Saturday, November 03, 2012

"I go back to black..."

Tegelikult üritan seekord vastupidi pealkirjale toimida. Ma vihkan inimeste kaotamist, aga elus tuleb seda nii või teisi ette. Seega on mul viimane aeg sellega kohaneda. Suutsin leida midagi positiivset ka kaotamises. Nimelt vana tarkus, et kui kellegi kaotad, siis hakkad teisi enda ümber seda  võrra rohkem hindama.

Ma tahangi nüüd aitäh öelda teile kõigile, kes te minu jaoks olemas olete. Kallistus või naeratus või hea sõna sõbralt mõjub nii tohutult hästi. Ma ei tea, kuidas te teate, et ma neid vajan, aga aitäh!

Varje!! Sa oled alati olemas olnud mu kõrval!

Tarmo! Sa oled toeks just siis, kui ma seda vajan!

Mu väikesed nunnud väitluslapsed! Te olete lihtsalt nii lahedad ja tublid, et teete tuju heaks!
Mu pere - inimesed, kellele ma saan loota!

Sotsioloogid - mõttekaaslased, selle sõna parimas tähenduses!



Tšikid!! :D Nalja saab, oi, kui palju saab nalja.

Ja kõik teie teised, kes te olemas olete! Aitäh!


Sunday, October 28, 2012

Kainel autojuhil võib ka lõbus olla

Lasin end eile ikka vahelduseks ära veenda ja olin sotsiaalne. Ülihea otsus oli - ammu pole nii lõbus olnud. Esiteks olen ma endiselt väga naiivne blondiinike. Nimelt sain tuttavaks kahe noormehega, kes väitsid mulle, et õpivad günekoloogideks. Algul ma olin üllatunud, aga siis küsisin hunniku küsimusi ja nad vastasid minu jaoks päris asjalikult. Olgu, "Tallinna Tervishoiu kõrgkool" kõlas veidi veidralt, aga mine tea, mida kõike seal suures päälinnas leidub. Hiljem siis Krissuga arutasin, et päris hämmastav, et nad günekoloogideks õpivad ja siis Krissu vaatas mind ja hakkas naerma. Nimelt oli mind lihtsalt haneks tõmmatud.

Suudlevates mängis üks mees kitarri ja laulis, päris hästi. Kuna ühel noormeestest oli sünnipäev, siis otsustasin, et peame ikka sünnipäevalaulu tellima. Kitarriga mees oli täitsa nõus ja siis laulsime neljakesi kõige pealt sünnipäevalaulu ning siis mängis ta meile veel ühe loo. Hästi vahva, kui inimesed musikaalsed, julged ja sõbralikud on.

Lisaks sain teada, et meenutan kellegi naist nimega Kadri. Olen harjunud, et mulle hüütakse "Varje", aga seekord hüüti "Kadri, Kadri....kas sa oled Kadri". Mina: "Ei, tegelikult mitte." Veidi veel jätkus jutuajamine. Igaljuhul on lõbus teada, et kuskil liigub veel kolmas meie näoga inimene ka.

Ja kuidas muidu? Muidu mässan matemaatikaga, vahepeal satun päris masendusse sellest. Siis aga tegelen millegi muuga ja elu on jälle ilusam. Nüüd tuleb aga hunnik projekte, esseesid, uurimusi kirjutada. Seega läheb lõbusaks.