Ja olengi Bremenis

Eile hommikul olin lennu pärast päris pabinas, sest pole varem lennanud ja nüüd pidin selle üksi ette võtma ning ühest võõrast riigist teise võõrasse riiki ka veel. Seetõttu võtsin tõsiselt Riia lennujaama lehel antud soovitusi ja läksin 2 tundi varem lennujaama. Algul tundusid järjekorrad küll ülipikad, aga tegelikult läksid nad päris kiiresti. Esmalt pidin maksma Riia lennujaama turvamaksu - 7 eurot, mis teistel lennufirmadel peale Ryanairi on hinna sees, aga Ryanairi kliendid peavad selle eraldi maksma. Päris tüütu, aga seal isegi järjekorda polnud.  

Suure kohvri sain ilusti ära antud, kui olin kinnitanud, et midagi lõhkevat mul seal pole. Sellele järgnes turvakontroll, mis minul igati edukalt läks, kuigi arvuti kotist välja tirimine oli veidi tüütu. Minu eesolev naisterahvas aga pidi põhjalikuma kontrolli läbima ja algul olin päris segaduses, kas peaksin ootama, kuni temaga lõpetatakse. Aga pärast väikest mõttepausi kõndisin minema ja keegi mind rajalt maha ei võtnud. 

Leidsin kenasti ka õige terminali üles ja ostsin pudeli vett endale reisiks. Seejärel seisin järjekorda ja ootasime seal oma pool tundi enne, kui hakati inimesi bussi peale laskma. Sain esimese bussi peale ja osaliselt vist tänu sellele ja osaliselt tänu oma väikestele kottidele sain kenasti mõlemad kotid enda juures üles võtta. Muidu on Ryanairil nüüdsest poliitika, et võid võtta tasuta lennukisse lisaks käsipagasile ka ühe väikse koti, aga seetõttu ei mahu kõigi käsipagas enam lennukisse sisse ära ja osade käsipagas pannakse muu pagasi juurde ja transportitakse tasuta, aga pead ikkagi pärast ootama selle tulekut. 

Lennukis hakkasin aegsasti nätsu närima ja Sussi kingitud raamatut lugema. Tänu sellele polnud õhkutõus kuigi hirmus ja edasine lend läks väga kenasti. Vahepeal vaatasin aknast välja ja oli tõesti ilus - valge pilvevaht päikese käes säramas. Eriti arvestades, et Riiast lahkudes oli seal ilm päris sajune, oli päikest väga tore näha. Veidi enne maandumist läksid mul kõrvad korra lukku, aga otsisin kiirelt uue nätsu välja ja sain sellest ka üle. Maandumisel veidi raputas, aga ei midagi hullu, Lennukist välja tulles enam bussi polnud, vaid tuli ise lennujaama jalutada ja pagasit ootama jääda. Esimese hooga tahtsin vale kohvri võtta, aga siis nägin, et sellel polnud minu lipsukest ja teise korraga juba haarasin õige kohvri järele. 

Lennujaamast trammi peale minek enam nii sujuv polnud, sest piletiautomaat ajas mind päris segadusse, aga lõpuks sain pileti kätte ja trammi peale. Järgmises ümberistumises sama masinat polnud ja pidin bussijuhilt pileti ostma, aga Bremenis on  üksikpilet bussijuhilt ja automaadist sama krõbeda hinnaga - 2,60 üksikpilet. Semestripiletiga saan alates aprillist õnneks tasuta sõitmise õiguse. Samas tuleks ikka ratas ka hankida, sest majakaaslastelt sain teada, et rattaga jõuab ülikooli kodust kiiremini kui ühistranspordiga.

Ja nüüd jõuamegi mu uue koduni. Ülikooli kaudu sain toapakkumise, mille vastu võtsin, sest ise tuba otsida on päris keeruline, eriti, kui ise Bremenis pole. Mu uus kodu on kahekorruseline maja suure elutoa, köögi, aia ja kahe vannitoaga. Üleval korrusel on neli tuba, aga minule sattus keldrikorruse tuba. Seetõttu on mu tuba veidi pimedam kui teiste omad, aga ka rent soodsam. Praegu oleme siin viiekesi - kaks prantsuse tüdrukut ja vene tüdruk koos oma poiss-sõbraga. Homsest peaks tulema inimesi juurde, aga keegi täpselt ei tea, kui palju. Üldse tundub elamine siin päris kaootiline, aga võib-olla on asi ka selles, et olen alles ühe päeva siin olnud. 

Esimene suurem probleem ilmnes ka eile õhtul: pidin üüriraha sulas andma ja tahtsin selleks raha välja võtta, aga pangaautomaat, kuhu mind juhatati, ei aktsepteerinud mu kaarti. Seejärel läksime toidupoodi, et ma õhtuks vähemalt süüa saaks. aga kui küsisime, kas poes Mastercardiga saab maksta, siis vastati ei. Sain oma söögi kätte, aga olin ikkagi päris paanikas, sest olin arvestanud, et saan Saksamaal kõikjal kenasti kaardiga maksta ja raha ka välja võtta. Helistasin õhtul isegi panka ja puha, aga targemaks ei saanud. Täna hommikul läksin aga teise poodi ja teise pangaautomaati ning seal toimis kõik kenasti. 

Täna on siin sajune ja tegin koristamis- ja sotsialiseerumispäeva. Kaks prantsuse tüdrukut on väga toredad ja sain neilt palju infot. Mu toakaaslased aga nii toredad pole - nimelt jagan tuba hunniku ämblikega, kes isegi üüri ei maksa. Õnneks olid nad kõik väga pisikesed ja sain lapiga nad koos võrkudega kraanikaussi suunata. Loodab, et ülejäänud mulle öösel mingit kambakat ei tee. 

Vahepeatus Riias

Järgmisest nädalast alustan Erasmuse raames õpinguid Bremeni ülikoolis. Jään sinna üheks semestriks ja õpin inglise keeles. Mu saksa keel on hetkel väga nigel, aga loodan, et intensiivne saksa keele kursus, mis erasmuslastele mõeldud on, aitab mul vähemalt igapäeva tasemeks vajaliku sõnavara kätte saada. Sellest kõigest aga järgmistes postitustes.

Enne Bremenisse minekut veedan paar päeva Riias kursaõde külastades, kes Erasmusega sellel semestril õpib Läti ülikoolis. Eile käisime Riias oma kuus tundi ringi ja nägin nii palju ilusaid hooneid. Viimati Riias käies oli juba suhteliselt pime ja ei jäänud väga aega imetleda. Samuti sattusin esimest korda Art Noveau rajooni, kus on ülipalju uhkeid hooneid.  Hunnik turistipilte nüüd (sain lõpuks telefoni, mis teeb minu arvates päris mõistliku kvaliteediga pilte, seega klõbistasin hoolega):

Riia Vabadussammas - kusjuures Lady Libertyga päris sarnane. Samuti on Riias teletorn, mis kujult meenutab Eiffelit torni.  Praegu oli samba juures valve ka ja üldse on Riias palju politseinikuid tänaval näha. 

Laima kell pidi olema nagu Tartu Suudlevad Tudengid ehk tähis, mille juures tihti kokku saadakse.  

Riia rahvusraamatukogus olid paljud raamatud klaasist seina taga. Raamatukogu ise oli väga paljude korrustega ja igal korrusel oli selline klaasist sein koos raamatutega. Samuti pidi oma asjad jätma kappi ja kui tahtsid midagi endaga üles võtta, siis selleks oli spetsiaalne kott, kuhu sa oma asjad panid ja nendega siis ringi käisid.  

Random tigu mingi ettevõtte ees. But so shiny!

Art Noveau hooned. 

Lisaks hoonete imetlemisele käisime Pelmeenikohvikus söömas, kus oli hästi suur valik erineva täidisega pelmeene ja väga mõistlikud hinnad. Samuti käisime Sõõrikukohvikus, kus oli eriti mõnus atmosfäär ja suur valik erineva glasuuriga sõõrikuid. Minu mango sõõrik maitses küll šampooniselt, aga šokolaadi-kookose oma oli ülim. Lisaks oli seal chill-ala, kus olid suured diivanid ja lai valik lauamänge, aga nendeni see kord ei jõudnud. 

Õhtul käisime Ala Folk Club nimelises kohas, mis pakub traditsioonilisi Läti toite. Ma otsustasin enda arvates kindla peale minna ja risottot tellida, aga tuli välja, et Lätis tehakse risottoga sarnase nimetusega toitu, mis on tehtud tangudega, mitte riisiga. Mulle isegi täitsa maitses, kuigi ma muidu tangude sõber pole, aga portsjon oli ülisuur. Kaisa juurest näpsasin ka kartulipannkooke ja praekartuleid. Praekartulid olid väga head - need olid midagi friikartuli ja meie praekartuli vahepealset ja ikka hullult-hullult head. Eile õhtul oli seal ka rahvatntsuõhtu, mis oli väga sarnane Tiigi seltsimajas toimuvate tantsuõhtutega ja paljud tantsud olid täpselt samad. Ruumi oli aga vähem ja tantsijaid ka, kuigi lõpuks kogunes neid ikka omajagu. Üldiselt oli väga tore õhtu koos erasmuslastega, kellest enamik olid itaallased ja unustasid end vahepeal itaalia keeles lobisema. Itaallased räägivad ikka väga kirglikult oma keeles, inglise keeles kusjuures mitte. 

Täna käisin omapead linnas ja suutsin pärast väikest ekslemist leida üles Peetri kiriku, mille 72 meetri kõrgusse torni saab liftiga ja siis vaadata kogu Riia linna ülevalt, Kõik teised olid väga sellest vaimustuses ja soovitasid mul kindlasti ära käia, aga mina mingit ülisuurt elamust sealt ei saanud. Kuigi muidugi ilus oli ja hea vaade linnale, aga ei midagi nii erilist. Eelmise päeva majad avaldasid mulle palju rohkem muljet. Kusjuures lift ei sõitnud üles-alla automaatselt, vaid seal istus üks naisterahvas, kes iga 10 minuti tagant nuppe vajutas ja liftiga alla sõitis ning inimesed sisse lasi ja vajutas uuesti nuppe ning inimesed üleval välja lasi ja teised alla viis. Ja ta ei pööranud külastajatele erilist tähelepanu, vaid luges rahus oma raamatut, kuni me 70 meetri kõrgusele tõusime ning arvatavasti luges ka liftis oma raamatut seni, kuni 10 minutit jälle täis tiksus ja tuli uuesti nuppe vajutada. 

Peetri kiriku eest leidsin Bremeni moosekantide kuju. Paari päeva pärast saan Bremenis asuva kujuga seda võrrelda.

Vaade Peetrik kiriku tornist.