Unetus

Kolmandat ööpäeva järjest neljatunnisel unerežiimil ja ei, see ei ole mingi eksperiment. Lihtsalt, kui olen neli tundi juba millalgi suutnud magada, siis enam magama ei jää. Arvatavasti närvid ja liiga palju, mida oodata.

Igaljuhul, suutsin ka esimese aine ülikoolis läbi kukkuda. Aga ega midagi ei lootnudki, kui neljatunniselt eksamilt 40 minuti pärast lahkusin. Olen väga uhke enda üle. Loodame, et järeleksam läheb paremini. Kuigi eriti tahtmist küll enam ei ole, aga eks tuleb kuskilt see motivatsioon välja pigistada.

Täna käisin üle pika aja HTG bridžiklubis, oli päris tore. Olime Helmiga üllatavalt edukad Angela ja Allani vastu. Lisaks oli lihtsalt tore neid näha, isegi, kui ma ise olin oma väsimuse, kohvilaksu ja üleni musta riietatult (Angela sõnul pole ta kunagi mind nii mustas näinud) päris masendav vaatepilt.

Kolmapäeval käisime tantsuklubis. Oli hästi lõbus, kuigi tantsud olid jälle täitsa ära ununenud. Neljapäeval käisime Püssis. Mina see kord rodeot ei sõitnud, aga Varje küll. Ja kohe nii edukalt, et tuli naiste arvestuses võitjaks. Jõime siis šampust ja olime uhked. Pärast käisime veel CTs ka, kuhu seekord sain Apotheka kliendikaardiga tasuta sisse, lõbusaid trikke mõeldakse ikka välja inimeste kohale meelitamiseks. Kristjan tegi palju pilte ja paar videot ka, aga tema telefon loobus meiega koostööst ja otsustas need kõik ära kustutada. Siiski väike lootus veel on neid millalgi näha.

Täna õhtul vaatasime õudukat "The Eye". Ma ei ole nii ammu ühtegi õudukat näinud, et karjusin ikka päris korralikult. Aga minu arust oli hea film. Polnud liiga palju panustanud verele ja ehmatamisefektile, vaid pigem sellisele sügavamale hirmutamisele. Lisaks oli eriti õnnelik ja armas lõpp.

Tarmo saab homme linnaloale. Olen nüüd viimastel päevadel pidevalt telefonis eriti kuri olnud, sest ma olen väsinud ja asjad ei ole hästi ja siis ta on lihtsalt kuskil kaugel kinni. Igaljuhul, siis tegin pärast õudukat talle koogi:

Kuigi praegu on asjad päris halvasti, olen ma vähemalt tuleviku suhtes optimistlik. Kuigi lähitulevikus tuleb teha mõned keerulised otsused, usun, et saan hakkama. See on kõigest elu ju, pole mõtet seda liiga tõsiselt ka võtta.

Lihtsalt....

Vahepeal elasime maailmalõpu üle (minu elu ajal vähemalt kolmanda, I am a true survivor), pidasime jõule ja aasta vahetus ja veel paar sünnipäeva ja paar niisama üritust ja palju motivatsioonipuudust ja palju vajadust just nimelt motivatsiooni jaoks, sest aastavahetusega käsikäes käib ju sess.

Tarmol oli ka vahepeal pikem puhkus ja kuna ta on tubli ja sai endale kondid peale, siis saab nüüd tihedamalt kodus ka käima hakata:

Mina proovisin ka vahepeal sõjaväelase elu, aga päris hästi see mulle ikka ei istu:

Seejärel otsustasin halastajaõeks hakata, aga ka see plaan tundub kurjakuulutav:

Seega praegun jään ikka sotsioloogia juurde - defineerin töö olemust ja põhjendan, miks see just parim definitsioon on. Mõtlen, miks mediaanpalga puhul on soolised erinevused suuremad kui keskmise palga puhul. Jõuan järeldusele, et seadustega inimeste suhtumist ja ühiskonda muuta ei saa, sest näiteks LAV on üks kümnest riigist, kus geiabielud on lubatud, samal ajal aga toimub seal pidevalt vägistamisi, mille eesmärgiks on lesbid uuesti "normaalseteks naisteks" muuta.

Öösiti näen väga veidraid unesid. Näiteks täna hommikul ärkasin une peale, kus maailma tabas zombie-apokalüps. Nimelt sõitsime suurel laeval ja siis mingil hetkel tulid vee alt zombied, kes tegelikult tahtsid sõbrad olla, aga inimesed muutusid vägivaldseks ja siis tuli neid karistada. Ühel hetkel tegi üks inimene midagi nii kohutavat, et zombied mõtlesid välja eriti karmi karistuse. Nimelt pandi teele saanidega hobused, millel lamasid imikud ja siis nende peale saadeti pullid. Aga siis oli üks tore vana naine, kes neid pulle juhtis nii, et pullid ei sõitnudki lastest üle. Aga siis üks hobune ehmatas ja osa lapsi kukkus ikka saani pealt surnuks ja siis ma ärkasin. Ma ei usu, et see päris normaalne on, peaks arvatavasti telekat vähem vaatama või midagi.

Enne jõule käisin ka sotsioloogide jõulupeol. Oli igati tore: andsime uusaastalubadusi, saime kinke, tantsisime, pugisime jnejne:

Ja kui eelmise aasta kohta kokkuvõte teha, siis tegelikult oli päris raske aasta: liiga palju õnnetusi, matuseid, lahkuminekuid ja tagasilööke. Aga samal ajal oli ka palju toredaid hetki kallite inimestega ja tänu nende toetusele ja usule, et mis ei tapa, teeb tugevamaks, liigun ja püüan ikka edasi.

Head aega, 2012!