, sest nö kergliiklusteel on kõrged äärekivid, mida isegi lapsevankriga on raske ületada, rääkimata jalgratast. 

Ma tõesti loodan, et liikluskorraldajad ikka mõtlevad edaspidi rattateid luues ka sellele, et need viiks alguspunktist sihtpunkti, mitte ei lõppeks suvalises kohas ära. Samuti võiks ratastele mõeldud teed ikkagi olla sujuvate üleminekutega (mitte kõrgeid hüppeid võimaldavate äärekividega). Siis sõidaksin ka mina hea meelega pidevalt õiges kohas, seni aga jään mõnel puhul endale kindlaks ja eelistan sõiduteed, kuigi teoorias seda teha ei tohiks. 

Kellel on eesõigus?

Alustame taas väljavõtetega liiklusseadusest:

§92. Juht peab andma teed järgmiselt:
1) parklast, puhkekohast, teega külgnevalt alalt, õuealalt või nende juurdesõiduteelt või pinnasteelt teele sõites – igale teel liiklejale;
2) sõiduteelt ära sõites – jalakäijale ja jalgratturile kõnniteel või teepeenral ning jalgratturile ja mopeedijuhile jalgrattateel või teepeenral.

§155. Pööret lõpetades peab juht andma teed jalakäijale, kes ületab sõiduteed, millele juht pöörab, ning jalgratturile ja mopeedijuhile, kes ületab seda mööda jalgrattateed.

§235. Kui teel on omaette jalgrattatee ja tee reguleerimata ristumiskoht, peavad jalgrattur ja mopeedijuht andma teed teel liiklejale, kui teeandmise kohustus pole liikluskorraldusvahenditega seatud teisiti.

912. Lai pidevjoon. Märgis:
3) eraldab eri raja (jalgrattarada, ühissõidukirada jt) sõidutee muudest radadest (joonis 8). Märgist ületada ei tohi.

99) ülekäigukoht on sõidutee, jalgrattatee või trammitee ületamiseks jalakäijale ettenähtud, arusaadavalt rajatud ja asjakohaselt tähistatud teeosa, kus jalakäijal ei ole sõidukijuhi suhtes eesõigust, välja arvatud juhul, kui jalakäija ületab ülekäigukohal sõiduteed, millele sõidukijuht pöörab. Ülekäigukohal võib sõidutee ületada jalgrattaga või tasakaaluliikuriga sõites, kuid jalgratturil ega tasakaaluliikuri juhil ei ole sõidukijuhi suhtes eesõigust, välja arvatud juhul, kui jalgrattur või tasakaaluliikurijuht ületab ülekäigukohal sõiduteed, millele sõidukijuht pöörab. Ülekäigukohal sõiduteed ületades ei tohi jalgrattur ega tasakaaluliikuri juht ohustada sõiduteed ületavat jalakäijat;

100) ülekäigurada on jalakäijale sõidutee, jalgrattatee või trammitee ületamiseks ettenähtud asjakohaste liiklusmärkide või teekattemärgisega tähistatud sõidutee, jalgrattatee või trammitee osa, kus juht on kohustatud andma jalakäijale teed. Ülekäigurada on reguleeritav, kui liiklejate liikumise järjekorra määravad foorituled või reguleerija märguanded. Muul juhul on ülekäigurada reguleerimata. Ülekäigurajal võib sõidutee ületada jalgrattaga või tasakaaluliikuriga sõites, kuid sel juhul ei ole reguleerimata ülekäigurajal jalgratturil ega tasakaaluliikuri juhil sõidukijuhi suhtes eesõigust, välja arvatud juhul, kui jalgrattur või tasakaaluliikuri juht ületab ülekäigurajal sõiduteed, millele sõidukijuht pöörab. Ülekäigurajal sõiduteed ületades ei tohi jalgrattur ega tasakaaluliikuri juht ohustada sõiduteed ületavat jalakäijat;

Esiteks tunnen end tublina, et suutsin need tekstid läbi lugeda mitu korda ja lõpuks enamvähem mõttest aru saada ka. Teiseks olen endiselt kurb, et seadused tehakse võimalikult keerulised ja reguleeritakse võimalikult palju üle. 

Igaljuhul on see viimati tehtud seadusemuudatus seoses ülekäiguradadega tekitanud palju segadust. Jalgratturid tohivad ületada sõiduteed ülekäigurajal, aga neil ei ole eesõigust. Seda võib põmst ju tõlgendada ka nii, et kui jalgrattur on ülekäigurajal, siis võib talle otsa sõita, sest eesõigust tal ju pole. Mina võtan enne ülekäigurada alati hoogu maha ja enamasti tulen ka ratta seljast maha, sest mul on hirm, et autojuht ei märka või siis leiab, et tal on minu suhtes eesõigus. Tegelikult on aga palju toredaid autojuhte, kes laseksid mu ilusti üle, aga nüüd peavad kauem ootama, kuni ma ratta seljast maha saan ja üle julgen minna. Saan aru, et see reegel on vajalik, sest kuskil 30km/h sõitvat ratturit on autojuhil tõesti raske märgata ja tema sõiduteele tulekule reageerida. Samas, kas ei saaks seda sõnastada niimoodi, et "jalgrattur peab teed ületama jalakäija kiirusel" või autojuhtide poole pealt, et nad peavad enne ülekäigurada kiirust maha võtma. 

Aga aitab ka nüüd sellest pikast jutust. Kõige kergem on arvestada teiste liiklejatega ja mõelda, kuidas kõigil reaalsetes olukordades ohutu ja mugav liikuda on. Teooriaga niikuinii kõiki olukordi katta ei jõua. 

Kriitika-kriitika

Sain Mihkel Raua "Musta pori näkku" läbi. Kuskil keskel oli isegi täitsa lubav - kirjeldused, kuidas muusikute elu käis ja kus ning kuidas kontserte anti, olid päris põnevad. Samuti meeldisid mulle teksti vahele pikitud luuletused ning laulude sõnad. Eriti Eno Raua "Sõidulaul", mis sisaldas ka raamatu pealkirja:

/.../

Tõlla ees meil tormab neli Tori täkku, 

tagumiku alt meil läbi lendab maa. 

:,: Kabjad löövad meile musta pori näkku, 

aga tee ei lõpe, otsa sõit ei saa. :,:

Minu jaoks vajus raamat aga täielikult ära kohas, kus umbes 7 lehekülge järjest kirjeldati Singer Vingeri plaadi kaanel olevaid inimesi. Selline asi ei ole lihtsalt üldse minu teema. Mulle meeldib, kui on mingi kindel lugu, mis läheb pidevalt edasi. Pärast seda kirjeldust läks aga jutt eriti segaseks ning lõpuks ei saanudki ma enam midagi aru. Samas ei olnud see ka nii huvitav, et tahaksin uuesti lugeda, et aru saada. Paar kuud tagasi lugesin Raua "Sinine on sinu taevas" ka läbi. Eesti krimka kohta tegelikult isegi enamvähem, aga minu jaoks liiga rõve. Kui hakkasin musta pori lugema, siis mitmed inimesed hoiatasid mind, et see pidi veel rõvedam olema. Aga minu arust oli küll Raua krimka mitmeid kordi rõvedam ja hirmsam. Kahe raamatu puhul ühendas Mihkel Raua stiili soov hüpata erinevate aegade ja inimeste vahel. Samuti mängida sellega, kas see, mida lugejale pakutakse, tahab olla reaalsus või kellegi luulu. Iseenesest tegi see lugemise põnevaks, aga mulle oleks rohkem meeldinud, kui lõpuks oleks autor andnud endapoolse vastuse, kas tema arust oli tegu luulu või tegelikkusega. "Musta pori näkku" soovitan neile, keda huvitab Eesti kultuurilugu 70ndtael-80ndatel, mina ei tea, kui palju raamatus toodu vastas küll tegelikkusele, aga osa kindlasti. Teost "Sinine on sinu taevas" ei oska ma aga kellelegi soovitada.

Lisaks vaatasin ära filmi "Pitch Perfect" (2012), mille IMDb hinne on 7,2. Mulle meeldivad  igasugused noortekomöödiad täitsa, eriti, kui seal lauldakse. Isegi Gleed olen ühe hooaja jagu vaadanud. Seega olin täitsa elevil. Ma pettusin aga täielikult juba esimeste kaadrite jooksul ja mu pettumus aina süvenes filmi jooksul. Kõik tegelased tahtsid olla tohutult erilised, aga tegelikult jäid väga magedaks. Samuti ei arendatud ühtegi tegelast filmi jooksul tõsiselt edasi. Isegi peategelane, kes tahtis olla vinge eraklik raske lapsepõlvega mässaja, oli tegelikult lihtsalt veidi tumedama silmameigiga ärahellitatud printsess. Lisaks tuli filmi jooksul kolm korda kuulata sama igavat ja nõmedat kava. Tunnistan, et filmis oli ka paar head hetke ning paar mõnusat laulu, kuid üldiselt oli väga-väga igav ja mõttetu. Isegi "The house bunny" (2008), mida juhtusin TV6st üks õhtu vaatama oli tunduvalt parem. Sealsed tegelased olid vähemalt tõsiselt omapärased ning lugu liikus edasi. Jah, seal ei lauldud, aga soundtrack oli täitsa nauditav.

Muidu on aga elu ilus. Käisin väitluslaagris, kust sain küll paar vigastust, aga jään ellu. Üldiselt oli laager väga vahva. Tundsin, et arenesin ise edasi ja sain teistele ka teadmisi ning oskusi juurde anda.  Lisaks olen saanud täitsa palju grillida, mis on üks mu lemmikosa suve juures. Sügis tuleb küll jälle liiga kiiresti, aga on asju, mida ma sügise juures ka täitsa ootan, seega sellepärast ei vingu.

Pink on endiselt üks mu lemmiklauljaid. Praegu olen enim armunud ta loosse "Just give me a reason".
" We're not broken just bent.."

Kaks kuud, isegi rohkem

on möödas viimasest korrast, kui blogisin. Mõtlesin, et täna ju ometi võiks. Seega jagan mõned killud, mis pähe torkavad.

*

Inimesed on ilusad ja head

Näide 1 -  noormees, kes võttis mu salli tänavalt üles ja kiirendas sammu, et see mulle uuesti tagasi tuua. Olin üliõnnelik selle tagasi saamise üle, aga tol hetkel suutsin pomiseda ainult vaikse aitähi. 

Näide 2 - autojuht, kes pidas kinni mu kõrval, kui rattaga sõitsin, ja ütles alguses midagi arusaamatut. Paari kordamise järel sain aru, et ta ütles: "Telefon kukkus". Suutsin taas kiirelt aitäh öelda ja tagasi sõita veidi maad, siis nägin oma nokiakest keset sõiduteed vedelemas. Lõpuks sain ta kätte ja töötab ilusti siiani. 

Vastunäide 1 - autojuht, kes keeras paremale tanklasse nii et Varje pidi täiega pidurdama, et autorataste alt pääseda. Tanklaala läbis ka uskumatu kiirusega selleks, et veidi aega kokku hoida. Õudne, kui inimestel nii kiire on. 

*

Lapsed on vahvad. Kuigi suvel on keskuses päris vaikne, siis paar trenni kõige väiksematele tennisesõpradele toimub sees ka. Eile oli mul aega pikemalt ühte trenni vaadata - väga lahe ikka, kui õnnelikud lapsed on, kui pallile pihta saavad või esimesena kõik pallid kokku jõuavad koguda. Lisaks ütles üks väike neiu kevade poole mulle kapivõtit üle andes ujedalt: "Teil on väga ilus kleit" ja minu aitähi peale naeratas, aga läks kiiresti minekule. Üldse enamik lapsi on väga arglikud minu suhtes. Enda arust ma küll nii suur ja hirmus nüüd pole. Isekorjamise põllu lapsed on kusjuures palju julgemad, seega võib-olla on viga selles letis, mis siin tennisekeskuses on. 

*

Kas Sa oled sellise vihma kätte jäänud, et riided tilguvad ja neist saab hiljem vett välja väänata? Minul on seda korduvalt juhtunud, tavaliselt rattaga sõites. See suvi sain aga esimest korda tõsiselt läbimärjaks isekorjamise põllul tööl olles. See oli ikka korralik padukas koos äikesega. Hästi palju inimesi oli ka parajasti põllul ja eks nad ikka tulid alles siis ära, kui juba vihma hakkas sadama. Mina aga pidin ikka nende marjad ära kaaluma ja summa välja arvutama. Kalkulaator ei pidanud vihmale vastu ja otsustasin oma telefoni kasutada. Lõpuks ütles tema ka üles, aga selleks ajaks oli enamik kliente ära teenindatud. Istusin siis ka lõpuks autosse ja sõitsin kuivi riideid otsima. Õnneks on Kärt umbes sama suur kui mina ja jagas mulle lahkelt oma kuivi riideid. Telefon pinises pärast kuivatamist ka helistamisel pidevalt, aga kui oli öö otsa lahtivõetult seisnud, siis hakkas uuesti täitsa ilusti tööle. Nokiatele ikka tuleb au anda ja mitte ainult neile vanadele. Täna jäin Tähtverre tööle sõites vihma kätte ja kohe, kui jõudsin töö juurde varju, jäi vihm järgi ja rohkem täna sadanud pole. Mingi halb karma. Muidu oleks vihma aga vaja veel ja veel ja veel, sest kõik kuivab ja siis käiks mul rohkem tennisekliente ka mängimas.

*

Selle suve kurb lauluke: Passenger - Let her go. Tegelikult ilmus see laul juba eelmise aasta juulis esimest korda, aga nagu wikist saab lugeda, siis Euroopasse murdis selle aasta alguses. 

PS! See on päris hämmastav, et wikist leiab igasugu asjade kohta infot ja wikihow põhjal saab kõike tegema õppida. 

*

Ma seisan harksijalu 

ja uudistan maailma. 

Mul on naljakas saba

ja kaks suurt silma. 

Ja ma ei taha

   minna aia taha. 

(Paul Eerik Rummo - Esimene vasikas)

Mina ja orienteerumine

Väike pilt sellest, kuidas eile töölt Tarmo juurde sõitsin (punane tähistab teekonda ja rohelised nooled näitavad suunda):

I dont even...

Kobadest kobam

Ma olen alati üks pudrunäpp olnud, aga mingil põhjusel tuleb Tähtveres see eriti esile. Mahalibisenud lusikaid, alustassile loksunud kohvi ja rebenenud pabereid mainimata jättes on kolm suuremat õnnetust olnud:

1. Esimesel päeval lõhkusin kaks jäätisepokaali. Tegelikult lõhkus ühe kraanikauss ja teise sahtlis ümber kukkunud tassid, minul oli üliväike osa seal mängida.
2. Kunagi kolmandal nädal lükkasin kohvitassi ümber - hiirematt ja veidi lauda sai kannatada. 
3. Eile läksin nõrgalt kissellitassile vastu ja järgmisel hetkel nägin aegluubis, kuidas telefon, paberid ja laud on kleepuvat ainet täis. Kiirelt reageerides kuivatasin telefoni ära ja võtsin lahti ning panin kuivama. Selline vana hea nokia on meil ka töö juures, seega täitsa töötas hiljem, aga teiselpool toru olevat inimest on halvasti kuulda. 

Pean ikka kuhugi balletti või mingisse muuse graatsilisse tundi minema. Seni, kuni välja mõtlen, kuhu täpsemalt, olge aga minu seltskonnas ettevaatlikud. 

Nüüd veidi pilte:

Yay, lastešampus

Sinised tulbid!

Aliasest ei saa kunagi küllalt. 

Juba kummuli?

"Munajoodik"

Uno!

"Siit tuleb üks tants, siit tuleb üks tants, siit tuleb üks vahva puntratants..."

Tantšulka

Palju, palju inimesi oli see kord....

"Väike nunnu tüdruk kirvega"

Ed Sheeran on minu arust väga hea muusik - veidi liiga masendav, aga ilus ja hea häälega. Konkreetne laul meenutab mulle midagi/kedagi ja ma kaua mõtlesin, mida/keda täpsemalt. Lõpuks mõtlesin välja ja see tegi mind kurvaks. Mõnikord tuleb aga elus edasi liikuda, isegi, kui see algul on väga valus. Tänu edasi liikumisele tunnen end nüüd kaitstu ja armastatuna. Ma isegi ei suuda kirjeldada, kui suurepärane see on.

Eile oli Poska improturniir. Ma olin veidi närvis, sest viimati puutusin väitlusega kokku kunagi novembris. Esimene väitlus oli aga juba nii vahva, et sain aru, miks ma naudin väitlust. Noored, kellele meeldib esineda ja kellel on võimalus veel väga kaugele areneda, ning mina saan sellele kaasa aidata. Eriti tore oli näha sama tiimi uuesti kolmandas voorus, kus nad olid mu soovitusi kuulda võtnud ja seetõttu olid nende väited ka juba argumenteeritud.

Pärast läksin oma lastega kakaod jooma ning maast-ilmast rääkima. Veidi kurb oli näha, kui kurnatud nad on, sest neil on ka lihtsalt tohutult kohustusi. Samas oli nendega rääkimine ülitore ja pakkus meile kõigile puhkust. Vahepeal olen ma väga üllatunud, kui arukad lapsed-noored tegelikult on. Olgu, minu väitluslapsed on minust ainult kolm aastat nooremad, aga see on ka ikka vahe ja mõnikord teavad nad küll minust rohkem.  Samuti on mul vahepeal tunne, et nemad toetavad mind rohkemgi kui mina neid. Pealkiri on Siimu tsitaat minu kohta. Päris tabav tegelikult, eriti arvestades, et ta ütles seda pärast minu mõtteavaldust, et mõnikord oleks surmanuhtlus õige lahendus. Tegelikult ma ei ole viimases kindel. Tahaksin hea meelega uskuda, et kõiki kurjategijaid on võimalik ravida ja rehabiliteerida, aga üha enam tundub mulle, et see tegelikult ei ole võimalik.

Kuigi pikk talv on meid kõiki ära väsitanud, siis kevadine päike ikka vaikselt piilub ja üksteisest hoolides peame ilusti vastu.

Info üleküllus

Viimane nädal või isegi rohkem olen kuidagi eriti palju huvitavat infot saanud. Nüüd tahaksin kuskile minna ja seda kõike seedida, aga ei saa, sest kool ja töö ja väitlus nõuavad kõik oma aja.

Igaljuhul, kõige pealt uudised. Eriti palju jubedaid juhtumeid on viimasel ajal olnud: Tamsalu mõrv, kahe hooldekodu vastutusel olnud inimese hukkumine. Veel kaugemast ajast: väikelapse surm lastekodus ja järgmisel nädalal väikelapse surm alkohoolikutest vanemate kodus. Väga raske on nende juhtumite osas seisukohta võtta, aga üks on kindel: midagi on väga valesti ühiskonnas. Juba eelmine aasta, kui käisin sotsiaaltöö aine raames hooldekodusid vaatamas, tekkis tunne, et need olud ei ole mõistlikud: hooldajaid on liiga vähe selle kohta, kui raske puudega isikud seal viibivad. Hooldajatele makstakse tohutult vähe palka, võrreldes sellega, kui raske nende töö on. Lisaks on see elamispind nende inimeste jaoks veidi liiga väike ja privaatsust on vähe. Mina ei tea, kust piisavalt raha leida. Samas üks võimalus minu arust oleks siiski vähendada kõrgemate riigiametnikke palkasid. Võib-olla on viga selles, et ma tõesti ei saa aru, kui raske on erinevate ametnike ja riigikogulaste ja ministrite töö. Samas on mul väga raske uskuda, et see on raskem kui korraga 15 puudega inimese eest vastutada ja nende eest hoolitseda.

Lisaks ärritavad mind tohutult otsused, mida kõrgemal tasandil viimasel ajal tehakse. Ma olen sellest siin juba korduvalt rääkinud, aga iga päev lisandub neid otsuseid. Näiteks on nüüd uus eelnõu, millega soovitakse kriminaalmenetluse seadustikku muuta. Mikk Salu kirjutas sellel teemal hea arvamusloo. Eile käis meile loengut pidamas noorsoopolitseinik, kes rääkis pedofiiliast. Ta tõi ka paar näidet, kus politseinik läks hoopis midagi muud uurima, kuid tähelepaneliku jälgimise põhjal suutis tuvastada laste väärkohtlemise. Nagu aru saan, siis uue seadusega see enam võimalik poleks. Minu arust on Eestis vastupidi politseli liiga vähe võimalusi ja kindlasti ei saa rääkida politseiriigist. Lisaks tahaksin mainida veel, et pärast eilset loengut tekkis küll tunne, et pedofiilia osas tuleks väga tõsiselt mõelda karmidele seadusmuudatustele, näiteks tõi noorsoopolitsenik välja ühe noormehe, kes on juba neli korda istunud vanglas pedofiilia tõttu ja intervjuu ajal ütles politseinikule: "Praegu pean siinolevatega leppima, aga kui välja saan, siis lähen uuesti noorematele üle." Mina ei tea, mis on meie õigussüsteemi aluseks, aga mulle tundub, et pigem karistamine, aga mitte kuritegevuse vähendamine. Karistusega ähvardamine võib mõjuda ennetavalt, aga pikas plaanis ei ole see minu arust eriti efektiivne, eriti korduva kuritegevuse puhul. Mis siis oleks? Mulle tundub parim lahendus vanglas istumise ajal kohustuda vange läbima psühhiaatrilist ravi - niimoodi saame parema arusaamise, mis kurjategija peas toimub, lisaks on osa kuritegevust põhjustatud otseselt vaimsetest häiretest, mis on ravitavad. Loengut pidanud noorsoopolitseinik tõi välja, et isegi keemiline kastreerimine ei ole eriline lahendus, sest kuigi inimesel enam ei tõuse, jääb tal ikkagi iha, mida saab rahuldada ka teistmoodi - käperdamine jne. Noorsoopolitseinku arust oleks samuti parim lahendus psühhiaatriline ravi. Mulle aga tundub, et seadusetegijad ei pöördu eriti praktikute poole, vaid vaatavad asju oma mätta otsast ja otsustavad selle põhjal, mis on nende kogemused ja teadmised.

Eelmise jutu põhjal tunduvad mulle suured arutelud geikooselude ja Veerpalu dopingu osas veidi tühised. Samas on gei-kooselude temaatika mulle suhteliselt südamelähendane. Mitte niivõrd õiguse pärast, vaid sellepärast, kuidas põhjendavad end inimesed, kelle arust neil seda õigust olla ei tohiks. Nende põhjendused kahjuks põhinevad väga palju grupi halvustamisel, mis võib viia ka väga traagiliste tagajärgedeni. Näiteks Suurbritannias sooritas üks transvestiidist õpetaja hiljuti enesetapu, sest üks ajakirjanik leidis, et on tema õigus ja asi avaldada info selle õpetaja soovahetuse kohta ja sügavalt hukka mõista, et "selline" õpetab koolis lapsi. Mis siis saab, kui surub veel oma väärtused peale ja kõik lapsed hakkavad oma sugu vahetama?! Ma olen nii väsinud sellest vihkamisest, mis meie ühiskonnas leidub.

Mul oleks tegelikult veel nii palju asju, mille kohta tahaksin arvamust avaldada ja teiste arvamust kuulda. Samas ei ole mõned neist päris sobilikud internetiavarustesse. Igaljuhul, ma tahaksin nii väga, et inimestel oleks Eestis (ja üldiselt maailmas) turvaline ja mõnus olla, aga ma ei tea, kuidas seda saavutada. Aga ma loodan kunagi teada saada. Jah, olen sinisilmne maailmaparandaja :D

Ema olla on raske...

Filmid

Viimasel ajal olen sattunud täitsa huvitavate filmitükkide peale.

Kõige pealt tooks välja ühest teisest blogist leitud väidetavalt Põhja-Korea poolt toodetud propagandavideo. Saab vaadata youtubeist täispikkuses. Propaganda (2012) on minu arust täitsa põnev vaatamine. Paneb mõtlema sellele, kas see, mida meile tõese ajaloona näidatakse on ikka päris või kehtib vana tõde, et võitjad kirjutavad ajaloo oma äranägemise järgi. Millal viimati mõtlesite sellele, et USA on ainuke riik maailmas, kes on kunagi kasutanud tuumarelva? Kui palju sõdu on aga USA algatanud just selle ettekäändega, et hoida ära tuumasõda? Muidugi ei ole mõtet filmis näidatut võtta täie tõena, aga eriti filmi lõpu osa, mis räägib sellest, kuidas inimesed muretsevad eelkõige oma välimuse, omatud asjade ja kuulsustele sarnanemise pärast, on midagi, mis paneb meie ühiskonna toimimise üle tõsiselt mõtlema. Õnneks Eestis ei ole asjad veel päris nii kaugel kui USAs, vähemalt minu hinnangul. Kahjuks aga tuuakse tihti eeskujuks just USAd ja eesmärgiks liikumise lääneliku tarbimisühiskonna poole.

Nüüd aga midagi lõbusamat. Nimelt Chipmunks! Jah, mina avastasin nad alles nüüd, aga nad on nii vahvad. Olgu, ma vist olengi lihtsalt väga lapsik ja mulle lähevad kõik animakomöödiad peale - alates Wall-Est kuni Jääajani. Sisukas ka see film väga polnud, aga nad laulsid ja olid nunnud. Seega väga hea meelelahutus minu arust.

Minu õe hoidja (2009) oli väga põneva stsenaariumiga. Peategelaseks oli tüdruk, kelle vanemad lõid arsti abiga, et oma teise tütre haigust ravida. Peredraama, mis ei rääkinud armukestest ega rahaprobleemidest ega koolimuredest, vaid lihtsalt armastavast perest, kelle elu muutis keeruliseks nende tütre haigus. Ainuke tegelane, kes polnud minu arust eriti hästi välja arendatud, oli haige tüdruk - midagi jäi justkui puudu. Samas olid kõik tegelased väga huvitavalt ja loogiliselt üles ehitatud ja välja mängitud. Julgen soovitada.

Veel olen vaadanud filme, mida tegelikult enda närvide heaolu nimel ei tohiks vaadata. Lapsena sain õudukaid suhteliselt rahulikult vaadata, aga nüüd tekitavad veidigi hirmsad filmid minus sellist kõhedust, et pimedas liikudes vaatan mitu korda selja taha, et ega seal kedagi pole. Samas pakuvad need filmid nii palju närvikõdi, et kahju on mitte vaadata. Silmad (2008) ja Must luik (2010) rääkisid mõlemad hullusest - kuidas inimene hakkab nägema asju, mis ei ole tõelised. Lisaks sellele, et see tekitab isikliku hirmu, kuidas ma tean, et see, mida kogen on tõeline, tekitab see ka üldise küsimuse - kas reaalsus, mida kogeme, on ikkagi reaalsus?

Igaljuhul, julgen kõiki neid filme soovitada, sest nad pakuvad palju emotsioone ja mõtteainet.

Hihihihi

Viimasel ajal olen ka tihti tige ja see pilt läheb minuga täpselt kokku: mida kurjemaks saan, seda hullemaks asjad lähevad ja lõpuks on see lihtsalt naljakas.

Täna on alles teisipäev?!!!

Mingi väsimus ja jõuetus. Talv võiks läbi saada ja tervis taastuda ja Tarmo sõjaväest koju tulla. Kuna mul on hunnik mõtteid, aga aega ega jõudu blogimiseks pole, siis nüüd panen siia lihtsalt killukestena kirja need ja võib-olla kunagi kirjutan pikemalt. 
*
Mind võeti EVSi Peakohtunike kotta, yay, yay!
*
Päris tükk aega tagasi avaldati uuring, mille kohaselt saavad pehmete erialade lõpetajad Eestis rohkem palka kui reaalalade lõpetajad. Siin on näiteks üks uudis selle kohta. Kuigi ma väga tahaksin seda uskuda ja kiidan igati heaks uudise eesmärgi ka sotsiaalteadlasi vahelduseks tunnustada, siis uuring ise ei luba teha päris selliseid järeldusi, nagu on soovitud. Nimelt on sotsiaalteadusteks kokku pandud sotsiaalteadused, ärindus ja õigus. Üldse on erialad väga kummaliselt valdkondades seatud. Minu arust oleks igati loogiline kasutada erinevaid teaduskondi ehk siis majandus, õigus ja sotsiaalteadus peaksid kõik eraldi olema. Samuti on uuring ise pealkirjastatud «Why do social science graduates earn more than natural science graduates in Estonia?», mis ei ole aga päris sama nagu sotsiaalteadused vs reaalteadused. Kuidagi väga arusaamatu on see kõik minu jaoks. Ühelt poolt tahaks uskuda Eesti majandusteadlaste poolt tehtud uuringut, teisalt on aga seda väga raske teha. 
*
Inimesed on hästi toredad viimasel ajal. Näiteks täna oli mul pärast viimast loengut juba eriti väsinud olla ja siis vingusin ja siis Anneli tegi mulle kalli ja siis Kaisa ja Paula ühinesid. Tore oli. Lisaks käisin reedel inimestega suhtlemas ja laupäeval Manni sünnipäeval ja pühapäeval Võrus. Kohtasin neiut, kes isegi praeguste ilmadega hääletab. Minu jaoks veidi kõhedust tekitav, eriti pühapäevase tuisu puhul. Eile astusime neljakesi lahingusse SPSSi vastu, kuigi SPSS võitis, on minul meisse usku ja kindlasti pole sõda veel kaotatud. 
*
Meie auto läks remonti ja saime asendusauto, milleks on Citroen C1. Nii miniautot ikka annab leida. Parkida on muidugi mugav, aga praeguse lumega ja maal on ikka päris palju õudust ka. 

*
Pühapäeval Võrus käies sai Tarmo isegi kolmeks tunniks linnaloale. Tahtsime siis kuhugi sööma minna, aga kõik kohad olid teisi ajateenijaid täis. Lõpuks suutsin mina leida ühe väikese koha. See sarnanes Tartus asuvale Ümarlaua baarile - peale meie olid seal veel kaks väga elavalt arutlevat keskealist veidi vintis härrat ja sööki serveeriti plastnõudelt. Pannkoogid olid aga üllatavalt head. Selliste söögikohtade valikuga on mul üldse õnne. Suvel Varssavis käies suutsin  valida normaalsete turistidele mõeldud söögikohtade asemel ühe tüüpilise poola pubi. Teenindaja rääkis vaid poola keelt ja menüüs olnud "lunch meat" kujutas endast kuklit koos hapukurgi ja konservlihaga. Nämm! Aga õlu oli hea. 

*
Töö juures sai kuu ametlikult täis, täna sain oma esimese palga ka kätte. Eelmine nädal treenisin uut neiut välja. Kuna mul aga veel väga kogemusi ei ole, siis mõni asi läks kahe peale ikka päris vussi. Aga harjutamine teebki meistriks. 
*
Nüüd aga peaks koolitöödega mässama, nende hunnik aina kasvab ja kasvab. 

Sulle, kallis lugeja, aga päikest ja soojust ja naeru!

Muutust?

Olen varemgi tundnud, et Eesti poliitikas ei ole olukord hästi, aga viimasel ajal tundub mulle üha enam, et asjad on ikka päris halvasti. Probleeme on kahte laadi. Esimesed on seotud ühiskonnas toimuvaga, mida samuti saaks minu arust riigi tasandil veidi suunata. Näiteks elektrituru avanemisega kaasnev hinnatõus on ikka ulme. Ma ei ole küll spetsialist, aga kahjuks ei ole keegi suutnud ka ära seletada, millest nii suur hinnatõus siiski tingitud on. Järgnevalt igasugu Eesti Päevalehe artiklid, mis kujutavad ikka väga selgelt, et paljudel inimestel on Eestis peaaegu võimatu elada, kuid nad ikka veel jätkavad. Järjest suurem osa aga lihtsalt lahkub Eestist. Tegin hiljuti ühe seminari jaoks graafiku, mis võrdleb Eesti kuupalku 2012. aastal:

Kas keegi suudab mulle ära põhjendada, miks saab riigikogulane neli korda rohkem ja Estonian Airi juht 30 korda rohkem palka kui pedagoog? Kas nende töö on tõesti ühiskonnale nii palju vajalikum? Nii palju rohkem oskusi nõudev, keeruline ja vastutusrikas?

Üks asi on ebavõrdsus. Teine asi on aga võimalus ära elada ka miinimumpalgaga. Kui aga arvestada, et praegu on miinimumpalk 290 eurot ja minimaalne korteriüür on kuskil 150 euro ringis, lisaks eleketer ja toit, siis tekib küll küsimus, et kuidas need inimesed ära elavad. Eriti, kui arvestada, et mõnedel inimestel on ju ka veel lapsed, kelle eest on vaja hoolitseda. Ma saan aru, et inimesed peaks ise ka rohkem vaeva nägema, parema hariduse hankima jne, et hakkama saada, aga minu arust ei ole ikkagi see olukord mõistlik ega õiglane.

Jätkates veel palgateemaga, siis lugesin esimest korda kõrgemate riigiteenistujate palgaseadust ja see on vist meelega nii keeruliseks tehtud, et lihtne inimene sellest jumala eest aru ei saaks. Lisaks ei ole minu arust loogiline, et kõrgemate riigiteenistujate palk sõltub sotsiaalmaksust, aga minu teada näiteks õpetajate, tuletõrjutate ja miinimumpalk mitte.

Teine hunnik probleeme on aga seotud valitsejate ja inimeste vaheliste suhetega. Viimasel ajal ei saa rääkida küll võrdsest dialoogist, vaid pigem valitsejatepoolsest türanniast inimeste suhtes. Alustades Ansipi sihvkade söömise ja hõbemütsikeste jutukesega ja lõpetades Evelin Ilvese moraalitseva jutuga sellest, kuidas Kamboodža vaesed oskavad küll õnnelikud olla ja ei vingu nagu mingid nõmedad eestlased. Valitsejate ja valitsevate vahel on lihtsalt lõhe, mida on väga raske ületada ja kahjuks viimasel ajal valitsejad enam ei ürita ka eriti. Öeldakse lihtsalt, et probleemid on üle paisutatud, näiteks elektrihinnatõusuga läheb ju pere eelarvest vaid paar eurot rohkem välja ja tulumaksuvaba miinimumi pole mingit mõtet tõsta, kuigi paljud inimesed väljendasid seda soovi näiteks Rahvakogu ettepanekutes.

Lisaks on viimasel ajal eriti palju olnud ka korruptsioonisarnaseid juhtumeid: Reformierakonna rahastamisskandaal, IRLi elamislubade skandaal ja Keskerakonna kiriku ehitamiseks võetud annetus. Ka nende juhtumite puhul on valitsejad jäänud enamasti ülbeks, eitades juhtumit või õigustades seaduse rikkumist.

Probleeme on palju ja mina kõigele lahendusi isegi ei oska pakkuda. Mida ma aga tahan öelda, on see, et me vajame muutusi, aga enamikul meist ei ole jõudu ega aega, et tänavatel protestima minna, sest on vaja tööl või koolis käia, et kuidagi ellu jääda. Mina sooviksin, et sügisel tulevatel kohalikel omavalimistel saaksime valida endale ka uue riigikogu. Võib-olla peaks algatama selleks mingi allkirja kogumise? Võib-olla peaks ikka ka tänavatele minema? Võib-olla ma aga lihtsalt olen tüüpiline vinguv eestlane, kes näeb probleeme, mida pole, ja süüdistab valitsust asjades, millese nad kuidagi ei puutu?

Mis Sina arvad?

PS! Ma vaatasin hiljuti oma blogi lugemisstatistikat ka ja tean, et lugejaid on omajagu kogenud. Seega minu monoloogi lugemise asemel võiksite nüüd ka arvamust avaldada. Oleks väga tore. :)

Libedus, libedus...

Minu jaoks on viimasel ajal tänavatel liikumine väga suur katsumus. Olen veidi kuri Tartu tänavate ja liikluskorralduse peale - väljaspool kesklinna on jalakäijana liikumine päris võimatu ja ega kesklinnaski need lood kõige paremad pole. Lisaks suutsid mu mõistlikud talvesaapad katki minna ja nüüd käin kapist leitud saabastega, millel on aga oma 5-6-sentimeetrine konts alla ja praeguse ilmaga pole see kuigi tore.

Igaljuhul, täna hommikul üritasin siis jõuada Riiamäe bussipeatusest sotsioloogide majja. Algus läks ilusti, aga siis tuli Toomemägi ja selmet treppidest minna, otsustasin veidi otsema kaldtee kasuks. Ei olnud väga geniaalne valik. Alla veeremise vältimiseks võtsin lõpuks käsipuust kinni ja liikusin teosammul ülespoole. Mingil hetkel läks üks meesterahvas minust suurema vaevata mööda. Mõtlesin ka siis, et ega ma kehvem pole ja lasin käsipuust lahti ja hakkasin ülespoole liikuma. Paari sammu pärast olin juba pooleldi käpuli maas. Täpselt sel hetkel vaatas enne möödunud mees tagasi ja otsustas mulle appi tulla. Nagu see oleks kõige loomulikum asi maailmas, võttis ta mu käevangu ja koos liikusime päris kiiresti üles. Kui teda poleks olnud, oleksin arvatavasti siiani kuskil poole mäe peal. Päris tore, kui selliseid abivalmeid inimesi ikka leidub.

Muidu mässan siin töö- ja koolirindel. Laupäeval oli naisteturniir, mille mängud kestsid poole kaheteistkümneni. Tarmo juurde minekuks võtsin siis takso ja sattusin jutuka, aga masenduses naispensionärist juhi peale. Kui algul rääkisime niisama tühjast-tähjast, siis mingil hetkel küsisin, kui kaua ta taksojuhina töötanud on. Seejärel jõudis ta mulle rääkida oma seitsmest lapsest, kellest viis töötab Soomes, haigest emast ning kuidas Eesti riik nõudis talt 32 tuhat krooni, kui ta FIEna tegevuse lõpetas ja kuidas ta selle jaoks pidi 7 kuud vahetpidamata Soomes töötama. Päris huvitav, kui palju saab teisest inimesest teada 7 kilomeetri jooksul.

Koolis on päris palju kodutöid see semester. Iga nädal pean lugema vähemalt 6 võõrkeelset teadusartiklit ja seejärel foorumis ja klassis arutelus osalema. Lisaks pean tegema vähemalt 2 grupitööd - üks kujutab endast osalusvaatlust, teise puhul tuleb asutusi kaardistada ning seejärel grupitöö sujuvust analüüsida. Veel on praeguseks teada kolme essee esitamise tähtajad. Rääkimata eksamitest ning sotsiaaltöö praktikast. Viimast pean küll arvatavasti suvel tegema, sest praegu on selleks aega väga raske leida.

Lisaks võitlen juba kolmandat nädalat päris kurjade pisikutega: nina pidevalt tilgub, köhahood tahavad vahepeal tappa, siis kaob jälle hääl ära või tekib selline peavalu, et tahaks lihtsalt pea otsast kruvida. Seega kogu vaba aeg möödub enamasti voodis lamades ja teed juues.

Loodan, et Sind ei ole veebruariilm ja libedus veel maha murdnud!

Taas tööinimene

Kuigi mul veel lepingut ei ole, olen de facto nüüdsest Tähtvere Tennise- ja Tantsukeskuses administraator. Nädalavahetusel olid kaks esimest tööpäeva, mis läksid täitsa edukalt, välja arvatud kaks lõhutud pokaali, aga nad olid ikka väga haprad ka. Täna nautisin oma tööga kaasnevat boonust ka ehk käisin tasuta tantsutrennis. Seekord siis zumbas, mis oli veidi keeruline, aga vahva ja tore, kuigi mitte nii ülihüpermega äge, nagu seda reklaamitakse.

EPLs ilmus mu tööotsingute raames taas artikkel ka. Käisin isegi EPL fotostuudios pildistamas selleks:

Artiklis on lühikokkuvõte minu saadetud pikemast tekstist: 

Kes otsib, see leiab

Tööd otsides olen ma kandideerinud erinevatele ametikohtadele ja ka palju ei-sid saanud. Alati olen aga lõpuks midagi sobivat leidnud. Mulle on jäänud mulje, et paljud noored nõuavad oma esimeselt või teiselt töökohalt liiga palju. Minu soovitus on, et igasugune töökogemus tuleb kasuks ja muudab edasised tööotsingud lihtsamaks. Isiklikult olen näiteks telefoni teel raamatuid müünud, mis väga paljude mu tuttavate seas kutsus esile reaktsiooni: „Mina küll sellist tööd iial ei teeks!“. Jah, ma tunnistan, et palk polnud suurem asi, kui endal müük väga edukalt ei läinud, ning tihti olid inimesed ka pahased, et ma neid tülitan. Samas oli kollektiiv meeldiv ja töögraafik väga paindlik ning mingi lisaraha ikka teenisin. Lisaks on järgnevatel tööintervjuudel tööandjad just selle töökohaga kaasnevate kogemuste vastu huvi tundnud.

Rääkides nüüd oma praegustest tööotsingutest, siis paistab, et need on jõudnud eduka finišini. Nimelt käisin kolmapäeval ja neljapäeval Tähtvere Tennise- ja Tantsukeskuses administraatori tööd õppimas ja laupäeval on juba esimene vahetus. Minu jaoks tundub see töö väga hea, kuigi kooli kõrvalt on praegu koormus veidi suur – 16 kaheksatunnist vahetust veebruaris. Samas märtsist palgatakse veel üks uus töötaja ning siis on lootust, et koormus läheb samuti väiksemaks. Kolleegid ja ülemus on olnud siiani väga sõbralikud ja abivalmid. Samuti kiirgavad sealsed kliendid ning treenerid positiivsust. Minu jaoks ongi tööl valitsev õhkkond üks kõige olulisemaid näitajaid.

Kohustusi on administraatoril omajagu: tennise-, tantsu- ja kohvikuklientide teenindamine, kauba vastuvõtt ja väljapanek, väiksemad korrastustööd ja igasuguste jooksvate probleemidega tegelemine. Töö toimub vahetustega seitse päeva nädalas. Päevas on kaks vahetust: hommikune 8-16 ja õhtune tavaliselt 16-23. Samas on olnud ka nädalavahetusi, kui täiskasvanute tenniseturniirid kestavad südaööni. Palk on ka minu arust igati mõistlik – 2,40 tunnis ja lisaks 10% kohviku müügitulust. Üks suur boonus minu jaoks on võimalus käia tasuta tantsutrennides.

Lõpetuseks võin öelda, et ega Eestis noorel kooli kõrvalt kerge sobivat tööd leida pole, aga see on võimalik. Tööturul on konkurss suur, näiteks eelmine sügis sain koha, kuhu oli üle 200 kandidaadi veel. Siiski tööd tõesti sooviv inimene leiab endale sobiva koha.

Jõudu ja pealehakkamist!

Nüüd olen küll surnud...

Nüüd on küll see semester läbi, vähemalt mina ei kavatse enam rohkem midagi teha. Kuues aines  eksamid, lisaks kahe puhul ka korduseksam. Kõiki tulemusi veel ei tea ja mat.analüüs jääbki arvatavasti minu puhul igavesest ajast igavesti mission impossibleiks, aga vähemalt sai proovitud. Lisaks jäi veel sügissemestrisse hunnikutes kirjatükke ja kodutöid. Seega praegu on küll tunne, et läheks kuhugi soojale maale ja jääks palmi alla lamama, aga päris nii hästi ei saa. Vähemalt tänase päeva kavatsen suuremas jaos voodis veeta, lugeda ja näksida midagi head ja veidigi pingeid endast välja juhtida.

Aga ega ma viimasel ajal tegelikult ei ole ainult õppimisele keskendunud. Ma lihtsalt ei suuda 9st kümneni raamatukogus konspekti taga istuda. Lisaks olid kallitel inimestel sünnipäevad ja kooli pärast neid üle lasta ka ei tahtnud.

Kolmapäeval käisin Kaisal külas. Kuna enamik sosse oli kuskil Hiiumaal, Saaremaal, Ukrainas, Keenias või mõnes muus maailma otsas, siis olime kolmekesi. Aga see oli ka lõbus: saime doominot mängida nii, et kõigile jagus ikka normaalses koguses juppe ja Yatzyt ja Eesti mälumängu jne. Pärast suundusime Kaisa ja tema Noarootsi sõpradega Retrole. Hämmastavalt head muusikat lasti ja hästi tore oli.

 Üritasime ehitada doominost, aga pidevalt kukkusid ümber...















Millegi pärast on viimasel ajal kõigil temaatilised sünnipäevad. Kadi ja Lomp pidasid viiekümnendate stiilis pidu. Muusika ja meeleolu pärast tundus küll, et tahaks ise ka parem viiekümnendatesse tagasi. Veidi fotomeenutusi:

Tibu tudub....

Kadi laulis ja Novellus esines :)

Neiud olid Lombi soengu pärast kadedad...

Pärast viiekümnendaid suundusin järgmine õhtu juba Jaapanisse ehk Peeter-Paulil oli Jaapani-teemaline sünnipäev. Tegime sushit - rullisin kohe 4 rulli 10st ja tulid täitsa ilusad. Peale riisi keetmise oli sushi tegemine isegi suhteliselt kerge ja lõbus. Mõned meenutused ka pühapäevast:

Fotograaf kiusas, aga jänku kaitses mind...

Sotsioloogide rünnak!!

Lisaks lubasin üht sõpra aidata ja siis olen ka nüüd väikest viisi meediastaar ehk Eesti Päevalehes ilmub väikseid nupukesi mu tööotsingutest. Sissejuhatav lugu on siin.  Veel käisin bridžiklubis, mis oli jälle täitsa tore, ning ajalooringis, sest seal oli tõeliselt huvitav teema. Mul on endiselt maailma kõige lahedam klassijuhataja - isegi paar aastat hiljem jätkub juttu kauemaks ja kallistame, kui kohtume.

Täna siis lebotan veel. Homsest aga lähen juba uut ametit proovima ehk Tähe Tantsu- ja Tennisekeskuses administraatori kohta. Hoidke mulle pöidlaid :)

Peeaegu oleksin unustanud, Kristjan suutis oma telefoni ikka nii palju moosida, et sai pildid kätte. Siin siis meenutusi ka üleeelmisest neljapäevast:

Varje sõitis pulliga...

PePa HAMMUSTAS mind, Varje on ka šokeeritud

Oskan nunnu ka olla...

...ja veidi kurjem

Nii, nüüd küll kõik ei saanud, aga midagi ikka jälle. 

Jätkame samal lainel...

Ehk siis unetusest tegin mõned plakatid:

 

Vägivald...

 Viimasel ajal olen sattunud eriti palju mingitele julmadele artiklitele. Siis mõtlesin, et olen ka veidi aktiivne ühiskonmnaliige ja tegin Rahvakogusse sellise ettepaneku:

Minu arust vajab Eesti õigussüsteem tõsisemaid muutusi. Kolm põhilist probleemi on järgnevad:
1) Mõttetud karistused - enamik pedofiile, mõrvareid, roolijoodikuid, vägistajaid jne saavad heal juhul umbes viieaastase vanglakaristuse, millest samuti on pool tingimisi.

2) Alaealiste karistamatus - alla 14-aastastele pole õigusorganitel võimalik peaaegu midagi teha. Samal ajal kasvavad üha enam just noorte poolt toime pandud julmused ja kuriteod.

3) Koduvägivald - koduvägivalla puhul jääb õigusorganitel pahatihti puudu võimalustest ja mõnikord ka tahtmisest sekkuda. Väga palju on peresid, kus teised pereliikmed kannatavad ühe terrori all. Arvatavasti sama palju on peresid, kus laste eest ei hoolitseta, sest alkohol või narkootikumid on tähtsamad.

Nende proobleemide lahendmiseks on minu arust mitmeid võimalusi. Esiteks tuleks karmistada ja mitmekesisemaks muuta määratavaid karistusi. Kõigile kurjategijatele peaks olema kohustuslik psühholoogiline nõustamine. Seksuaalkurjategijate puhul tuleks rakendada keemilist kastreerimist. Alaealiste puhul tuleks samuti mõelda võimalusi, kuidas karistusi muuta tõhusamaks ning suurendada sekkumist koolis, vajadusel palgata juurde koolidesse psühholooge. Koduvägivalla puhul peaks andma õigusorganitele rohkem õigusi ning vahendeid laste ära võtmiseks probleemsetest peredest. Samuti riigi poolt toetada vägivallaohvrite aitamist.

Mina ei taha enam elada ühiskonnas, kus julmus on igapäevane ja normaalne nähtus ning kurjategijad jäävad karistamata.


Kusjuures Rahvakogus on päris palju asjalikke ettepanekuid. Kui ikka aega saate, siis visake ka pilk peale. Kui ei ürita, siis ei saagi midagi paremaks muuta.

Täna lõpetasin 2013. aasta ühiskonnaõpetuse eksamimaterjali muutmise ka. Hämmastav, kui palju on aastaga maailmas muutunud.